Kamasi Washington & Andre 3000 "Dream State"

Pärast Andre 3000 möödunud aastal ilmunud albumi "New Blue Sun" meeletut triumfi ei ole vist eriti üllatav, et ta läks visiidile uue aja džässijumala Kamasi Washingtoni juurde. Ja noh, kahe sellise gigandi kohtumisest ei sünni mõistagi mingit lahjat suppi. Washington laob enda kohta ootamatult lihtsakoelise, otsapidi isegi instrumentaalset hip-hop'i meenutava põhja, kus ta jätab täpselt parajalt ruumi ka Andre flöödile, mis hakkab siis tasapisi tema spirituaaldžässi labürindist väljapääsu otsima. Võimalik, et see lugu töötaks ka ilma selle flöödita, sest see pealtnäha isegi ei sobi sinna, aga just dissonants ongi põhjus, miks "Dream State" on suurepärane koostöö: kaks suurt autorit austavad üksteist ja astuvad just parasjagu teineteise kandadele.

Fred Again.. "ItsNotReeaallllllll (feat. Duoteque & Orion Sun)"

Nojah, nüüd siis on Fred Again kinnitanud lõplikult, et tema "Actual Life" faas, kus ta sämpeldas sotsiaalmeediast võetud klippe, on läbi ja käes on "USB" faas. Ehk siis lihtsalt on lood, mille ta lükkab ühte hunnikuse ja nimetab seda siis mingi hetk plaadiks? Uued ajad, uued kombed, see sobitub vist tõesti TikToki-muusikaturu nonsense'iga kokku. Ega see tema uue pseudo-albumi värske avalugu pole tingimata halb, kuskil DJ-set'i vahel oleks see täitsa tõhus tükk tantsu, aga eraldi vaadatuna hakkab Fred Again mõjuma vägisi iseenda paroodiana.

Eik & Boipepperoni "Armastatud"

Kui te varem kahtlesite selles, kui suur mõju on Fred Againil noortele Eesti produtsentidele, siis pange need kaks lugu järgemööda. "Armastatud" tuumaks on just need samad kidinad-vidinad, millest ka Fred kunagi mööda ei suuda minna, ikka poevad need kuidagi sinna trummide peale ning hakkavad enamasti paraku lugu lämmatama. Boipepperoni suudab väga teadlikult hoida tausta läbinisti staatilise, ta peaaegu ei liiguga kuhugi, vaid õõtsub lihtsalt ühe koha peal edasi ja tagasi. Sarnaselt An-Marleni "Tana-tanale" kinnitab ta ka siin, et teda huvitab paradoks, kus minimalism ja pompoossus eksisteerivad korraga. Eik aga ei saagi kordagi selle looga kokku, ta laob küll aktiivselt oma riime selle taustaga samaaegselt, kuid sörgib pigem sabas, on kogu aeg paar sammu maas.

Wateva "Paradise (feat. Pluuto & Asena)"

Eesti muusikas on viimasel ajal eriti aktiivne rahvusvaheliste tantsusinglite sadu, just sel nädalal andis samalaadse tüki välja Rozell, hiljuti ka Raul Ojamaa. Neil kõigil lugudel on sama probleem: nende kõigi taotlus on selgelt olla osa mingist vohavast, aga kahtlemata ahvatlevast suva-house'i merest, mis sobib korraga nii igale poole kui ka mitte kuhugi. Aga seal, kus on palju näljaseid inimesi, tulebki burgeriputka püsti panna. Varemmainitud nimedest on Wateva kindlasti kõige huvitavam: need õhku täis puhutud bassid ja grotesksed sündid meenutavad isegi Skrillexit, kuid nurgad on ikkagi pisut liiga ümaraks lihvitud, lugu käib kõrvust nii mugavalt läbi, et ega midagi naljalt kinni ei jäägi. Aga suund, kuhu nad liiguvad, annab alust loota, et järgmine singel on juba huvitavam.

Lolo et L'Orchestre O.K. Jazz "Lolo Soulfire"

Kui keegi viskaks mulle selle loo pimesi ette, siis ma ütleks üsna kindlalt, et see on mõni tahumata James Browni lugu, mida ma varem kuulnud ei ole. Siin on olemas see soul'i-jumalale omane piksenoolena sähvatav surakas, mis paneb kuulajal jala tatsuma ja pea õõtsuma ja keha võbelema ja üldse tekitab kehas mingeid reaktsioone, millele naljalt vastu panna pole võimalik. Aga tegelikult on see hoopis 70ndate-80ndate Kongo soul , artistilt, kellest ilmselt õhtumaades keegi mitte põhkugi ei tea. Aga nüüd saame teada, ja tegelikult veel rohkemgi, sest plaadifirma Analog Africa andis välja täiesti suurepärase kogumiku "Congo Funk".

Antonio Zepeda & Eblen Macari "Brisa"

Samavõrd huvitavat eksootikat siia otsa veel. Kui paljud meist teavad midagi Mehhiko 1980. aastate ambient'ist? Mina igatahes ei olnud isegi selles suunas osanud kunagi mõelda, õnneks Kanada plaadifirma Séance Centre avab selle laeka. Kui tihti on sedalaadi kogumikalbumite voorus see, et need suudavad defineerida ja mõtestada lahti üht ammust aega ja ruumi, siis "Tri​á​ngulos De Luz Y Espacios De Sombra" trügib iga looga vägisi kaasaega. Need lood kõlavad kui moodne autorielektroonika, aga mitte selles vaates, et tahaks hakata muukima, mis saundid täpselt sealt põlvnenud on, vaid see muusika kõlabki päriselt sellisena, et mõni žanri- ja piiriülene produtsent teeks praegu asju täpselt samamoodi.

Peggy Gou & Koreless "1+1=11 (Beatless Mix)"

Kui Peggy Gou mullune hittsingel "It Goes Like (Na Na Na)" suutis tabada samaaegselt kümmet märki ehk olla korraga nii kõigi suviste DJ-set'ide püsikülaline, poolte TikToki videote taustal kui ka lihtsalt lugu, mille kuulamisest inimesed kodus. tööl ja puhkehetkel ei väsinud, siis uus singel on palju... kummalisem. See purjetab küll selgelt post-reivi tuules ja need nukrad sündid sobivad hästi umbes miljoni erineva lühiklipi taustaks, aga sealt on puudu elu, või siis vähemalt elu teesklus, kõik on kuidagi liiga lihtne ja loogiline ja normaalne. Aga siis tuleb produtsent Koreless ja parandab need vead: need sama sündid hõljuvad nüüd kaaluta olekus kuskil avakosmoses ja ma lähen ka rõõmuga nendega kaasa lendama.

Virginia "Caged Bird Free"

Tuju läheb kohe heaks, kui mõni artist ei allu muusikatööstuse survele, et tuleb igast albumist pool aastat ette teada anda ja siis turundusvagunile vahetpidamata hagu anda. Võib ka teha nagu Pharrell Williams, kes andis oma uue projekti Virginia albumi "Black Yacht Rock" välja täiesti suvaliselt. Isegi nii suvaliselt, et ta pole sellest ise sotsiaalmeedias ühtki sõna maininud ning seda albumit saab kuulata ning tasuta alla laadida vaid spetsiaalselt leheküljelt. Kas see on tema sooloprojekt või on seal keegi teine ka kambas? Ei tea ja polegi vaja teada. Täiesti pretensioonitu suvegruuv ning omal moel on kõik kümme lugu sama idee või meeleolu variatsioonid, ent kui sul on üks nii tugev mõte, siis võidki minu poolest ka 30 sama lugu teha. Murran selle plaadiga kevadest läbi ja siis mõnulen sellega koos ilmselt ka kogu suve.

Kuula kõiki lugusid: