Mõneti võis ehk juba eelmise albumi, vahepeal ilmunud EP "Guitar Songs" ja "Barbie" loo põhjal ju aimata, et Eilish jõuab uuel plaadil oma sellises mahus unenäolis-melanhoolsete laulja-laulukirjutajalike lahendusteni, aga mõistes, et see päriselt nii ongi, mõjus see siiski veidi üllatavalt.

Juba võrdlemisi kardiokirurgilisel avalool tervitavad meid unistavad kitarrikeeled, mis lõpuks kasvavad hoopis Disney viiuliteks. Järgneb vedursingel "Lunch", keel põses poprokk, millega võivad hästi läbi saada põhimõtteliselt kõik, eriti kuna lõpuks lendab sisse ka reivielement, aga mis on arvatavasti ülejäänud albumi tooni arvestades jõudnud kümne loo sekka pigem plaadifirma soovil. Lugu on siiski ilusti paigale istutatud ja vaatamata üksildusele, mida lugu kindlasti tunneb, soovi teda kohalt minema tõugata ei tekigi.

Linnulennulisest ja karamellisest "Birds Of A Featherist" kumaks nagu läbi kummardus 1990ndate lõpu ja 2000ndate alguse lauljataridele, à la Natalie Imbruglia või Vanessa Carlton, kellelt Billie ja Finneas oleks nagu vähem või rohkem teadlikult mingisugust essentsi laenanud ja seda edasi kandnud. Igal juhul kui lugu taustal mängivast VH1-st kõige muu vahel tuleks, ei tekitaks see minus vist segadust.

"Wildflower" ja "Greatest", nendega ühte patta võib visata ka lõpuloo "Blue", on albumi kõige dramaatilisemad hetked, aga seda – uskuge või mitte – heas mõttes! Paratamatult läheb neid kolme lugu kuulates mõte eelmise nädala albumile, millel üritati teha mõneti sama asja, aga jõuti täiesti ja totaalselt teistsuguste tulemusteni – Swiftil tasub kindlasti Billielt uurida, kuidas päriselt hingepugevaid melodramaatilisi kitarrilugusid edukalt välja kirjutada ja edasi anda.

Kui ainsana sügavamal maapõues nõksuv "The Diner" välja arvata, siis võib väita, et "Happier Than Everiga" võrreldes on Eilish visanud enam-vähem lõplikult üle õla ka oma üle-moka-laulu ning on vokalistina tunduvalt ekspressiivsem. See küll klapib lugude ainese ja olemusega, aga on muudatus, millele ehk ise rumala peaga pimesi poleks alla kirjutanud, aga peale kuulamist on selge, et ühe oma kaubamärgi seljataha jätmine mõjub hoopis loogilise arenguna.

Terve plaadi vältel ja iga kord, kui album uuesti käima läheb, ei jõua ka ära imestada kui täpselt ja nüansirohkelt kõlab produktsioon, sealjuures kliinilisusesse või kitši vajumata, midagi ei läigi liiga eredalt, tummised bassivoodrid, mis õrnemaid juppe ning Billie vokaali kaitsevad, on samuti väga täpselt omal kohal ning ükski element ei manipuleeri kuulajaga ega ürita talle selgeks teha, mida tunda, vähemalt tajutavalt mitte. Nii rohkelt haavatavust ja emotsiooni täis laetud muusika puhul on see väga haruldane.

Loo seisukohast olulistest elementidest, mida ei ole kunagi ka liiga palju, on võetud maksimum nii, et tulemus tundub alati väga orgaaniline, peaaegu iseenesestmõistetav ning on pidevas otseühenduses Eilishiga, kes saab muretult oma südant rinnust rebida, et see sinu ette lauale heita ning laseb kuulajal siis omad järeldused teha.

Ainsa küsimärgina jääb ka pärast mitmeid tiire õhku "L'amour De Ma Vie" lõpuots, kuhu saabub viimaseks kaheks minutiks ei kusagilt The Weekndi stiilis 1980. aastate süntesaator ja trummimasinalöögid, mille peal Eilish hakkab võrdlemisi kileda autotune'i toel kinnisel häälel üürgama. Ei tea, kas teoorias peaks selle outro ja "Chihiro" peal raiuvate süntesaatorite vahel tekkima mingi mõtteline seos või mitte, aga seda ei teki. Ebamäärane ja seletamatu otsus, mis, tuleb tõdeda, kogemust tervikust siiski ei vähenda. Vist peabki igal heal plaadil mõni küsimärk ka olema?

Endal küll õnneks või kahjuks seda varianti ei olnud, aga kui vähegi võimalik, siis tasub albumit kindlasti kuulata suure südamevalu, kägistava igatsuse või mis iganes muu rinnus oleva sõlmega, sest siis avab "Hit Me Hard And Soft" end kindlasti veel rohkematel viisidel.

Kurbust ja spliini oskab Eilish endiselt luua, müüa ning leiab selleks ka enda jaoks uusi lahendusi või sünteesib juba kasutatut. Igal juhul viib Eilish meid oma karjäärgi kõige küpsema (ei teagi, kas selle üle kurvastada või mitte) ja terviklikuma sooritusega järelduseni, et kui senisele aastale tagasi vaadata ja panna "Hit Me Hard And Softi" kõrvale kõigi samas kaalukategoorias tegutsevate kolleegide (Ariana Grande, Dua Lipa, Beyonce, Taylor Swift) tänavu ilmunud albumid, siis on Eilishi plaat ainus, millest ka aasta lõpus midagi rääkida võib olla.