Noep: võhiklik õhin on ülimalt tähtis

Sul lõppes just pikk stuudiosessioon. Mis seal toimus, kui see saladus pole?

Vist ei ole saladus. Mina, Sander Mölder ja üks kolmas liige, kes laulis, tegime mussi. Lahe träkk tuli vist. Üli palav oli, täna on 30 kraadi ja stuudiosse paistab päike sisse, aga mõnus oli ikka. Ma arvan, et sai sellise loo, mida saab DJ-settides mängida.

Kolmas liige on salajane?

Jah. Üllatusartist.

Kui palju sa üldse stuudiotes aega veedad? Kas järjest terveid päevi või jooksed korraks kohale, kui mõni idee tekib?

See oleneb täiega perioodist. Kui albumit või midagi pikemat kirjutan, siis võin mitu kuud suurema osa enda ajast stuudios veeta. Viimast albumit "Move Your Feet" tehes elasin stuudiole lähedal ja oli väga pikk periood, kus ma hommikul läksin stuudiosse ja keskööks tulin koju ja hommikul läksin jälle stuudiosse. Niimoodi mõnda aega järjest. Võib-olla vahepeal käisin kuskil esinemas.

Vahepeal on jälle perioode, kus muusikat ei jõuagi teha. Kas siis on laivid, teen mõnda muusikavideot või, ma ei tea, TikToki. Selles mõttes on see väga varieeruv. Viimasel ajal olen päris palju muusikat ka kodus teinud. Tehnoloogia on juba nii mõnus, et enda viimase singli "Tan Lines" vokaali salvestasingi käest ühe mikrofoniga kodus. Ja kõlas täitsa hästi.

Albumit kirjutades suudad siis asjale pragmaatiliselt läheneda? Ei tunne, et kohustus või tähtajad kägistavad?

Käsu peale loomine tuleb mul pigem välja küll. Tihtipeale arvatakse, et kunstnik teeb kunsti ainult siis, kui tunne peale tuleb. Seda on muidugi ka. Teinekord ongi nii juhtunud, et teen muusikat ülimalt ebamõistlikus olukorras. Olen kell üks öösel näiteks koju jõudnud, tulen mõnelt esinemiselt ja siis tekib tunne, et tahaks nüüd hakata tegelema selle mõttega, mis vahepeal tuli. Ja siis teedki kella kolmeni või neljani öösel, mis on hästi ebaratsionaalne.

Ja teine variant on see, et lähed hommikul kella kümneks stutsi ja hakkad mõtlema, mida võiks teha. Tavaliselt mingisugune kihk midagi katsetada on ikka sees.

Kuna ma ei ole ainult laulukirjutaja või produtsent, vaid üleüldisemalt artist, siis mul on ülesandeid tegelikult hästi palju. Viimasel ajal olengi tundnud, et kui ma muusikat n-ö hobikorras teen, ei lõpeta parajasti mingit singlit või muud projekti, siis ma tunnen, et ma ei tohiks seda teha. See oleks nagu mingi tööväline asi. Aga võib-olla see ongi lahe, et muusika tegemine mõjub vahepeal keelatud viljana, sest on nii palju muid asju, mida on vaja kogu aeg teha.

Kõike muud peale muusika.

Kõike muud, jah. See artisti amet hõlmab endas päris paljusid asju.

Muusika tegemisele on kõige suuremaks takistuseks siis artistiks olemine?

Praegu räägivad kõik sellest, et muusiku ameti ja sisulooja või influencer'i ameti vahele võib võrdusmärgi panna. Kogu popmuusika promo alates 2019. aasta sügisest, kui ma kuulsin esimest korda sõna TikTok, ja pidin hakkama promoma lugu "Fk this up", on selle ümber tiirelnud.

Ma arvan, et ei ole ühtegi muusikut, kes ei kuuleks iganädalaselt sõna TikTok. Mitte et ma sinna väga palju midagi teeks. Vahepeal teen, aga see on väga suur teema artistide seas. Ka paljud suured artistid, näiteks James Blake, on selle vastu sõna võtnud või arvamust avaldanud.

Muusika ise on ka seeläbi väga palju muutunud. Kuulajatele on vaja tekitada kohest rahuldust. Mingis mõttes on see harjumatu, aga teistpidi võib-olla lahe, et ajad muutuvadki. Ma ei saaks öelda, et ma olen täielikult selles paadis, et see mulle ei meeldi. Selles on mingi võlu ka. Eriti artistidele, kes näiteks Ida-Euroopas tegutsevad. Mida rohkem on platvorme, mille kaudu kuulajateni jõuda, seda rohkem on ka potentsiaali.

Aga kohati artistiks olemine kindlasti pärsib erialaspetsiifilist arenemist. Ma olen laulukirjutaja, produtsent ja artist, ka laulja justkui, aga ma ei pea ennast professionaalseks lauljaks või ei tutvustaks ennast kunagi sellena. Eelkõige olen ma muusik ja üldiselt ei pane ma esikohale ka sõna "produtsent". Ma küll produtseerin enda asju, vahel ka teistele, ja üldiselt tuleb välja ka, aga kui ma võrdlen ennast sõpradega, kes on täiskohaga produtsendid, ei ole artistid, või laulukirjutajad, kes viis päeva nädalas kirjutavadki muusikat, siis ilmselgelt on nad selles oma väikeses pilus, kus nad toimetavad, sedavõrd tootlikumad.

Kas just paremad, ei tea, aga mingisugune areng on kindlasti kiirem kui täiskohaga artistil, kes tegeleb ka intervjuude andmisega, fotosessioonidega ja esineb ka veel. Kui sul läheb hästi, siis võib olla kolm-neli esinemist nädalas, soundcheck'id ja nii edasi. Väga suur osa ajast võib minna asjadele, mis sind ei arenda. Nii et selles mõttes, jah, panid naelapea pihta.

Tänu sellele keelatud vilja efektile saad sina jällegi muusika kirjutamisest ehk rohkem rõõmu tunda kui täiskohaga laulukirjutajad või produtsendid.

Täiega. Enne kui ma sajaprotsendiliselt Noepiga tegelema hakkasin, tegin režissööri tööd. Siis muusika kirjutamine oligi rohkem hobi. Jõudsin töölt koju, siis tegin muusikat, ilge tuhin oli kogu aeg peal. Mäletan, et kui režissööri ameti kõrvale jätsin ja täielikult muusikale keskendusin, siis vastupidiselt sellele, mis ma arvasin, ei olnud see üldse produktiivne aeg. Keelatud vilja efekt kadus ära ja see oli pigem kohustus.

Selles mõttes on loomeprotsess armutu asi. Võid olla ülimalt tubli ja tootlik, aga see ei tähenda mitte midagi. Võid olla ka kõige laisem muusik. 25 päeva kuust oled tsüklis, ühe päeva oled selge ja siis kirjutad ilge hiti. Töö hulk ei võrdu edu või tulemusega.

Sinul tundub see sisuloojast muusiku hübriidamet üpris loomulikult tulevat. Ei jää ka muljet, et sul oleks raskusi kaamera ees olla või ennast sel moel jagada, mis võib-olla paljudele teistele artistidele keeruline on.

Enda peas ma ise liialt palju eraelulisi või influencer'i-stiilis asju ei jaga ega tee. Pigem on see loomingukeskne või vähemalt mingisugune loominguline sisend võiks selles sisus olla.

Väga paljude lahedate klippide tegemist ma väga naudin ja saan seal kindlasti ära kasutada enda režissööri, monteerija ja visuaalsete efektide tausta. See aasta olen sellega vähem tegelenud, aga staadionikontserdi eel sai seda kogu aeg tehtud. Siis ma uue muusika tegemiseni väga ei jõudnudki. Mingis mõttes on see vaheldus ka miski, mida ma naudin. Ma ei viitsiks olla sada protsenti laulukirjutaja. Seega see sketšide või remikside tegemine on ka nauditav. Artisti elu boonuseks on kindlasti selle varieeruvus.

Selle varjukülg ongi see, et ma ei ole igas ühes nendest asjadest, mis ma teen, nii hea, kui ma võiksin olla. Aga teistpidi on, jah, lõbus.

Staadionikontserdi eel jäi su klippidest mulje, et sa oled suur deadpan-huumori fänn.

Mulle meeldib küll, kui nali ei ole alati serveeritud naljana. See on kõige magusam koht, kus nali tuleb ise enda jaoks ära tuletada.

Aga ei tunne nüüd, et pead elu lõpuni nalja tegema?

Eks ma ise olen selle tee veidi valinud ka. Artistid peavad jagama nii palju infot. Mis iganes kontserti sa ka ei korraldaks või singlit välja ei annaks, siis laias laastus mitte kedagi ei huvita. Ja kui sa ei ole Ed Sheeran, siis tuleb mõelda, kuidas teha nii, et kedagi huvitaks. Mis see lisandväärtus on, mis sa sinna paned.

Mõne muusiku puhul võibki see olla väga intiimne elu jagamine. Näitad kõiki oma võlusid, valusid ja saavutad seeläbi oma jälgijaga mingisuguse läheduse. Kuna mind ennast huvitab midagi tarbides kõige rohkem huumor, siis seon selle ka enda loominguga.

Keegi ei viitsi kuulata, et "tšau, ma olen Noep ja mul tuleb kontsert 18. august". Seda saavad inimesed uksest ja aknast. Seal võiks midagi juures olla.

Millised sinu jaanipäevad üldse on? Oled sa jaanilõkke artist?

Ma ei ole vist kunagi jaanilaupäeval esinenud. Vähemalt ma ei mäleta, et oleksin. Jaanidel üldiselt puhkan.

Kaliibri järgi võiks arvata, et esined ühel päeval kolmel jaanilõkkel. Või sulle ei istu see ürituse tüüp?

Kindlasti on ka jaanilõkkeid, kuhu ma sobiks, aga õnneks on mul terve selle üheksa aasta jooksul, mis ma Noepi olen teinud, suhteliselt hästi sellega, et pole olnud vajadust kõike, mida mulle pakutakse, vastu võtta. Ma pigem saan teha neid kontserte, mida ma päriselt teha tahangi. Loodan, et seda õnnestub ka hoida.

Olen mõelnud selle peale, et kui ma olen oma karjääris sellises punktis, kus pean andma mõne kontserti, kus ma ise väga esineda ei taha, siis peaks äkki midagi muud tegema. See on võib-olla väga idealistlik lähenemine ja kui see aeg kätte jõuab, siis äkki lõpuks ikkagi teen selle ära, aga võimalikult kaua tahaks seda nii hoida.

Su viimane singel tuli alles eelmine nädal välja. Kui oluline see su masinavärgile on, et suvel oleks raadiotes lugu olemas?

Halba see ei tee. See aasta tuli väga ootamatult see suvi peale. Mai keskel olid veel peaaegu miinuskraadid, aprilli lõpus lumi maas ja mulle ei jõudnud kohale, et suvi on kohe käes. Siis tulid soojad ilmad ja ma avastasin, et mul pole ühtegi suvist lugu.

On palju lugusid, mida tahan sügisel välja anda, äkki on isegi potentsiaali albumiks. Aga järsku tundsin, et need üldse ei sobi suve sagedusele. Need meeldivad mulle siiamaani, aga selles ilmas on midagi, mis meie olekut muudab. Siis kirjutasin mitu lugu ja üks neist oli siis see "Tan Lines".

Aga ega artistid ei taha niisama enne suve kangesti muusikat välja anda, suvehitte toota. See aitab kõigele muule kaasa.

Kas sa sead alati endale muusikat kirjutades sellise küünilisema eesmärgi nagu "Tan Linesi" puhul, et oleks vaja suve- või mõne muu eesmärgiga lugu, või selgub see pigem töö käigus?

Mõlemat pidi. Rohkem on see seotud sellega, mis sind ennast tol hetkel käima tõmbab. See ettekirjutus ei pea olema nii konkreetne, et kirjutame nüüd päikesest loo. Pigem nii, et ärme kirjuta sellest, kuidas keegi ära sureb või vanadusest. Vahel on ka nii, et lugu kõlab väga suviselt, aga sõnum on sünge.

Teistele lugusid kirjutades on jällegi väga hea teada, et mida see artist taga ajab. Selline laensõna nagu "vaib" on vast kõige suurem teenäitaja.

Kust või kuidas sa endasse muusikalisi ideid ammutad? Kas harid ennast teadlikult või korjad käigu pealt siit-sealt fragmente?

Selle alast harimist võiks kindlasti rohkem olla. Teisalt mõjutab see harimine seda keelatud vilja efekti. Kui ma näiteks vaatan liiga palju Youtube'i videosid sellest, kuidas midagi teha, siis lõpuks läheb endal isu ära seda asja teha. Võhiklik õhin on ülimalt tähtis. Ma olen seda proovinud hoida ka muusika kuulamisel. See õhin tihtipeale just inspireerib. Võib-olla ei jõua ma sihtmärgini kõige sirgemat teed pidi, aga kuna ma ei pea ennast ka professionaalseks muusikuks või produtsendiks, siis luban endale seda, et mul on võimalus mingisugust võhiklikkuse alget säilitada.

Ideede ammutamisega on veidi nii, nagu on riietusega. Ma ei arva, et ma meelega mingeid trende jälgin, aga paratamatult infoväli, milles me liigume, mõjutab meid. Võib-olla eesmärk ei ole teha lugu, mis kõlab nagu Fred Again, aga kui teised kümme produtsenti teevad house'i, mis on 135 lööki minutis, siis järsku tundus kogu muusikaskeenes 124 lööki minutis jube aeglane.

Enda sisetunne läbi kogu selle info, mida ma tarbin, muutub nii palju, et teen nüüd ise ka seeläbi kiiremat muusikat, sest varasem standardne house'i-temp on järsku selline groovy funk. Mingil määral on see trendidega kaasas käimine alateadlik.

Aga kui kui mingi uus produktsioonistiil või lähenemine tekitab külmavärinaid, siis mõtlen ka, et tahaksin midagi sellist teha. Samas on seal kõrval mingi isiklik ja läbiv maitse, mis kattub mu esimese singliga "Move" ja läbib tervet karjääri. Mingid lükked ei ole aastatega muutunud, aga samas võtad nipet-näpet igalt poolt juurde.

Teine asi, mis inspireerib, ongi igasugused vahendid, millega muusikat teha. Kui Priit Pius lavastas näidendi "Gorge Mastromase rituaalne tapmine", siis ta tahtis, et ma teeksin sellele soundtrack'i. Arutasime suunad ja tunnetused läbi, mis rolli muusika seal täidab. Siis tekkis tunne, et mul oleks vaja mingit inspiratsioonialget. Läksin siis ostsin tšello ja hakkasin sellega jaurama.

Ma ise ei mängi tšellot, aga sain sealt mingisuguseid saunde, mis minu jaoks selle maailma lõid. Neid saunde ma lõpuks ei kasutanud, aga need olid algeks, mille põhjal tegin kõik muu. Lõpuks kasutasin hoopis akordionit, mida ma oskan mängida.

See on produtsentide igipõline sisemine heitlus – kui palju mul on vaja arvutisse pluginaid, kui palju on mul vaja süntesaatoreid ja nii edasi. Tegelikult saab muusikat teha ka väga väheste asjadega. Ei ole vaja 20 erinevat kompressorit, et mõnda saundi tabada.

Aga minu enda meelestatus ongi see, et praktilises mõttes ei olegi neid tõesti vaja, aga teinekord ostad uue sündi ja seal on mingisugune saund või sample, mis on inspiratsiooniks mõnele sinu täiesti uuele suunale.

Mis selles projektis sinu jaoks teisiti oli? Võrreldes näiteks Noepi suvise loo kirjutamisega.

Olemuslikult täiesti erinevad asjad. Ma väga palju ei tee ka filmidele või reklaamidele soundtrack'e.

Miks?

Fookuse pärast. See võiks mulle meeldida ja režissööri taustaga oleks mul ka tunnetuslikult tugev stseeni tajumine, see annaks mingisuguse eelise, aga jube kerge on inspireeruda liialt paljudest asjadest ja proovida teha kõike. Siis ei jõuagi tegelikult midagi teha väga.

See on ka põhjus, miks ma režissööri ameti täielikult kõrvale jätsin, sest tundsin, et ei suuda enam mitte kuskil fookust hoida. Mul on olnud perioode, kus keegi pakub lahedat projekti, aga siis tahes-tahtmata on seal vaja ikkagi muudatusi teha ja sinna lähevad mingid päevad alla. Sama on ka teistele lugude kirjutamisega. Teen seda suhteliselt vähe. Mulle tegelikult meeldib seda teha, aga ma tean, et ajaline ressurss on nii piiratud, et üritan fookust hoida sellisena, et see just Noepi projekti edasi viiks.

See on sul enda vigadest õpitud reegel?

Hakkasin sellele rohkem keskenduma, kui mu Prantsusmaa agent mind Pariisis endale külla kutsus, kui seal muusikat kirjutasin. Ta rääkis, et loeb mingit raamatut fookusest ja tegi sellise kiirülevaate. Seal oligi mõte, et mis iganes otsust sa vastu võtad, siis tasub enne mõelda, kas see otsus töötab selle fookuse hoidmise kasuks. See on olnud ülihea nõuanne. Kui keegi midagi pakub, võtan sammu tagasi, mõtlen, et tahaksin küll teha, aga samas ei ole ma kindel, sest tean, et võin sinna ära kaduda ja asjad, mida tegelikult tegema peaksin, kannatavad.

Mu küsimuse teine pool olekski olnud, et "või on see mõnest eneseabiõpikust".

Ma samastusin sellega koheselt, sest see on viga, mis ma olen teinud. Võtnud vastu kõike, mida pakutakse. Sealt võib ka huvitavaid asju tulla ja vahel võin selle põhimõttega endale ka jalga tulistada. Teed mingi soundtrack'i, sealt avanevad mingid loometšakrad ja kirjutad hoopis kõige parema laulu, mis teenib seda filmi või reklaami, aga ka sind ennast.

Aga kui pakkumist lugedes muutuvad silmad dollarimärkideks?

Seal tekib teine külg, et mida kõike head selle summaga siis ära teha saab. Võib-olla sponsoreerid läbi selle enda tuuri näiteks. Mõistlikkuse printsiip käib ikka kaasas. Kui keegi pakub sada tonni, et nädalaga Fantale reklaami teha, siis ma sellele "ei" vist ei ütleks.

Sa oled suure osa oma viimastest lugudest ise välja andnud. Mingit lepingulist kodu sul praegu ei ole?

Praegu ei ole, jah. "Go Home, You're Drunk" tuli veel Amsterdami leibeliga välja, kellega koostöö oli väga hea. Võib-olla see tulem ei olnud nii hea, kui ma oleks lootnud, aga väga sümpaatne tiim. Kui leiad õige plaadifirma, kellega on hea koos töötada, siis see on lahe ja sellest võib kasu olla. Aga jällegi ei pruugi.

Eks me ikkagi saadame leibelitele, kellega oleme varem koostööd teinud, ka lugusid, aga selleks, et üks plaadifirma sind vahele võtaks, siis minimaalne aeg selleks on ikkagi üks kuu. Tihtipeale ka kolm kuud või pool aastat, mil sa seda singli väljaandmist ette valmistad.

Muusikatööstus on praegu nii hullus muutumises ka tänu sellele sotsiaalmeediale. Plaadifirmad ka vaikselt otsivad ennast ja mõtlevad, kuidas nemad panustada saavad. Kui teised inimesed minu eest TikToke välja mõtlevad, siis ma peaksin ise tundma, et saan väärikalt neid teha ja selleks peaks olema väga hea klapp.

Viimasel ajal näeb palju promoklippe, mis seisnevad selles, et artist loeb naeruvääristavalt ette promoklippide või tiktokkide ideid, mida plaadifirma artistile saatnud on.

Eks seda trotsi ole artistidel sees küll. Aga tuleb leida viis, kuidas see enda kasuks pöörata. Nägin hiljuti ühte promo, mis oli tehtud selle peale, kuidas artist vihkab TikTokis promo tegemist. Ja sellega resoneerusid nii palju inimesed, et see oli lõpuks väga populaarne TikToki kampaania.

Kas peale seda, kui sa peaaegu aasta tagasi tegid kohalike artistide elu mõne tuhande külastaja võrra keerulisemaks, tõstsid latti nii, et Saku Suurhallis esinemisest enam ei piisa, ei ole olnud tunnet, et adrenaliinilaksu on raskem kätte saada?

Mul on olnud ka väiksemaid kontserte, kus seda adrenaliini on ehk isegi rohkem. Aga nüüd kui see staadion tehtud on, siis tahaks lihtsalt midagi muud huvitavat teha. Järgmist staadionit ei ajagi praegu taga.

Seda tunnet, et nüüd oleks masendav mõnel väiksemal festivalil esineda, ei ole küll olnud. Kuu või kaks pärast staadionikontserti lendasin Londonisse, kus mul oli suhteliselt väikeses kohas esinemised, umbes 150 inimesele. Siis nägin ka juttu stiilis, et "staadionilt väikesesse pubisse". Samas see oli jõhker reiv seal Londonis. Seda suurust ei pea ilmtingimata taga ajama.

Mis järgmine trofee on, mida sa jahid?

Lihtsalt võib-olla midagi uut proovida ja teha, mida teised ei ole veel teinud. See pakub endale põnevust. Samas on jalgratta leiutamine ikka raskem kui jalgratas osta ja sellega sõita.

Enda staadionikontserdi dokumentaalfilmis ütlesid, et sa ise ei olegi suurem asi kontsertide fänn. Oli mure, et ise sa nii pikka kontserti kuulata ei viitsiks, kui sul endal kavas oli.

Ma väsin kiiresti ära, jah. Mitte sellepärast, et ma arvaks, et keegi teeks midagi halvasti. Aga mul on ka üksikud kontserdid, mida olen suutnud algusest lõpuni nautida.

Näiteks?

Üks oli mu sõbra Liam Mouri kontsert Berliinis, paar aastat tagasi. Väga lahe artist ja seal oli siuke tunne, et oleks võinud veel kuulata.

Samas ma olen ikkagi rahul, et inimestele meeldib käia kontsertidel. Ma ise ka naudin, aga seal on mitmeid aspekte. Tenfold Rabbitiga kunagi soojendasime siukest ülikõva artisti nagu Feist, ma siiamaani ei suuda uskuda, et me enne teda esinesime. Mäletan, et ma kuulasin seda umbes aastal 2012 ja pärast 50 minutit olin ise juba nii rahutu, sest see kõik oli nii inspireeriv.

Ja siis ma ei suuda nautida, sest tahan minna kohe ise tegema või olen rahutu, et ma ise ei ole sellel tasemel. Nii et see aspekt on täitsa olemas, et kui kontsert on ülihea, siis ma lihtsalt muutun rahutuks.

Teinekord on kontsert lihtsalt liiga vali ja ma ei jaksa seal olla.

Kui sa ise vaatad oma Noepi karjäärikõverat, millel täitub järgmine 10. tegutsemisaasta, siis kas sa tunned, et oled alles kuskil alguses, kuldses keskosas või oled enda silmis juba kuskil tipu lähedal?

Saavutuste mõttes tunnen, et äkki kohe läheb asi käima. Kindlasti seda tunnet ei ole, et oleksin kuskil tipus ära käinud. Sellest tundest on asi kaugel. Kuna ma teen ka ingliskeelset muusikat, siis ingliskeelse muusika kirjutamata ambitsioon on ikkagi rahvusvaheline edu, mis mingil määral on realiseerunud, aga samas teiste artistidega kõrvutades näen, et palju on veel teha.

Samas proovin ka pidevalt endale meelde tuletada tänutunnet, et üldse nii hästi on läinud. Et ma saan põhimõtteliselt teha seda, mida ma tahan.

Mis hetkel sa siis tunneksid, et asi on päriselt käima läinud?

Eks iga uus lagi on uus põrand ka. Ma arvan, et siis, kui õnnestuks kirjutada mingi lugu, mis oleks Euroopa raadiotes kuskil topis. Ma olen suutnud üks haaval neid turgusid tabada. Natukene Rootsis midagi teha või siis Itaalias või natukene Saksamaal. Nii et eesmärk olekski teha lugu, mis lööb laineid üle Euroopa.

Ma nägin Spotifyst, et Tallinna järel ongi sul kõige rohkem kuulajaid erinevates Saksamaa linnades.

Mul kunagi oli läbi plaadifirma seos Saksamaaga, kui ma "Young Boy" välja andsin. Ja nüüd Taani artistiga Dillistone tehtud lugu "Body on Fire" vist toob seda Saksamaa publikut.

Ja nüüd novembris lähedki Saksamaale ja Inglismaale väikesele tuurile. Mis see siis endast kujutab?

Sellised klubikontserdid, Londonis on venue, mis mahutab 600 inimest. Siis tulevad veel Leeds, Birmingham, Manchester ja Liverpool. Nende mahutavus on äkki seal 200–300 kandis. Saksamaal samamoodi. Vaatab, kuidas seal läheb.

Enda nime all sa varem välismaal tuure ei ole teinud?

Selliseid tuure mitte, jah. Pigem olen läinud siis, kui tuntakse huvi. Enne koroonat oli mul Prantsusmaal agent, siis käisin enamasti seal.

Kas nende tuuride pärast ongi tunne, et alles hakkab asi käima minema?

See ei ole küll otseselt midagi uut, aga tahaks need välja müüa, jah. Tuleb jälle promoma hakata.

Kuidas ennast võõral turul uuele inimesele esitleda?

See on ülihea küsimus ja eks seda tulebki kogu aeg leiutada. See enese kehtestamine publiku seas ongi üks raskemaid asju muusika tegemise järel. Kuulamiste järgi võib nii mõnelgi artistil väga hästi minna, sul on miljoneid ja miljoneid kuulamisi kuskil riigis, aga siis tuleb poster, et siin esineb mingi tüüp ja keegi ei tea, et see nende paljukuulatud loo esitaja.

Siin saab mitmeti läheneda. On artistid, kellel on väga tugev persoona või värvilised riided või midagi sellist. Näiteks, hiljuti käisin Jazzkaarel kuulamas artisti nagu Mononeon, ma ei teadnud temast midagi, aga kõik rääkisid, et see on see värviliste riietega tüüp, kellel on alati värviline sokk basskitarri otsas. Kõik nagu teadsid, et on mingi värviliste riietega tüüp. Oli mingi huvi olemas ja läksin kuulama.

Selle kontserdi jaksasid lõpuni kuulata?

Paraku oli sellega nii, et see oli nii vali, et ma olin sees umbes 40 sekundit ja läksin eesruumi. Mul ei olnud kõrvatroppe kaasas ka, nii et füüsiliselt valus oli.

See-eest õhtu enne käisin kuulamas sellist artisti nagu Joep(!) Beving, minimalistlik klaverikontsert. See oli minu jaoks väga nauditav, sest pigem pidi pingutama, et natukene kuulda, mis ta seal teeb.

Kas filmiga on sul vaataja või austajana suhe alles?

Väiksena ma olin filmifanatt ja mulle siiamaani meeldivad küll filmid, aga ma ei saaks öelda, et ma vaatan väga palju filme. Ma olen filmidest hästi mõjutatud, nii et ma ei vaata kõike. Ma võtan filmi maailmanägemise või -tunnetuse liiga kergesti üle. Kui see tunnetus on kuidagi depressiivne, siis ma võtan selle endaga hästi kergesti kaasa, nii et ma ei vaata väga kergekäeliselt filme või sarju.

Mul on see väikesest peale nii olnud. Vaatan mingit filmi ja võtan sisemiselt peategelase tunnetuse endaga kaasa, kogemata isegi maneerideni välja. Sellepärast olen alati ettevaatlik olnud.

See võib eluvaadet mõjutada. Vaatan "Püha Tõnu kiusamist" ja siis mõtlengi, et maailm on masendav koht ja miks me üldse elame või tarbime. Või vaatan "22 Jump Streeti" ja mõtlen, et tegelikult on fun. Raske film võib jällegi väga hea õpetaja olla. Nii et ma naudin ikka, aga ma ei vaata väga tihti. Selles mõttes, et kui sa nüüd küsid, mida ma viimati vaatasin, siis ma ei ole kuid midagi vaadanud.

Samas ma olengi selliste Hollywoodi ajastu komöödiate fänn. Ajule ei ole seal otseselt midagi üllatavat, aga igasugust rasket informatsiooni tuleb peale piisavalt. Minu jaoks täidab film eelkõige ikkagi eskapismi rolli, oled teistsuguses maailmas ja võtad sealt positiivse kaasa.

Muusikaga on mul samamoodi, et mulle meeldib muusikat teha rohkem kui kuulata. Ja filmiga on sama. Reklaami tegemine meeldib rohkem kui reklaami vaadata. Või muusikavideod. Mulle meeldib neid teha, aga ma ise ei vaata neid. Mulle meeldivad need kunstivormid kui sellised.