Nädala parimad lood | Beyoncé, Camila Cabello, Manna, Kings of Leon jt
Kvantiteedi poolest oli pisut rahulikum nädal, aga see-eest kvaliteedi poolest pole järeleandmisi tehtud. Mõnes mõttes oleks vist võinud ka lihtsalt Beyoncé uue albumi selle ülevaate asemel panna ja juttu oleks ka sellisel juhul pikaks ajaks jagunud. Aga on siiski ka üht teist muud: Manna värske album, Brasiilia underground'i, lõbusat trance'i jpm.
Möödunud nädalal ilmunud Manna kolmandat albumit iseloomustab küll laias laastus maksimalism ja varasemast veel julgem flirt popmuusikaga, kuid plaadi tipphetk on hoopis äärmuslik minimalism, alasti kistud drone-ballaad "They!!!!!!", kus täpsus on osavalt maskeeritud lummavaks lohakuseks. Loo kolm põhitelge – mürast läbi imbunud kitarr, õõtsuvad drone'i lained ja Manna heljuv vokaal – liiguvad kord omasoodu ja siis jälle segunevad, sulavad kokku, ristuvad ootamatult ja lähevad jälle laiali. Lugu hoiab ka oma emotsionaalse jõuga kuulajat küljes, pinget keritakse üha peale, isegi nii kaugele, kui tundub, et nüüd on juba kõik kanalid punasesse lastud, kohe peab tulema vabanemine, langus, hingetõmbepaus, aga selleni ei jõutagi. Aga parem ongi, et ei jõuta.
Arvestades seda, kui mitmenäoline ja julgelt piiriülene on Beyoncé värske album "Cowboy Carter", saab seda ka kümnest eri suunast lahti muukida. Võib jääda kinni kantrisse (mis on, olgem ausad, ebavajalik piirang) või siis vastupidi jätta igasugu kitsendused üldse kõrvale. "II Hands II Heaven" vastab just sellele teisele kriteeriumile: ka Beyoncé ise pole siin niivõrd raamidesse kinni jäänud, pigem on see tasaselt õõtsuv mikro-house'i taust midagi sellist, mis sobinuks vabalt ka "Renaissance'i" peale. Beyoncé ei võta siin suuri poognaid nagu oma karjääri alguses, vaid loob pigem mõnusa muusikalise ruumi, kuhu viieks minutiks ära kaduda.
Camila Cabello "I Luv It (feat. Playboy Carti)"
Mul ei ole kunagi Camila Cabello muusika vastu huvi olnud, sest ta on alati globaalse popitööstuse teenistuses olnud, näpuga järge ajanud ja teinud kõike nii, nagu tegema peab. Värske singliga "I Luv It" ta teeb aga äkkpöörde, mida ei osanud ilmselt keegi oodata: siin on jersey club'i mõjutusi, mis ei ole muidugi midagi eriti uut, aga see on lahendatud läbi maksimalistliku nätsukommifiltri, tänu millele ei saa ma ka kümnendal kuulamisel aru, mis see lugu täpselt olla tahab. Playboi Carti, kes ei viitsi oma salmi ajal eriti isegi suud lahti teha ja pomiseb arusaamatult, paneb sellele segadusele kirsi tordile. Aga lõbus segadus on, pole midagi öelda.
Kui esimene King of Leoni tagasitulekusingel "Mustang" oli paljulubav, siis teise looga kinnitavad nad, et ongi selgelt vastassuunas liikunud. Popilik hõredus on kadunud, see on asendunud introspektiivsuse ja sügavusega. On ehk kuidagi tühine öelda, et tüübid on suureks kasvanud, aga oleks olnud raske sellist tumedamat, otsapidi depressiivroki poole kalduvat materjali mõnel nende varastest albumitest. Seega soovitan ka kõigil neil, kes Kings of Leoni ammu enda jaoks maha kandnud, neile uuesti vähemalt võimalus anda.
Mu540 & Mc Gw "A Culpa Eh da Cachaca"
Isegi Eesti popmuusikas on aeg-ajalt brega funk'ist räägitud, viimati mainis neid Brasiilia underground'is tormi tegevaid rütme Mattias Tirmaste Eiki loo "Hülgehall" puhul. Aga kui meie juurde jõuavad need lahjendatuna, et siinsel kuulajal mitte katust täiesti maha lüüa, siis värske kogumik "Funk.BR" avab ukse São Paulo pulbitsevasse ja tooresse ööellu. Oma tigeda portugalikeelse sõnelemise ja abstraktsete biitidega raputab see plaat esimesel kuulamisel korralikult läbi ja nõrganärvilised võisidki pigem seda ettevaatlikult doseerida, julgemad aga saavad selgelt aru, et tantsurevolutsioon ei toimu praegu mitte ainult Lõuna-Aafrika Vabariigis amapiano näol, vaid hullu uuenduslikku biiti tuleb ka mujalt.
Omar Souleyman "Thawb Alzifah"
Nüüd siis Brasiiliast otselend Süüriasse. Mul on nende Omar Souleymani plaatidega tegelikult see probleem, et kui Diplo plaadifirma Mad Decent annaks lihtsalt mõne eelmise plaadi uue nimega teist korda välja, siis kuulaksin jälle rõõmuga, õõtsuksin selle kõrbereivi saatel ega saakski aru, et olen juba aastaid tagasi neid lugusid kuulnud. Seega ükspuha kui tore mul koos tema värske plaadiga "Erbil" ka ei ole, siis ei saa ma lõpuni kindel olla, et ma neid lugusid varem kuulnud pole, sest tema loomingus pole mitte midagi muutunud: taustal on tal juba aastakümneid samasuguseid olnud, süntesaatorid vilisevad kõrvulukustavalt ja tema enda vokaal ujub seal peal sillerdavalt nagu vürtsitolm "Düünis".
Marlon Hoffstadt & DJ Daddy Trance "Don't Stop The Party"
Kes rohkem tantsumuusika värskete tuultega kursis, on juba aastaid näinud trance'i ilminguid. Võinoh, õigemini seda, et trance on jõudnud uuesti ka skeenesse, kus veel mõni aeg tagasi keegi selle poole isegi ei vaadanud, sest ega žanr ise pole kunagi ära kadunudki. Seega meil on rohkelt autori-trance'i, mis läheneb kohati rohkem IDM'ile, selline lähenemine aga DJ Daddy Trance'i ei huvita. Ta lükkab kõik nupud põhja ja meenutab seeläbi rohkem ekstaatilist hüperpoppi, mis on umbes ühe millimeetri kaugusel, et mõjuta täiesti naeruväärsena. Õnneks seda piiri aga ei ületata ja on lihtsalt ogaralt lõbus nätakas.
Swami Sound & Netanya "So Real"
Kuigi garage on levinud praeguseks kõikjale üle maailma, siis üldjuhul viivad kõik teed ikkagi tagasi UK-sse, pole midagi teha. Või vist mitte kõik teed, sest juba mullu näitas New Yorgi produtsent Swami Sound, et tal on värskendavalt ebafunktsionaalne arusaam sellest, kuhu suunas garage liikuda võiks. Albumi "Back In The Day" deluxe-versioonile jõuab ka lugu "So Real", mis seisab julgelt kuskil kaasaegse tantsupopi ja klubimuusika vahel, kaldumata otseselt kummalegi poole. Loo suurim voorus on aga see, et Swami Sound ei matki hetkekski lokkavat post-rave saundi, vaid ajab asju parimas mõttes omamoodi.
Kuula kõiki lugusid:
