Nädala parimad lood | Jamie xx, Swedish House Mafia, Rizzle Kicks, Nick Cave jt
Suvi on seljataha jäänud ja viimane aeg on hakata uuesti kätt pulsil hoidma, mis muusikas toimub. Sel korral päris ühe nädala ülevaateks seda nimetada ei saa, pigem hektiline läbilõige sellest, mis augusti teises pooles muusikamaastikul põnevat juhtus.
Jamie xx, Kelsey Lu, John Glacier, Panda Bear "Dafodil"
Lõpuks ometi näitab Jamie xx, et ta oskab endiselt luua kihilisi mosaiik-produktsioone, mis rebivad hinge pooleks, panevad nutma ja sunnivad tantsima üheaegselt. Septembri lõpus ilmuva uue albumi eelmised singlid on olnud üsna sirgjooneline tantsupop, "Dafodil" hüppab iga kümmekonna sekundi järel uude kohta ega taha pidama jääda, emotsionaalne vertikaal on samas väga täpselt välja joonistatud ja läbi lavastatud. Üks gramm vales suunas ja see lugu laguneks kildudeks, sellisel kujul ka täielik tippteos. Üks Jamie xx'i parimaid lugusid.
Swedish House Mafia "Finally (feat. Alicia Keys)"
Väga veider lugu on see. Esiteks tulevad kunagised EDM'i jumalad ehk Swedish House Mafia ja otsustavad teha uusversiooni ühest deep house'i legendaarsemast loost ehk Kings of Tomorrow'i 2000. aastal ilmunud "Finally'st". Okei, väga huvitav. Alicia Keys vokalistina, hea küll. Aga täiesti kosmosesse lendab siis, kui saad aru, et see kõik kõlab lõpetuseks veel nagu Fred Again. Omamoodi tantsumuusika kaleidoskoop seega? Eile on täna ja täna on homme, võib-olla homme on ka eile. Midagi tarka selle looga peale pole hakata, aga kummalise ajastu märgina väärib hetkeks tähelepanu küll.
Tahan endale ette kujutada, et mu muusikamaitse on viimase kümmekonnaga aastaga uues ja ootamatus suunas arenenud, aga siis tuleb ammune lemmik Autre Ne Veut, teeb seda sama melanhool-RnB'd, millega ta 2013. aasta albumil "Anxiety" kõigi hipsterite südamesse puges, ja ma sulan jälle. Süda peaks sellise muusika peale läikima hakkama, Autre Ne Veut' enda vokaal on kleepuvmagus kitš, aga see paksudest süntidest kantud muusikalisele ruumi, mille ta sinna vokaali ümber loob, lihvib nurgad maha ja kõik tundub kuidagi õige. Loodan, et ta ei kao nüüd jälle pikaks ajaks ära, vaid pakub seda sama head veel ja rohkemgi.
Sophie "Exhilarate (feat. Bibi Bourelly)"
Iga uue singliga, mis Sophie peagi ilmuvalt postuumselt albumilt tilgub, läheb mul juhe rohkem kokku, sest see kõik ei tohiks ega peaks kokku sobima. Eksperimentaalsest, praktiliselt ilma selge teljeta elektroonikast kaldutakse sellise looni, mis kõlab kui kõige parem lugu, mida Sia kunagi ei teinud. Või siis raadiopop a la 2014, kui selle oleks teinud tehisintellekt? Lineaarsele ajateljele ei taha see lugu kuidagimoodi mahtuda, üht-teist oleme justkui varem kuulnud, aga mingi kuma kaugel taustal mõjub kui tulevikusähvatus, milleni jõuame kunagi hiljem.
Palju räägitakse kahe briti venna taasühinemisest ja kiirelt välja müünud kontsertidest, noh, teate küll kellest, aga täiesti tähelepanuta on jäänud veidi enam kui kümme aastat tagasi UK-s suuri asju teinud duo Rizzle Kicks tagasitulekusingel. "Javelin" on ka meeldivalt suvaline lugu: kui Rizzle Kicski varasem muusika on kohati groteskne ja hea maitse piiril, siis nüüd on nad palju leebemad, sarnanedes oma suvise hip-hopiga muuhulgas näiteks Anderson Paakile.
Trummis-bassis toimub kogu aeg väga palju, väiksemaid minihoovuseid võiks sealt välja sõeluda ja esile tõsta igal teisel nädalal, aga sellist pauku, mille sain noore Hong Kongi juurtega produtsendi Gyrofield värskelt lühialbumist "These Heavens", ei mäleta küll ammusest ajast. XL plaadifirmal on alati olnud silma ja kõrva, et head asjad üles leida, ja nii ka sel korral: plaadi avalugu "Lagrange" on häbitult ambitsioonikas tantsuballaad, mis on nii täpse sulega välja joonistatud, et väärib igati võrdlust Goldie "Timelessiga".
Nick Cave & The Bad Seeds "Joy"
Mulle on alati Nick Cave kõige tugevamalt mõjunud siis, kui muusikat tema ümber on minimaalselt. Värskel albumil "Wild God" on neid hetki mitmeid, aga "Joy" on kõige võimsam. Kaugel-kaugel kumiseb müstiline, pisut kurjakuulutav drone, vahele sähvatab habras klaver, aga staar seal keskel on haavatav, leinast läbi imbunud ja kohe selle raskuse all kokku varisev Nick Cave.
Lõpetuseks ka väike arhiivipärl. Jarek Kasar laeb tasapidi oma vanu albumeid voogedastusplatvormidele, CD-d on kõigil kindlasti ammu keldrisse tassitud, seega pärast pikki aastaid saab taas neid lugusid üle kuulata. Ikka sama hea, seda muidugi, aga huvitaval kombel mõjub näiteks 2007. aastal ilmunud minu üks suuri lemmikuid "Ilu p22stab" 17 (!) aastat hiljem ikka sama moodsalt. Eestis ei tee praegugi keegi teine nii abstraktselt särtsakat, särtsakalt abstraktset popmuusikat, seega vaatame kümne aasta pärast, kas maailm jõuab sellele loole järgi. Ma julgen kahelda.
Kuula kõiki lugusid:
