Nädala parimad lood | Taylor Swift, 5miinust, Puuluup, Drake, Thom Yorke jt
Artistid kogu maailmas läksid kollektiivselt eest ära, et Taylor Swift saaks tulla ja platsi puhtaks lüüa. Selles väites pole isegi liialdust, sest uue muusika vaates nii tühjad nädalad vaatavad üldjuhul otsa jõulude ning aastavahetuse paiku. Üht-teist kuulamis- ja märkimisväärset siiski riisusime kokku.
Taylor Swift "So Long, London"
Kui ma ütleksin, et Taylor Swifti värske album on talumatult igav, siis ründaks tigedate swiftie'de kamp mind tänaval, aga kui tunnistaksin, et mul sellest kahetunnisest ja 31-loolisest plaadist midagi erilist meelde jäi, valetaksin lihtsalt iseendale. Või samas, kui ma ikka väga-väga pingutasin, edasi-tagasi hüppasin ja otsisin seda üht lugu – mul on teooria, et igal albumil on vähemalt üks lugu, mis väärib alles jätmist –, siis ainsana jäi sõelale "So Long, London", minimalistlik ja üsna sirgjooneline sündipilvedel õõtsuv ballaad, mis erinevalt Swifti enamikest lugudest ei taha kuidagi klassikalise poploo mudelisse mahtuda ning jääb kuni viimase hetkeni heas mõttes vormituks.
5miinust & Puuluup "Isegi kakelda pole kellegagi"
Eesti popmuusikas juhtub harva asju, mis siiralt üllataksid. Ma ei mõtle lihtsalt "ohoh", vaid pigem "misasja, päriselt?" reaktsiooni. No näiteks, kas keegi saab kunagi siiralt imestada, kui näiteks Jaagup Tuisk ja Uku Suviste lähevad koos jõulutuurile? Aga kui ikkagi Võsu peo-boyband 5miinust ja folkpunkarite duo Puuluup panevad seljad kokku, siis mõjub see esimesel hetkel küll nagu sprotismuuti. Aga äkki ongi sprotismuuti päriselt hea, kui üksteise vastanditena mõjuvad 5miinust ja Puuluup nii hästi kokku sobivad?
Kui see lugu tuleks juhuslikult kuskilt playlist'ist ning ma ei teaks midagi J. Cole'i, Drake'i ja Kendricku omavahelisest hõõrumisest, siis mõjuks see lihtsalt kõige igavama ja suvalisema loona, mis Drake kunagi teinud on. Nüri biit, kuhu peale ta väsimatult tulistab riime, et ikka kõik saaks öeldud, hingetõmbepause ka pole, ainult katkematu sõnalaviin. Aga selle viimaste aastate suurima räpi-beef'i valguses, mille esialgne põhjus ununeb ilmselt paari nädala pärast kõigil (või oot, oli seal üldse mingi põhjus?!), on "Push Ups" nagu bensiini, õli ja napalmi korraga tulle valamine. Neid konte, millest teised kinni saavad haarata, on rohkem kui küll, kuid Drake jääb vähemalt iseendale kindlaks: ta on ka klähvides endiselt sama karikatuurne ja äärmuslikus egoismis jäägitult naeruväärne.
Nädala üllataja. Kui veel paar aastat tagasi ahmisin vaimustusega hüperpoppi sisse, siis toimub seal üha vähem huvitavamat, aina enam jäädakse klišeedesse ja etteaimatavatesse raamidesse kinni, pakutakse pigem kiirtoitu, mitte ei proovida midagi veidrat ja ootamatut kokku keeta. Tennessee räppari BbyMutha uut albumit "Sleep Paralysis" kuulama hakates ei oleks osanud arvata, et ta suudab raputada hüperpopi tolmust puhtaks ja näidata, kuidas asju päriselt tegema peab. Siin on vundamendiks trap, aga sinna peale on laotud kordamööda nii post-club'i, juke'i, pahupidi keeratud reivi, lõhutud jungle'it, kohati isegi post punk'i?! Arvestades, et enne olin just kuulanud kaks tundi Taylor Swifti, kes ei kavatsenudki oma vaost välja ronida, siis BbyMutha seevastu on korraga kümnes eri vaos, sest ta ei suuda ära otsustada, kuhu ta täpselt kuulub. Aga mulle vist sellised artistid meeldivadki.
Nüüd seda värsket Thom Yorke'i singlit kuulates, mis on valminud filmi "Confidenza" jaoks, saan ma aru, mis on minu probleem bändiga The Smile: seal on liiga palju muusikat. Thom Yorke'i ja ka Radioheadi parimad hetked on alati olnud need, kus tema habras vokaal jääb õhku seisma, muusika mitte ei kanna seda vägisi edasi, vaid loob pigem ruumi, kus ei toimugi mitte midagi. Täielik muusikaline staatika, aga mis puudutab samas sügavamaid emotsionaalseid registreid, milleni enamik artistid kunagi ei ulatu. Praegu on seda lugu ainult kolm minutit, aga võiksin sellesse doom-ballaadi vabalt paariks tunniks ära kaduda.
Kuula kõiki lugusid:
