Nädala parimad lood | Four Tet, Fredi, 372Kaspar, The xx jt
Seekordne uue muusika saaki pakub mitmeid üllatusi: on artiste, kes pööravad oma karjääris uue lehekülje või lähevad tagasi sinna, kust kunagi ammu alustasid, samuti on ka neid, kes suudavad end pärast hulka möödalaskmisi uuesti rehabiliteerida.
Charlie XCX "Talk talk (feat. Troye Sivan)"
Brat suvi on läbi, aga Charli teeb kõik endast oleneva, et meil pole ka brat sügisest pääsu. Oma tänavuse hittalbumi töötlusi hakkas ta tilgutama juba enne kauamängiva ilmumist, nüüd lähevad remix'id aga üha paremaks. Lugu "Talk talk" oli juba varem grammitäpsusega paika timmitud raadiopop, Troye Sivan keerab selle loo aga parimas mõttes nihkesse, valab üle hillitsetud ballroom'i glasuuriga ja lõpuks mõjub enam mitte kui remix, vaid samadest elementidest kokku pandud täiesti uus teos.
Four Tet "In My Dreams (feat. Ellie Goulding)"
Sellest on saanud normaalsus ja trend, et kümmekond tagasi kommertsraadiotes figureerinud popartistid muutuvad järsku klubidiivadeks. Paris Hilton üritab sinna suunas paugutada, enamik lasuvad lähevad küll mööda ja enamvähem sama ebaõnnestunud katse on teinud ka Katy Perry. Ellie Gouldingu tabavusprotsent on veidi parem. Ta alustas seda juba koos Calvin Harrisega tehtud trance-hitil "Miracle", koos Four Tet'iga rändab ta aga läbi värvikireva reivikiirendi.
The Weeknd "Dancing In The Flames"
Kui vagu on ette küntud, siis miks hakata eksperimenteerima? The Weekndi värske singel "Dancing In The Flames" võiks vabalt olla ka keegi teise tehtud osav paroodia, sest see on südant läikima panev pastišš neist pseudo-80ndatest, kus Abel Tesfaye juba alates "Starboy'st" seikleb. Ei tea, kas olen kunagi võrrelnud muusikat suhkruvatiga, aga antud juhul ei saa kuidagi teisiti: üks amps on päris hea, teine on normaalne, sealt edasi jääb alles aga lihtsalt kleepuv, iiveldama ajav ning üdini ebavajalik ollus.
Jamie xx "Waited All Night (feat. Oliver Sim & Romy)"
Mulle tundub, et "Waited All Night" on tegelikult väga kavalalt ära peidetud The xx'i esimene uus lugu pärast 2017. aastat. Jah, võib-olla tõesti oleks Jamie, Romy ja Oliver bändina teinud samast loost paari pügala võrra vähem tantsulise ja rohkem melanhoolse versiooni, kuid see muteerunud new wave, mida kuuleb praegu refräänis, oli üsna identselt esindatud The xx'i eelmise albumi esiksinglil "On Hold". Ehk saagu nüüd see Jamie xx enda plaat olema milline tahes, saime vähemalt kinnituse, et ka The xx'i järgmist albumit tasub oodata.
372Kaspar "Hasart (feat. Korea, Pluuto & Elina Born)"
Värskelt Universal Musicuga liitunud 372Kaspar alustab oma plaadifirma-karjääri singliga, mis ütleb korraga kõike ja mitte midagI. Iga vokalist kisub "Hasarti" eri suundades: Korea tuleb talle igiomase agroräpiga, Elina Bornilt tuleb üks tema ilusamaid salme ja Pluuto lendab sealt välgukiirusel läbi nagu superstaar, keda ei peakski suutma kinni püüda. Mis see nüüd oli? Kaasaegne popmuusika-mutant, mis peaks oma segapudruga pea valutama panema, aga see kõik mõjub hoopis... kuidagi maagiliselt.
Kui 2022. aastal ilmunud albumi "Caprisongs" põhjal võinuks eeldada, et FKA Twigs on muutunud pehmemaks ja kergemaks, siis tundub, et see oli vaid ninanips ja väike vahepeatus. "Eusexua" läheb tagasi nendele radadele, kus eksles juba "Magdalene" ning ka tiim on suures osas samaks jäänud, Korelessi kõrvale on lisandunud näiteks ka eksperimentalist Eartheater. Aga kuidas seda kõike mõne sõnaga kirjeldada? Äkki parim techno-lugu, mida Björk kunagi ei teinud? Björkilikku maneerlikkust kiirgab loo igast FKA Twigsi lauldud fraasist, kuid ta suudab seda teha kuidagi nii peene käega, et see ei mõju ämmatavalt.
Värske albumiga "Cascade" saime kinnituse, et produtsent Floating Points on tõepoolest taas oma tantsu-faasis ning ambientsem-lendlevam elektroonika on jäänud tahaplaanile. Küll aga pole see tema loomingust siiski päriselt kadunud, sest ka plaadi üks tipphetki "Tilt Shift" heljub suurem osa ajast kaalutuna maa ja taeva vahel, kuniks ta saadetakse siis täiskiirel meie sekka tagasi, et korraldada trummi-bassi pidu sipelgatele või muudsorti pisiolenditele – ma ei ole vist kunagi nii väikselt kõlavaid trummid kui sünte kuulnud, kuid sellest koorub välja midagi imeilusat. Eleegiline tantsumuusika meistriteos.
Fredi "My Heart Keeps Telling Me (feat. Inga)"
On isegi veidi uskumatu, et kui Fredi teeb koos Anetiga mõneti nii pehmet ja mõnes mõttes isegi turvalist salongi-RnB, siis oma soolodebüüdil võtab ta koos Ingaga hoopis teise suuna. "My Heart Keeps Telling Me" on saundi mõttes midagi The xx'i elektroonilise minimalismi ja Kelela voogava RnB vahel, kuid siin on veel ootamatu tühjusest tekkiv pompoossus, mida ei leia kummastki varemmainitud artistist. Võib julgelt öeldad, et tänavuse aasta parim kodumaine ballaad.
Kuula kõiki lugusid:
