Nägite, mis ma tegin? Panin sellise pealkirja, et selle peale on pea võimatu mitte vajutada. Ma ei taha nüüd väita, et see on lihtsalt klikisööt – lugege edasi, siis saate teada, haa! –, kuid selline provotseeriv meetod ilmestab hästi, kuidas 5miinust on kümmekonna aastaga Eesti popmuusika täielikult oma kontrolli alla võtnud. Nad näevad trendidest läbi ning aimavad parimate maletajate eeskujul umbes viis sammu ette, et hakata vagu kündma sinna, kuhu keegi teine seda veel teha ei oskaks. Ühelt poolt seavad nad mõistagi ise trende, aga teisalt on neil väga täpne arusaam sellest, mida Eesti publik tahab. Nagu Kohver oma intervjuus ütles, et nad teevad muusikat, mida inimesed suvel Pärnus autoraadiost kuulata tahaksid. No täpselt.

Aga kus siis tuleb antud juhul mängu "Rehepapp"? Lähenemisvõimalusi on tegelikult mitmeid. Esiteks on värske album oluline muusikaline verstapost – ruttame ajast ette ja ütleme lausa tüvitekst –, mille abil saab lihtsa vaevaga hakata tulevikus mõtestama seda, mis tol hetkel Eesti popmuusikas toimus. Seda, kas ka edasivaatavalt on sellel albumil tugev mõju, näitab vaid aeg, kuid mööda leivapurukesi saab koos plaadiga "Kannatused ehk..." tagasi minna küll ning mõelda, mis kõik pidi enne juhtuma, et selline koostöö saaks sündida.

Muidugi, oleks hästi lihtne öelda, et mis seal siis on, kaks Eesti popmuusikat lähiajalugu defineerinud löögirusikat panid lihtsalt seljad kokku ja nüüd on neil kaks korda rohkem turunduslikku ja muusikalist jõudu, kuid see on liigne lihtsustus. Sellise supergrupi tekkimine on ikkagi eriline juhtum, mida siinmail liiga tihti ei näe: kaks olulist hoovust, mis esindavad meie muusikavälja eri äärmuseid, said keskel kokku ning avastasid, et neil on üksteisest palju õppida. Nad ei hakanud kaklema ega üritanud ka kogu oma loomingulist arsenali mängu panna, pigem jätsid mõlemad osa trikke targu sahtlisse ootele ning kasutusele võeti vaid see, mis nende ühiseks toimimiseks vaja läheb. Koostöö, kus mõistetakse üksteise voorusi ja vajadusi.

Aga "Rehepapile" viitab samas seegi, et sarnaselt Andrus Kivirähki teosele on ka "Kannatused ehk..." korraga nii tugev artistlik seisukoht kui ka album, mis ei võta end sekundikski liiga tõsiselt. Paradoksaalsus on sellesse projekti juba paberil sisse kirjutatud – mul on pooled lood juba pähe kulunud, aga ma ei usu siiani lõpuni, et selline album päriselt olemas on – ning 5Miinust ja Puuluup võtavad sellest maksimumi välja. Isegi olukorras, kus meil on olemas pealtnäha folgipiire ületav ansambel Trad.Attack!, on siinne pärimusmuusika kogukond küllalt konservatiivne. Ka meie folktroonika on rohkem folk kui elektroonika, "Kannatused ehk..." aga näitab, et paugutav peoräpp vajaski enda juurde kääksuvaid hiiu kandleid, et kõlada paremini kui kunagi varem. Aga Puuluup ei ole kunagi folgi kallale siidkinnastega läinud, mõnuga pannakse ka praegu tükke valesti kokku, et ikka lõbusam oleks. Valefolk ja valeräpp, aga kokku tuleb õigekokteil.

Huvitaval kombel jääb lõpuks siiski mulje, et 5miinust vajas seda koostööd rohkem kui Puuluup. Ennekõike peitub põhjus selles, et kui Võsu poistebänd oskab pakkuda küll rahvale just seda, mida nad tahavad, siis on nende muusika olnud alati üsna funktsionaalne, sirgjooneline ja tasapindne. Nad teevad alati ära selle, mis vaja, aga nende loomingus on puudunud ruumilisus ja visuaalsus, sinna sisse pole naljalt võimalik ära eksida, pigem kleepub see sulle lihtsalt kukla külge nagu muusikaline kaan ja enam lahti ei lase. Puuluup on aga just vastupidine: nad mängivad oma hiiu kandleid kui ürgnõiad lõkke ümber loitsides, sa ei teadnud kunagi varem, et sellist muusikat vajad, aga märkamatult juhatavad nad kuulaja tuttavatelt radadel rapikusse müttama ja jätavad meid siis seal üksi. Otsi nüüd ise tee välja! Vaata, kuidas hakkama saad!

Seda sama ootamatust ja dünaamikat toovad nad ka sellesse koostöösse, ajavad 5miinusele kärbseid pähe ja näitavad meelega vale suuna kätte, kuid Võsu tüübid pole ka eile sündinud. Neil on vikatid kaasas ning võõrastele radadele sattudes saavad nad kiiresti aru, et siin võiks pidu teha küll, hein ja võsa võetakse maha ning valgustatakse läbi alad, kuhu Eesti popmuusika muidu liiga tihti (või äkki kunagi?) sattunud pole. Kuid Puuluup ei ole siiski lihtsalt teejuht, vaid ka peole kohale jõudes võtavad nad kohati juhtohjad julgelt enda kätte. Marko Veisson ei kääksuta mitte lihtsalt hiiu kannelt, vaid ta on pigem uus Gameboy Tetris, kes laob parimatel hetkedel väsimatult oma ninahäälega veidraid ja dešifreerimatuid folkriime. Äkki sulavadki need kaks bändi nüüd kokku? Ühine debüüt kõlab igatahes nii hästi kokku, et mul on juba praegu raske neid eraldi ette kujutada.

Korduvalt olen viinud jutu loitsimisele ja metsast rändamisele, kuid see pole mitte lihtsalt sõnakõlks, vaid ka sisuliselt viibki "Kannatused ehk..." meid suurlinnatulede alt vaikselt hääbuva teise Eesti juurde. Aga see pole ka mingi "Tulnukas 2" kujutatud ossi-universum, vaid taaskord jõuame "Rehepapi" juurde: poole tunniga tuhisetakse lendava luuaga läbi Eesti ajaloo aastasadade, võetakse üht siit ja teist sealt, et panna kokku veider paralleelmaailm, kus eestlane on endiselt nabani mudas ja rügab sünnist surmani. Keegi võikski teha eksperimendi, et keeraks Rainer Sarneti "Novembri" muusikaliselt pahupidi ja asendaks Michał Jacaszeki doom'i hoopis keel-põses folgipeoga. Saaks ilmselt kokku hulljabura savvusanna twerk'i, nagu nad ka plaadil ise ütlevad.

"Kannatused ehk..." võib teile mitte meeldida ja ega 5Miinust ja Puuluup ei suuda ka minule päris kõike maha müüa, mis seal plaadil toimub, aga keegi ei saa vastu vaielda, et see plaat on kama ja rabamatka järel kolmandaks kõige eestilikum asi, mis olla saab. Popmuusika "Rehepapp", noh.

Kui te aga ei viitsi tervet albumit kuulata, aga tahate essentsi kätte saada, siis alla minuti kestev lugu "Linnas" ütleb kõik ära: linnas on ilus elu, maal on täitsa perses. Nii on.