Nädala parimad lood | Elina Born, Jamie xx, Aphex Twin, Burial jt
Tundub, et seekordne muusikasaak näitab ilmekalt kätte, et on aeg suveks see rubriik puhkusele saata. Muusikavalik läheb aina üheülbalisemaks, palju on toredalt muretut suvebiiti, aga sellest jääb ikkagi veidi väheks, et iga nädal ülevaadet teha.
Eelmine Jamie xx'i singel "Treat Each Other Right" laenas tugevalt The Avalanchesi sämplidisko-mudelist ja värske lugu "Life" läheb laias laastu sama rada. Sellegi loo südames tuksub õhku täis puhutud gruuv, mis mõjub suuremana kui elu, kuid õõnsust, mis selliste lugude taga alati peitub, ei suuda Jamie taas täielikult peita. Kuid see ekstaas, mis siit igal sekundil vastu kõlab, on siiski küllalt vastupandamatu, suuresti küll tänu Robynile, kes saab oma süntpopi kingad nurka jätta ja näitab, et ta võiks vabalt ka house'i-vokalist olla. Hea suvine kiirtoit.
Tommy Richman "Devil Is A Lie"
Kui Tommy Richmani läbilöögisingel "Million Dollar Baby" oma nätsukommi-funk'iga mõjus kui karikatuur, mille sarnast ma kunagi varem kuulnud polnud, siis tema uus lugu "Devil Is A Lie" loob hoopis muusikalise silla tänase ja eilse vahel. Kujutage nüüd ette, et mõni varateismeline õõtsub õnneliku näoga selle porgandihäälse ja osalt isegi paroodilise post g-funk'i saatel, aga avastab peagi, et on olemas ka Snoop Dogg, Warren G, Ice Cube ja Easy-E. Avaneb lõputu varalaegas, mis mõjub ilmselt kui kolmas dimensioon või täiesti uus reaalsus. Väga loodan, et selline sild ka päriselt tekib.
Öelge mis te tahate, aga Burial on ka puhas suvemuusika. Muidugi, randa seda kuulama ei lähe, aga kõigile neile lootusetuna näivatele puhkusepäevadele, kui sajab hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, on vaja ka oma soundtrack'i. Erinevalt aasta alguses ilmunud reivikollaažist "Dreamfear" on värske lugu "Phoneglow" isegi ootamatult sirgjooneline post-dubstep, kus sähvatab küll kümneid väiksemaid ideekilde, kuid põhitelg jääb astub üsna funktsionaalselt. Samas on seal olemas kõik see, mida Burialist ootame: vinüülikrabinad, nostalgilised RnB sämplid ja öine linnakuma.
Elina Born & Mäx "Eilsest saati"
Kas selle aasta parim kodumaine suvehitt? Siin vist ei ole naljalt ühtki nooti ega öeldud sõna, millest ei vaataks vastu päikesepiste ja lahtunud õlu ja päevituskreem. Tööriistakast, kust "Eilsest saati" tegemisest on laenatud, on muidugi ammu nähtud ja tuttav, siin on diskoklassikat kui ka Pharrelli, ent see ei mõju pastiššina, vaid enesekindla ja särtsaka värskendusena. Noh, kas sellistele sillerdavatele süntidele ja sügavale bassikäigule on üldse võimalik kuidagi vastu panna? Tõsiasi on küll see, et sedalaadi raadiohiti paneb proovile ikkagi korduvus, seega räägime uuesti, kui olen järgmised kaks kuud iga päev seda lugu kuulnud ja kuulanud.
See on vist ebapopulaarne arvamus, aga James Blake on parim alati siis, kui ei ürita liiga palju pop- ja indie-konstruktsoonidega mängida, vaid jääb enesekindlalt elektroonika juurde. Sealt ta alustas ja rõõm on näha, et üha rohkem jõuab ta sinna ka tagasi, sest just need tema äraspidised vaated house'ile, dubstep'ile ja techno'le on kõige huvitavamad. Ta ronib kuidagi sinna loo kidude vahele ning jätab alles raamiva tantsulisuse, kuid lõhub seal vahel kõik algosadeni tükkideks ja paneb valesti kokku. Erinevalt paljudest teistest produtsentidest huvitab teda samaaegselt nii eksperimentaalsus ja kuulajasõbralikkus, kuid üks ei tohi teist lämmatama hakata. Just see idee tuleb tema värskel lühialbumil "CMYK 002" veenvalt välja
Huvitav ikka, kuidas ambient'is toimub umbes miljon suuremat või väiksemat allhoovust, küll lahustatakse kõik tekstuurid ja lähenetakse vaikusele, küll liigutakse pigem ilma rütmideta reivi suunas, aga siis tuleb Aphex Twin, kuulutab välja oma "Selected Ambient Works 2" täiendatud versiooni ja raputab maailma paigast. Värske loo "#19" fookuses on üks eleegiline süntesaatorimotiiv, mis jääb kümmekonnaks minutiks korduma, otsekui muusikaline majakas kuskil kauguses. Aga rohkem polegi vaja, tekstuurid ja peidetud kihid ja tähendused avanevad (või äkki tekivad?) iseenesest, kõik on öeldud, või siis pigem nimme ütlemata jäetud.
Sel suvel saab soul'i-legend Mavis Staples 85-aastaseks. Teised hakkavad sellises vanuses tagasivaatavaid kogumikke kokku panema, aga mitte Staples, tema teeb hoopis särtsakast raadio-soul'i, mis astub sama jalga Amy Winehouse'i parimate lugudega. Aga soul'i kõrval on siin ka tugev annus blues'i, millega näitab Staples tagatulesid ka The Black Keysile, kes tegid tänavu tegelikult täiesti viisaka albumi. Ehk siis vanus on ainult number: kuulake seda lugu ja proovige sealt leida mõnd märki Staplesi vanusest. Ma arvan, et jäätegi otsima. Lisaks võivad sellise loo peale kõik noored soul'i-hakatised kohe pingile puhkama jääda, sest neil pole midagi samaväärset vastu panna.
Kuula kõiki lugusid:
