Nädala parimad lood | An-Marlen & Boipepperoni, Florian Wahl, Tyla jt

Ma ei tea, mis sel nädalal juhtus, aga kui keskmiselt on nädala saaks kuskil 30-40 uut lugu, mis väärivad ka siin valikus välja toomist, siis sel nädalal küündis see pigem 60 alla. On täiesti hullu eksperimenteerimist, aga ka kamaluga sellist muusikat, mis liialt kuulaja peletamisega vaeva ei näe.
Esmakuulamisel või pealiskaudsel tutvumisel võib SEPT-i pidada vabalt mõneks nooreks džässkollektiiviks, kes tulevad mõnusalt pretensioonitu energiaga ega karda flirtida ka popmuusikaga. Seda üllatavam on, et tegelikult on noore muusiku Eeva Trei kõrval hoopis 70-aastane Sergei Pedersen, kuid just tänu sellele mõjub nende debüüt-EP kui sügav ja mahlakas põlvkondade-ülene vaade salongi-RnB'le. Harva kõlavad alustavad projektid nii sisse töötanult, kus dünaamika on täpselt paigas ja võiks vabalt arvata, et koos on juba aastaid, kui mitte aastakümneid muusikat tehtud. Hetkel on SEPT siiski selgelt osa jazz-skeenest, aga neis on olemas kõik selleks, et neisse õhku ja sära juurde produtseerida ning pöörata nägu ka laiema publiku poole. Aeg näitab, kuidas nad seda potentsiaali realiseerivad.
Meil tehakse suur ja ootamatult populaarne suvelavastus Onu Bellast, aga uue aja Bella (seda kõige paremas mõttes!) ehk Florian Wahl peab oma boheempopiga ikkagi ekslema kuskil äärealadel. Muidugi, skeene on ta omaks võtnud ja jäägitult tunnustanud, aga sellised lood nagu "Sushibaby" võiksid vabalt Eesti popmuusikamaastiku ettearvamatust arvestades olla ka kommertspotentsiaaliga. Siin loos võib ju aimata midagi Chalice'ist või miks mitte ka Marco Tasasest, see on tõeliselt pompoosne power-ballaad, mida võiks hea tahtmise korral isegi laulupeol esitada. Eestis on varsti vist tõesti üks sushi-restoran iga inimese kohta, seega miks me nendest teemast laulukaare all ei võiks rääkida?!
An-Marlen & Boipepperoni "Tana-tana"
Nii oma albumi kui terve pinutäie koostöödega on Boipepperoni oma käekirja nii reljeefselt välja joonistanud, et ka seda lugu pimesi kuuldes poleks kahtlustki, kes on autor. Kuid koostöös An-Marleniga valminud "Tana-tana" näitab samas, kuidas ta on produtsendina jõudnud kohta, kus hakkab ehitamise asemel ka julgelt lõhkuma. Lugu veab kuulajat pidevalt ninapidi: peale esimest salmi trummid vaibuvad ja arvame, et nüüd plahvatab lugu täie hooga käima, ent klassikalise funktsionaalse lahenduse asemel paneb Boipepperoni enam rõhku atmosfäärile (need jäised sündid!). Ka An-Marlen ei mõju mitte lihtsalt ekstaatiline vokalistina, vaid pigem purjetab ta nende bassilainete vahel üsna ootamatult siksakitades, otsekui loole vastu töötades, kuid ongi just see teatav sisemine pinge "Tana-tana" suurim väärtus.
On neid, kes tahaksid Tyla eduloo peale kindlasti öelda, et see on amapiano lõpu algus, kuid pigem on see positiivne tendents, kuidas globaalne muusikatööstus neelas veel paar aastat tagasi kõige sügavamal Johannesburgi underground'is õõtsunud mikrožanrikese alla. Seda, kui suur kommertspotentsiaal on Tyla debüütalbumil, on esimese nädala tulemuste põhjal isegi keeruline ennustada, aga numbrite kõrval on see plaat ka ise kõigiti märkimisväärne. No kasvõi plaadi eelviimane lugu "To Last", mis on üks ilusamaid tänavu ilmunud RnB lugusid. Ja see oleks juba iseenesest täiesti lummav, aga kui järsku puhub ootamatult loost üle ka õrn amapiano tuul, olen ma täiesti sulanud. Toriseda võite kunagi hiljem, praegu kuulake popmuusika meistriklassi.
Justice "Saturnine (feat. Miguel)"
Mul oli elus faas, kus french touch tundus kõige imelisem asi, mida ma kunagi kuulnud olen. Õigupoolest on endiselt teatud lood, mille saatel lendan neli-viis minutit õndsalt pilve peal ringi, kuid kunagine suur lemmik Justice mõjub küll 2024. aastal kuidagi... tolmuselt. Nende 1980. aastate videomängust välja roninud süntesaatorites pole mingit elu ja särtsu, mingil imelik kombel hakkab see kõik meenutama ka mingit paroodia-metal'it, mille peale naeravad vaid tegijad ise. Õnneks on värskes loos aga Miguel, kes kõlab nagu vaese mehe The Weeknd ja ka see lugu kõlab nagu mõni B-pool, mis kunagi "Starboy" peale ei jõudnud. Kui tänavu ilmuv album liigub sellises suunas, siis olen valmis paar ülitüütut singlit isegi andeks andma.
Kui eelmise täispika albumi "Black Origami" ajal tundus, et Jlin on footwork'i novaator ning tema mõjutused lükkavad sellele žanrile uue elu sisse, siis reaalsuses jäi see kauamängiv pigem teetähiseks, millele küll viidatakse, ent mille mõju muusikaliselt ei ole liiga tugev olnud. Uuel plaadil koorib Jlin tantsukihte veel vähemaks ja jätab alles muusika, mida võiks kohati nimetada isegi kaasaegseks klassikaliseks muusikaks. Kohati jäävad seetõttu alles skeletina mõjuvad trummimustrid, mis oma taltsutamatuses mõjuvad isegi naeruväärsena, kuid koos Björkiga valminud "Borealis" näitab mõlema artisti tugevusi. Kokku tuleb jalgu ja pead sõlme ajav lõhutud tantsumuusika, mis jookseb korraga sajas eri suunas, aga imekombel jõuab ikkagi ühte kohta kokku.
Nemzzz "It's Us (feat. Lil Yachty)"
Kuigi Briti räpis on pidevalt umbes sada paralleelset suuremat ja väiksemat lainet, millest enamikke on distantsilt keeruline objektiivselt hinnata, siis see on fakt, et ereda uue tulijana on sealt lähikuudel välja paistnud debüütalbumi avaldanud Nemzzz. Ta on üheülbalise drill'i suuresti seljataha jätnud, kuid mulle tundub, et sellest esimesest sammust tuleb veel pikk tee edasi minna, et päriselt tema täit potentsiaali mõista. Kuid mingi ime juhtub siis, kui porgandihäälne Nemzzz saab kokku teise prääksuva räppari Lil Yachtyga ning nad siis kordamööda jaburalt minimalistliku tiliseva biidi peal pomisevad. Imeilus lugu, Lil Yachty küll kahjuks Eestisse kohale ei tule, aga Nemzzzi saab näha aprillis ka Helitehases.
Kuula kõiki lugusid: