Nädala parimad lood | Charli XCX, Peggy Gou, Kaytranada, Jamie xx jt
Üle pika aja üks nädal, kui toimus heas mõttes muusikaline plahvatus. Praegu sai valikusse 60 värsket pala, aga üsna palju jäi ka läbi töötamata, seega üht-teist võiks siin veel lisaks olla.
Hüperpop on uuekooli reiviga kokku saanud ja nii ühtlaselt kokku sulanud, et ega päris täpselt polegi võimalik neil enam vahet teha. Sellepärast peabki tulema tagasi aastaid kadunud olnud produtsent Rustie, kelle kristalset, sillerdavat ja kõiki kanaleid piirajasse löövat elektroonikat võib ka nimetada hüperpopi vundamendiks. Tema uues loos "Black Ice Mudra" ei toimu tegelikult mitte midagi, lihtsalt eikuskilt ilmuvad suured sündilained, mis on nii kõikehõlmavad, et istud lihtsalt jõuetult, mokk pisut töllakil ja kaod sinna värvikosmosesse ära. Hüperpop on surnud, elagu Rustie.
Charli XCX "Everything Is Romantic"
Kolm sõna tagasi julgesin hüperpopi surnuks kuulutada, aga tegelikult on meil ikkagi värskelt uus selle žanri printsess. Charli XCX näitas oma albumiga "Brat", et tema kümmekond aastat kestnud otsingud olidki lihtsalt teekond tema karjääri parima kauamängiva suunas. No kuulake lihtsalt seda lugu: minut aega kammerballaadi, 30 sekundit kõige pöörasemat lõhutud juke'i ja 15 sekundit õhku täis puhutud angaari-techno't, lihtsalt selleks, et pöörduda kuskil kosmose piiri ballaadi juurde tagasi. Äkki hakkame "Bohemian Rhapsody" asemel nüüd sellest loost rääkima?!
Enamik neist loomingulistest eksperimentidest, millega Thomas "Daft Punk" Bangalter on pärast legendaarse tantsuduo lajaliminekut tähelepanu püüdnud, ei ole tegelikult kuigi tähelepanuväärsed olnud. Filmimuusika, mis ilma pildita laguneb laiali, või siis klassika ja ambient'i katsetused, kus on vähe südant. Värske tantsulavastusele "Chiroptera" on aga täiesti hull mosaiikne autorielektroonika, mille vundamendiks miinimumi keeratud ambient techno, kuhu peale loovad sündid üha uusi mustreid. Kellel isu eriti suur, võivad kuulata ka täispikka kuuetunnist versiooni. Ma ei ole kuulanud, tunnistan ausalt.
Karmen Telvik & Markus Nurmsaar "Wildfire"
Viimased aastad on näidanud, et kõige tugevamad uued Eesti artistid suudavad end kehtestada juba debüütsingliga. Karmen Telviku ja Markus Nurmsaare esimene lugu "Wildfire" on kahtlemata ambitsioonikas, pikalt paika timmitud produktsiooniga indietronica, kuid kaasaja kõnetamise asemel suunavad nad pilgu pigem minevikku. Selliseid elektroonilisi ballaade tegi kümmekond aastat tagasi London Grammar ja oli sellega ka väga edukas, ma pole päris kindel, kas täpselt sama retsept 2024. aastal enam töötab. Ja lisaks ei saa ma kuklast välja seda, et kui Telvik või Nurmsaar fraseerivad "Wildfire", siis kõlab see minu jaoks kui parafraas Yukimi Naganost SBTRKT'i samanimelises loos. Aga saab näha, kuhu nad nüüd edasi liiguvad, esimene samm on kahtlemata põnev.
Kaytranada "Witchy (feat. Childish Gambino)"
Mis oleks üldse suvi ilma Kaytranadata? Ilmselt tekkis tal endal see sama küsimus, mille vastuseks pakkus ta veidi enam kui tunni jagu uut muusikat. See pole aga mingi suvaline augutäide ega lihtne tantsutiks, vaid enamik lood sellelt plaadilt võiksid külma kõhuga edetabelites suuri asju teha. Kaytranada jätkabki seda sama, milles ta kõige parem on: haarab ühe käega julgelt kaasautoreid popmuusikast ja laenab sealt ka produktsioonivõtteid ja esteetikaid, aga selle kõige rajab ta ikkagi sügavatele klubibassidele, millega võib vabalt ka rahvast mõne suvepeo tipphetkel tantsutada.
Jamie xx "Treat Each Other Right"
Ma olen Jamie xx loomekriisi nendes ülevaadetes korduvalt puudutanud ning iga singliga avaldanud lootust, et äkki ta nüüd pärast seda lugu avaneb päriselt, leiab mingi uue ja huvitava loomingulise tahu, mille alt end uuesti üles ehitada. "Treat Each Other Right" ajab mind paraku taas segadusse: ma olen rõõmuga valmis selle looga koos oma suve veetma, aga kas ma pole seda kõike juba liiga palju varem kuulnud? Selgelt The Avalanchesi vaimus tehtud ekstaatiline sämplireiv on tema viimase aja parim lugu, jään aga jällegi lootma, et septembris ilmuv album pakub rohkem värsket hingamist.
Õnneks on Peggy Gou värske album "I Hear You" piisavalt ebaühtlane, kummaline ja mitte eriti hitiküllane, mistap pääseme sel suvel uuest "(It Goes Like) Na Na Na'st". Või siiski? Plaadi kõige terviklikum lugu "Back To One" järgib suuresti seda sama suvebriisina mõjuva retro-house'i mudelit, kuid keskendub rohkem Gou salmidele, mitte niivõrd ajukäärude vahele ronivatele hõigetele. Tänu sellele ei väsita see lugu ka niivõrd ära, siin on rohkem õhku ja põnevaid produktsiooninurki, aga sellele vaatamata sobib "Back to One" siiski vabalt iga suvehängi taustaks.
Kuue Briti muusikaauhinna võitmine pani Raye õlgadele kahtlemata suure koorma, õnneks on ta oma esimese kolmiksingliga "Genesis" tõestanud, et suudab üllatada küll. On see nüüd üks mitmenäoline singel või kolm erinevat lugu? Võib vaadata mõlemat pidi, sest tume ja sügavate bassidega RnB jõuab napilt viie minutiga Amy Winehouse popiliku salongidžässi mängumaale. "Genesis" ei ole mitte vastus, vaid meelega vastamata jätmine, isegi omamoodi kuulajaga flirtimine, mis näitab, et temalt võib kõike oodata..
Kas Nigeeria RnB artisti Temsi debüütalbum nihutas piire? Ei. Muutis maailma? Seda ka vist mitte. Samas on mul selle plaadiga kuidagi väga meeldiv olla ja enamasti ma RnB'st just seda otsingi. Mõni ütleks selle kohta eskapism, aga pigem on Temsis olemas parimas mõttes ürgne soul'i essents, mis tõstab kuulaja kõrgemale, peaaegu pilve piirile, kus tunneme end automaatselt ka pisut parema inimesena. Ta oskab ka õigel hetkel pidama jääda, ükski lugu ei mõju ülelaetuna, vaid võtab paarist-kolmest elemendist maksimumi välja. Ja "Forever" on veel eriti hea, isegi nii hea, et unustasin selle vahepeal pooleks tunniks järjest loop'ima.
Swedish House Mafia "Lioness (feat. Niki & The Dove)"
Kaks aastat tagasi tegi Fred Again koos Swedish House Mafiaga loo "Turn On The Light again.." ja kuigi sellest hüperedukast koostööst lõikasid vilju kahtlemata mõlemad, siis tundub, et Rootsi EDM-i superstaaridele avaldas see eriti suurt muljet. "Lioness" võiks vabalt olla ka Fred Againi lugu, kui ta oma hipsteripükstest välja hüppaks ja tahaks päriselt suuri staadione hullutada. Ehk siis: Swedish House Mafia on uus Fred Again. Või kui mitte uus, siis Fredi enda viimaste suvasingliste valguses vähemalt parem ja pretensioonitum Fred Again.
Kuula kõiki lugusid:
