Nädala parimad lood | The Cure, Villemdrillem, Luurel Varas jt
Kergema popi ja tantsukraami vahele on sel nädalal peidetud paar sellist pärlit, mille kõrval muutub tegelikult kõik ülejäänud uus muusika tühiseks ja mõttetuks.
Parimad bändid ongi vist need, keda mul on kogu aeg vaja, sõltumata sellest, mis akna taga või ookeani taga või minu enda peas või elus või kusiganes toimub. The Cure kinnitab oma värske singliga "Alone" veenvalt, et nad seisavad küll täielikult väljaspool aega ja ruumi. 16 aastat pole neilt ühtegi lugu ilmunud, aga nüüd alustavad nad täielikust tipust, kus Robert Smith laulab sama kire ja sügavusega nagu 30 aastat tagasi. Juba kolmeminutiline intro lööb noa selga ja toob judinaid seljale, aga koos Smithiga lendab kõik täiesti kosmosesse.
Ma hakkan Villemi uusi lugusid alati suure õhinaga kuulama, sest temaga kaasneb mingi teatav kvaliteedigarantii: mõni nutikas või ootamatu produktsioonivõte on sinna ikka peidetud ja vähemalt hetkeks tabab ta oma vokaaliga märki nii, et see on kuskile ajukäärude vahele pikaks ajaks tätoveeritud. Aga samas mõjub ta praeguseks juba kui parim iseenda paroodia. On need siis lohakalt laotud salmid, mis ujuvad tausta peal pisut segaduses ringi, või lihtsalt pisut liiga madalad pöörded, mis ei lase lugudel kunagi päriselt elama hakata, aga ta justkui püüaks juba pikemat aega sama valemi järgi lugusid teha. Jah, tänu sellele lähevad mingid asjad alati täppi, aga mõned lähevad ka üsna kindlalt mööda.
Tim Reaper & Kloke "Blood Pressure"
Jungle'i uutest tuultest olen siin ülevaadetes korduvalt rääkinud, samamoodi ka üliproduktsiivse Tim Reaperi plahvatusohtlikest lugudest, kuid värske Hyperdubi alt ilmunud kauamängiv "In Full Effect" mõjub sellele vaatamata kui omamoodi maamärk. Esiteks muidugi juba seetõttu, et Hyperdub ei ole kunagi varem jungle'it välja andnud, aga teisalt tundub ka, et Tim Reaper on kõik need kümned ja sajad käeharjutused (noh, tema katsetused on küll paremad kui mõni teine terve karjääri jooksul teha suudab!) surunud 45 minutiks kokku, siin toimub korraga nii palju kümnes eri kihis korraga, et nõrgakõrvalistel tasuks doseerida vastutustundlikult.
Miks me Luurel Vargast nii vähe räägime? Tahtmata küll nimesid nimetada, aga meil saavad kõvasti rohkem tähelepanu paljud kodumaised produtsendid, kellel oli kümme aastat tagasi üks huvitav mõte, mida nüüd siis üha uuesti ja uuesti taastoodetakse, täites sama kuulajaskonna kustumatut nälga. Luures Varas seevastu leiutab end igal plaadil uuesti: on need siis troopilised hip-hop biidid plaadil "New World" või kümnekordses uduvines mikro-house albumil "Riddles For a Machine", ta jätab kogu oma varasema pärandi ja alustab nullist. "244 ALF" oleks otsekui visanud reivinostalgia hüperpopi happevaati, kus ujusid pinnale siis müstilised ja veidrad tantsu-skeletid.
Nelly Furtado "Ready for Myself"
Mõne esimese singliga põhjal julgesin korraks isegi arvata, et Nelly Furtado tagasitulekul võib isegi nägu ja tegu olla, lõpptulemus annab aga tekitab rohkem küsimusi, millele vastuseid ei tulegi. Värske kauamängiv "7" on täis hirmtüütuid ballaade, mille vahelt paistab silma Dom Dolla produtseeritud "Ready for Myself". Väljaspool Furtado enda mikrokosmost lahustuks seegi lugu sekunditega, aga tema enda eksirännakutel post-Timbalandi maailmas on selline siirupine disko isegi üsna värske.
Oi, ma olin jõudnud juba vahepeal Ungari tantsueksperimentalisti Gábor Lázári jõudnud ära unustada, aga vahepealsete aastatega – viimati kuulasin vist 2020. aastal Planet Mu alt ilmunud "Source'i" – ei ole maailm tema veiderdavatele rütmidele kuidagi järgi jõudnud. Seejuures pole tema enda muusikaline skeem liiga palju muutunud, ikka jäävad need hüsteeriliselt tõmblevad süntesaatorid pidevalt elektrikarjusesse kinni ja purtsatavad särina saatel algosakesteks. Korralik ajureiv, sest kui ükskõik milline lugu tema värskelt albumilt "Reflex" HALL-is peale panna, lendaks suuremal osal publikust lootusetust segadusest pea otsast.
Kuula kõiki lugusid:
