Future & Metro Boomin "We Still Don't Trust You (feat. The Weeknd)"

On see nüüd süntpop? Või hoopis mingi kuskilt mänguasjatelefoni olematust kõlarist pinisev deep house? Äkki ka french touch'i värske võrse, kus kogu ebavajalik ballast on maha jäetud? Võiksin sarnaseid küsimusi siia veel kümme tükki kirjutada, sest see lugu jooksutab mind ummikusse, aga ei lase samas ka lahti, see õhuline, aga samas elektrilöögina mõjuv gruuv lihtsalt käib mul peas edasi ja tagasi, tagasi ja edasi. Kui Future'i ja Metro Boomini "Like That" suutis trap'i uuesti edetabelite tippu viia, siis ma väga loodan, et The Weekndi hõljub oma pehme uuekooli soul'i pilvega sama kõrgele. Kujutage korra ette, et see oleks The Weekndi enda lugu, mida see võiks vabalt olla... Katus oleks juba maha lennanud, aga loodetavasti leiavad selle loo Future'i varjust üles ka need, kes trap'i hirmus juba pea liiva alla peitsid.

Genka & DEW8 "Tekikoti Install"

B-poolte kogumikke näeb Eestis liiga harva, seega juba selle algatuse eest väärivad Genka ja DEW8 tunnustamist. "Rarites Ex Formats" on seejuures tugev tervikteos, mille materjal pärineb küll nii "Olegi" kui "Doomi" pealt, aga kaldub rohkem just viimase suunas: seal on teravust, äraspidist blues'i ja maha keeratud pöördeid, jõudu ilma hoogu üles võtmata. 20-minutilise albumi tipphetk on "Tekikoti Install", mille tuumaks on otsekui maa alt hubisevad bassid ja selle kurjakuulutava ürg-dub'i peale laob Genka riime laisa elegantsiga, kuidagi suvaliselt, aga samas ülitäpselt. Ja kui olete roidunult kaks minutit kaasa õõtsunud, siis lõhub ootamatult illusiooni kuskilt saja kilomeetri kauguselt kõlav vaevu aimatav parmupill. Ka korduval kuulamisel jääb lugu piisavalt müstiliseks, et minna tagasi ja püüda uuesti lahti muukida. Aga väga loodan, et jääbki muukimata.

Charli XCX "The Von Dutch Remix with Skream and Benga"

Dubstep on surnud, elagu dubstep. Kui tänavuse aasta üks parimald lugusid "Von Dutch" äratas electoclash'i varjusurmast üles, siis nüüd võttis Charli XCX kampa dubstep'i pioneerid Skreami ja Benga, et nad teeksid seda, mida kõige paremini oskavad: panna proovile meie kõrvaklappide ja kõlarite madalam ots. Bassielemendid värisevad, lillevaas kukub riiuli peal maha, naaber peksab harjavarrega vastu seina, aga ise istud seal keskel ja irvitad juhmi näoga. Rõõmsaks teeb selline arutu paugutamine, sest see mõjub 2024. aastal juba täiesti kohatuna, aga samas olles seda lugu nüüd umbes kümmesada korda kuulanud, on hoopis tunne, et äkki peaks ja võiks trance'i kõrval just need samad mürisevad sügavad bassid kommertspopi ronima...

Jamie xx & Honey Dijon "Baddy On The Floor"

Kogu oma senise karjääri on Jamie xx olnud korraga nii elektroonilise tantsumuusika suunanäitaja kui ka ka iseenda käekirja ohver. Ikka ja jälle on ta vaadanud kõike läbi talle omaste trummi- ja sündisaundide ja väga selgelt jamiexx'iliku atmosfääri, kuid värskel koostöölool Honey Dijoniga (mis väidetavalt on aastaid sahtlis aega oodanud!) lööb ta heas mõttes käega ja laseb hoopis Dijonil ohjad enda kätte haarata. Pole siin enam mingit indie-tantsu, vaid on hoopis palju soul'i ja house'i, mõnes mõttes hästi sirgjooneliselt, aga teisalt kuidagi eleegiliselt ja nii täpse käega, et võrdlus DJ Koze meistriteosega "Pick Up" tundub igati kohane.

Trent Reznor & Atticus Ross "Compress / Repress (Boyz Noise Remix)"

Filmimuusika albumitest on tihti huvitavam rääkida ja neist mõelda kui neid päriselt kuulata. Aga teisest küljest on selline vaatenurk vist ka tunnustus, sest kui sealse muusika mõju ilma pildita oleks sedavõrd tugev, siis järelikult hakkas see pilti varjutama ja tuleks hoopis filmile kahjuks. Luca Guadagnino uus film "Challengers" pole veel Eesti kinodesse jõudnud ja seda, milline muusika seal päriselt kõlab, ei oska ma isegi öelda, sest Trent Reznor ja Atticus Ross otsustasid seda ka albumina mitte välja anda. Selle asemel ilmus aga hoopis filmimuusika remix-album, kus Boyz Noise pani sinna tümaka-raketid külge. Oskasin ma sellist asja tahta? Ei. Kas ma vajasin seda oma ellu? Vägisi tundub, et vajasin küll.

Nick Cave & Warren Ellis "Song for Amy"

Siia otsa kohe üks kinnitus sellele, kuidas filmimuusika ei trügi esile, õigemini ei pannud ma seda filmi vaadates üldse tähele. Vaatasin ära Amy Winehouse uue eluloofilmi "Back to Black", pahurdasin pikalt, kui tühine ja pealiskaudne see on, aga olin endalegi teadmata kuulnud muuhulga terve sületäie uut Nick Cave'i muusikat. See aitas isegi pahameelel veidi lahtuda. Parim lugu on aga "Song for Amy", mis ei ole enam pelgalt funktsionaalne filmilugu, vaid see sobiks sama hästi Nick Cave'i viimaste aastate suurepärastele sooloplaatidele. Melanhoolne ballaad, mis lööb sulle noa südamesse, aga Cave'ile omaselt pole see kuidagi pateetiline ja tüütu, vaid tahan seda valu ikka ja jälle kogeda.

Maria Faust "Moth to the Flame"

Kui viimastel aastatel on Maria Faust teinud ka õhulisemat, kergemat, ehk isegi kuulajasõbralikumat muusikat, siis tema projekti Jazz Catastrophe peagi ilmuv uus album lubab vähemalt esimese singli põhjal tõepoolest... katastroofi. Parimas mõttes mõistagi, sest kuulaja juhatatakse esimesel paaril minutil pea märkamatult lõksu. Fausti müstilis-maagiline saksofon siugab flirtivalt meie ümber ning Andres Vestergaardi trummid ei mängi rütmi, vaid loovad rohkem ruumi, täidavad kogu loo neoonvärvilise uduga. Märkamatult olemegi suuna kaotanud ja meie ümber on kaos, igal järgmisel hetkel tõstab bänd panuseid, on tunne, et kohe langevad seinad kokku ja kõik laguneb koost, aga see on vaid katastroofi-illusioon, mis oma ülelaetud energiaga mõjub otsekui füüsiline kogemus. Nõrganärvilistele ei soovita.

Baby Rose & Badbadnotgood "Slow Burn"

Olen kuulanud Badbadnotgoodi juba aastaid, aga endiselt ei oska neid oma peas kuidagi lahterdada. Ühelt poolt on nad rehabiliteerinud (kuid samas mitte lahjendanud!) jazz'i, nad on suutnud korraga olla nii sügavad kui ka piisavalt kättesaadavad, et isegi suurimad jazz'i-skeptikud võivad neid pahaaimatult kuulata ja nautida. Aga nad ei jää ainult seal pidama, sest neil on ka väga täpne hip-hop'i tunnetus, nad tajuvad hästi, kuidas töötab kaasaegne tantsumuusika ning koos laulja Baby Rose'iga tehtud lühialbum "Slow Born" näitab, et erinevalt sadadest teistest suudavad nad teha ajastutruud soul'i nii, et see ei mõju tolmuselt. Plaadi nimilool tuleb see kõige paremini välja: siin on 1960. aastad ja kaasaeg korraga esil, aga see pole läbinähtav ja tühine simulatsioon, vaid on kõigiti täpne ja graatsiliste pintslitõmmetega maalitud.

Kuula kõiki lugusid: