Nädala parimad lood | Dua Lipa, Drake, Kendrick Lamar, Burial jt
Eesti muusika puhkab sel nädalal korraks jalga, et lasta Drake'il ja Kendrickul rahumeeli sõdida. Mul on kahju kõigist neist artistidest, kes suure õhinaga eelmisel reedel albumi välja andsid ja siis selle üle aegade suurema muusika-kakluse varju jäid. Aga aitame mõnel neist õnnetustest ikkagi pisut tähelepanu saada.
Mulle tundub Dua Lipa kolmandat albumit "Radical Optimism" kuulates, et plaadifirma rebis tal vaiba jalga alt, mistõttu pidi ta viskama kogu reiviesteetika, millele ta hakkas vihjama juba möödunud aasta lõpus prügikasti ja tegema maailma kõige tavalisemat raadiopoppi. Õnneks lubati jätta alles üks kaheminutiline suhteliselt toores ja hektiline pala, kuid mis oma mahlakate süntidega näitab, milline see plaat oleks võinud päriselt olla. Kahju, et nii ei läinud.
Enam-vähem samade sõnadega võiks kirjeldada ka Sia kümnendat (!) albumit "Reasonable Woman"... Ainult selle erinevusega, et kui Dua Lipa on taltunud ja raadiopopi kõikehõlmava glasuuri rahumeeli vastu võtnud, siis Sia, kes on küll kohati talumatult kleepuvmagus, julgeb samas olla ka täiesti lollakalt ja arusaamatult veider. No võtke näiteks lugu "One Night". Misasi see on? Enne kümmet produktsioonikihti, mis proovivad vägisi jätta mulje, et see lugu on normaalne, oli see tõenäoliselt karikatuurne nullindate RnB, mõistagi läbi Sia maneerliku filtri. Nüüd on sellest vähe järgi, aga võib vähemalt aimata, et temas on veel mingi hullus säilinud.
L.B. Dub Corp "Only The Good Times (Burial Remix)"
Kui palju neid produtsente on, kelle tehtud remix'idest võib vabalt rääkida kui tema enda uutest lugudest? Burial kuulub kindlasti sellesse tipptegijate seltskonda, sest tema töötlus Luke Slateri värskest loost on just seda, mida me temast ootame: tumedad öised elektroonikahoovused õõtsuvad üles ja alla, edasi ja tagasi, kust vahelt sähvatab aeg-ajalt hingekriipivalt ilusaid vokaalsämpleid, vinüülikrabinaid või muudsorti burialisme. Ahjaa, taustal pulseerib ka sordiini all techno-biit ehk üle pika aja võib Buriali vabalt ka klubis mängida, kartmata, et kellelgi juhe lootusetult kokku jookseks.
Kas sellest Drake'i ja Kendrick Lamari üsna piinlikuks muutunud kähmluses peab pooli ka valima? Ma justkui tahaks seda Drake'i seitsmeminutilist "Family Mattersit" vihata, aga see on kõige Drake'im Drake, noh, Drake kuubis ja ruudus, kogu oma meelelahutusliku ebausutavuse ja eneseirooniaga. Umbes viiendaks minutiks on küll jaks otsas ja ei jaksa enam seda sõnalaviini vastu võtta, aga parimate diss track'ide vaimus on Drake teinud siiski kõik endast oleneva, et ka neil, kes teda üldse ei salli, oleks raske sellele loole vastu panna.
Aganoh, Kendricku üks kolmest (neljast?) sel nädalavahetusel ilmunud loost teeb ikkagi Drake'ile vist üks-null. "Not Like Us" on täpse flow'ga ülikaasahaarav lugu, mis näitab, et kohati on Kendrick parem just siis, kui ta ei ole nii ambitsioonikas ega ürita suurt kunsti teha. Kuigi jah, kui ma muusika kõrvalt korraks ka neid sõnu tähele panen, siis tuleb rammestus kehasse ja tahaks uinaku teha. See mõttetu kaklus on liiga kaua kestnud ja vaevalt see nüüd veel lähiajal lõppeb. Tahaks kuulata neid mõlemaid lugusid nii, et ma ei mõista sõnagi inglise keelt. Hea rahulik oleks.
Sel nädalal tulevad nüüd jälle öökülmad ja suvi näitab meile kaugelt eemalt keelt, aga varsti ta tuleb, see on kindel. Kus ta siis saab tulemata jääda? Ja kui tuleb suvi, siis meenuvad ju kohe ka kõik need sajad suvelood, mille saatel päevitada või õlut juua või niisama rahus muru peal lesides tühja panna. Ahjaa, muidugi ka peol käia! Ma olen kindel, et Barry Can't Swim'i disco-house hitt "Kimbara" kõlab igal teisel peol, kuhu sel suvel satute. Variant on seda ka juba praegu süstemaatiliselt kuulama hakata, äkki peletab selle külma hinguse ka eemale.
Channel Tres "Berghain (feat. Barney Bones)"
Ühe singli põhjal on küll keeruline järeldusi tegema hakata, aga tundub küll, et hip-house'i tipptegija Channel Tres sattus Berliini kõige legendaarsemasse klubisse Berghain ja otsustas, et äkki oleks huvitavam teha hoopis hip-techno't? Päris veendunud ma sellises kontseptsioonis, õigemini selle vajalikkuses ei ole, aga olen täielikult valmis selleks, et Channel Tres suudab näidata, et ma eksin. Aga värske lugu, mis juhatab sisse ka tema peagi ilmuva debüütalbumi, on heas mõttes nurgeline, lihvitama ja jätab kõik uksed lahti, seega veelkord: liiga palju ei tasu sellest järeldada.
Kuula kõiki lugusid:
