Kas teid kutsutakse nüüd kogu aeg doktor Mart Sandriks või jätate selle eesnimetuse mõneks erilisemaks puhuks?

Kogu elu on nii eriline puhk. Eks sõbrad teevad küll nalja kogu aeg ja ütlevad doktor Sander.

See on tore ju, mulle on lapsest peale meeldinud vanad Looney Toonsi multifilmid, kus Bugs Bunny ütleb "What's up, doc?". Nüüd öeldakse mulle seda.

Seega sellepärast saigi pikk koolitee käidud?

Jah, ainult sellepärast, et nüüd öeldaks mulle "doc" (naerdes).

Oma eelmise filmiga "Dr Sanderi uneteraapia" jooksite mõnes mõttes ajast ette, sel hetkel te veel doktoritööd kaitsnud ei olnud, aga seal juba nimetasite end doktoriks. See oligi niiviisi planeeritud?

See on ikkagi puhtalt fiktsioon. Tegelikult kui ma seda tegin, siis oli lootust, et esilinastuse ajaks on tiitel käes, aga kraadi kaitsmisega läks aega, kuna mulle ei leitud oponente Eestist.

Mul on pisut liiga spetsiifiline uurimustöö ehk siis filmispetsialistid ütlesid, et see on liiga muusikakeskne ja muusikaspetsialistid ütlesid, et see on liiga filmikeskne. Keegi ei olnud nõus sellega tegelema, mistõttu leiti lõpuks Euroopa filmikoolidest õppejõud, kes sellega tegelema hakkasid. See aga tähendas minu jaoks umbes pooleaastast edasilükkamist.

Mis elu "Dr Sanderi uneteraapia" praegu elab? Mõned teie filmid on piraatluse teel suure lennu saanud, kui legaalseid või mittelegaalseid teid pidi see film praegu levib?

Loodetavasti legaalseid, sest minu jaoks see tähendas suurt majanduslikku kahju.

Mis filmiga see täpselt juhtus?

See oli "Kuues saladus". Kui ikkagi on planeeritud rahvusvaheline levi septembriks, aga juunis on ta korraga YTS-is (tuntud piraatlusplatvorm, toim.) teisel kohal mingi Disney filmi järel. See tähendas sisuliselt 2,5 miljonit vaatamist. Kui saaksid neist igaühe pealt sendi, siis oleks juba päris korralik varandus. Kui see film lõpuks sügisel välja tuli, siis tundus, et paljud on seda lihtsalt näinud ja minu jaoks ta mingit sissetulekut ei toonudki.

Mul on praktiliselt iga filmiga uus levitaja, sest ma pettun neis pidevalt. Nüüd mul on uus levifirma nimega Octain Multimedia. Nad on mulle sümpaatsed, sest neil on väga konkreetne äri- ja turundusplaan, nad teevad minuga tihti Zoomis kohtumisi ja vähemalt tundub, et strateegia on hästi paigas. Teiste firmadega seda tunnet mul olnud ei ole.

Kõige hullem saatus oli "Kennedy intsidendiga", mille kinolevi lükkus paberimajanduse tõttu kaks ja pool aastat edasi. Aga filmi jaoks on see surmaotsus, sest kui ta on kaks aastat vana, siis ta ei tule enam välja kui uus film. See oli minu jaoks tohutu katastroof.

Seda polegi lõpuks näinud peaaegu keegi väljaspool Eestit?

Tal oli lõpuks isegi kinolevi Ameerikas, aga see jäi ikkagi väga niruks. Nüüd on ta siis taas kord maetud kuhugi Amazon Prime'i ja Hulu surnuaedadesse. Seega ta sellist suurt pauku ei saanud.

See kõik toimus tegelikult aastal, millal Kennedy surmast möödus 60 aastat ja uus Kennedy kandideeris presidendiks. Tegelikult oleks seda kõike võinud teha tunduvalt suuremaks, aga selles olukorras olid minu käed seotud.

Selle raske töö käigus ma olengi õppinud, et filmi teha on jube tore, aga see, mis saab pärast, kui ta sinu kontrolli alt väljub, on raske asi.

Olla sõltumatu filmitegija ning ennast turundada on tohutult raske, sest maailm on filmidest üle uputatud. Tänapäeval saab igaüks, kellel on iPhone, teha filmi ja kahjuks ta ka teeb filmi. Kui filmifestivalid ütlesid, et kümme aastat tagasi pidid nad valima umbes 1000–1500 filmi vahel, siis nüüd mõni festival saab 30 000 filmi, mille vahel ta peab valima. Selle hulgast sõelale jääda on väga raske.

Te pole veel mõelnud, et teeks ainult iPhone'iga filmi?

Ei ole. Ma tean, et Lars von Trier tegi seda, see oli küll vist reklaamitrikk rohkem.

Ma olen selles mõttes traditsionalist, sest mulle meeldib tohutult filmimise protsess. Ma kasutaks 1500-kilost Technicolori kaamerat hea meelega, see annab tunde, et midagi väga suurt on sündimas.

Aga korra veel "Dr Sanderi uneteraapia" juurde tagasi tulles, siis kui kaugel selle filmi teekond on? Kas ta on juba ringi rändamas või tee sillutamine alles käib?

Teekond on selline, et levitaja tahab selle tuua turule järgmise aasta jaanuaris, ma küll üritan pidevalt öelda, et võib-olla see on natuke hilja, eelkõige just seetõttu, et minu Guinnessi rekord kinnitati ära ja mind kutsuti Guinnessi peakorterisse oktoobris intervjuud andma, mis on minu jaoks väga põnev. Minu teada kinnitatakse iga päev 1000 rekordit, vaevalt neid kõiki sinna kutsutakse...

Nad ütlesid ka, et filmialaseid rekordeid on üsna vähe ning need jõuavad ka reeglina sinna raamatusse. Mult paluti ka hea kvaliteediga pilte, seega mul on suured lootused.

See on oktoobri lõpus ja ma kardan, et kui tekib selle vastu suur huvi, siis võib juhtuda jällegi, et see film voolab kuskilt mingisugusesse piraatsaiti. Paratamatult need screener'id on üleval, ma pean neid saatma festivalidele ja mujale, seega kes tahab kurjategija olla, see loomulikult saaks seda teha.

Kuivõrd oluline on teie jaoks filmide rahvusvahelisus? Enamikus teie filmides on tegelikult ka rahvusvahelisi näitlejaid.

See on tähtis küll. Ütleme nii, et kuna mu filmid ei ole sisuliselt väga Eesti-kesksed, siis nad ei pea olema ka eestikeelsed. Võib-olla pannakse seda mulle ka süüks, et ma ei keskendu Eesti olustikule või argipäevale, aga las seda teevad teised, kellel tuleb see paremini välja. Mind huvitavad rohkem väga rahvusvahelised teemad ja võib-olla üldse teemavabad ideed, mis ei keskendu niivõrd konkreetsele situatsioonile.

Viimased filmid on mul inglis- ja saksakeelsed, praegu ma tegelen tegelikult filmiga, mis oleks kolmes keeles ehk siis eesti, saksa ja itaalia keeles. See film baseerub minu värskel raamatul "Värvide sosinad", õigemini baseerub see raamat minu stsenaariumil. Kõigepealt kirjutasin ma stsenaariumi ja paralleelselt filmi arendusega otsustasin, et annan selle välja ka raamatuna.

Muuseas täpselt samamoodi sündis ka romaanitriloogia "Litsid", kõigepealt oli tegu stsenaariumiga, mis, ma pean ütlema, kedagi ei huvitanud ja ma esitasin ta küll ka EV100 filmikonkursile, aga seal, nagu hiljem meediastki teame, toimus väga palju sahker-mahkerit. Sealt ma edasi ei saanud ja kui ma andsin ta raamatuna välja, siis algas uuesti tähelepanu sellele asjale, muidu ta olekski jäänud surnuna kuhugi vedelema.

Praegu on natukene parem seis, sest see on meil kaastootmine Itaalia Torino-Piemonte filmikomisjoniga, kes tegelevad sellega minu meelest väga tõsiselt. Meie peanäitleja ja kaasprodutsent Ingrid Margus käis selle projektiga nii Cannes'i kui ka Veneetsia filmifestivalidel ning kohtus Torino-Piemonte komisjoni inimestega. Liikumine on väga positiivne ja ma loodan, et sellest saab vahelduseks kunstfilm, mis on hästi tüüpiline Oscari kandidaat.

Üks samm Oscarile lähemale. Aga kas see stsenaariumi põhjal raamatu kirjutamine on kuidagi orgaanilisest tekkinud või see on lihtsalt hea võimalus filmide puuduvat rahastust kompenseerida raamatumüügiga?

See on vägagi mõlemat. Mulle meeldib kirjutada stsenaariume, sest see sünnib mul hästi ruttu, see on lihtsalt dialoogi kirjapanek, mis on minu jaoks tohutult kiire. Ma näen seda oma peas, jälgin filmi ja panen selle kiirelt kirja, stsenaarium sündis umbes kahe päevaga. Eks ma hiljem olen seda natuke kõpitsenud ja sinna midagi juurde lisanud.

Samamoodi stsenaariumist raamatu kirjutamine on tohutult kerge minu jaoks, sest sul on põhistruktuur olemas, nii-öelda selgroog ja luustik, millele tuleb lihtsalt liha kasvatada ja natuke iluravi teha. Sisuliselt on see, et võtad dialoogi, paned vahele "ütles ta mõtlikult" ja nii edasi. See raamat sündis tegelikult ka umbes nädalaga.

Minu jaoks on see töörütm hästi mugav ja mõte sellest, et kui film ei sünni, siis see pole kadunud, meeldib mulle ka.

Rahvusvahelisest poolest juba rääkisime, aga kas te tunnete, et teid on Eestis filmitegijana hästi vastu võetud?

Kuidas ma saan öelda, et mind on hästi vastu võetud, kui mul on sisuliselt filmitegemise keeld peal?

Siin on muidugi kaks poolt, ühest küljest filmitööstus, teiselt poolt publik.

Jah, seda küll. Minu viimased asjad on tegelikult olnud kõik koostöös Go3'ga, mis tähendab ka seda, et need on Go3 originaalid ja seetõttu ma ei olegi üldse vaevanud enam kinoleviga, sest Eesti kinolevi on, nagu ta on. Kui ka kõik eestlased sundida kinno midagi vaatama – näiteks "Tõde ja õigus" –, isegi siis ei too ta piletirahast ju ennast tagasi. Kui just terve järgmine põlvkond seda iga päev ühe korra kinos pileti eest ei vaata...

Aga Go3's on need filmid olnud kõik TOP3 hulgas mõnda aega. Nende sõnul on vastuvõtt olnud väga hea ja mul on hea meel, et see on ainus nii-öelda instants, kes investeerib minu töödesse. Mul ei ole selle Go3 koostöö vastu absoluutselt mitte midagi, sest neil ei ole muid nõudmisi peale selle, et Baltimaade õigused kuuluvad neile, aga mis toimub väljaspool, selle osas pole nad ühtki korda kätt ette pannud.

Ma pean ikkagi ütlema, et mu filmid ei ole kunagi kriitikutelt saanud halba kriitikat. Filmikriitikud on tegelikult suhtunud neisse väga hästi. Kõik, mis tuleb väljastpoolt, ei esinda minu meelest ei rahva arvamust ega filmikriitikute arvamust, vaid on lihtsalt filmipoliitika strateegia.

Kuidas teie suhe muidu kriitikaga on? Ütlesite küll, et filmikriitikud on teie vastu leebed olnud, aga kui see halb kriitika kuskilt ikkagi tuleb, siis kas see on käivitav või tekitab ikkagi sügavat masendust?

Jumal tänatud, et seda pole veel olnud, sest ilmselt tekitaks väga sügavat masendust küll. Ega ma ei tea ühtegi ühtegi loomeisikut, kes võtaks kriitikat hästi vastu. Inimesed võivad öelda, et kriitika on ikkagi konstruktiivne, me õpime sellest ja oleme sellest üle või isegi, et see üldse ei huvita. Ma ei usu seda, see on enese ja teiste petmine. Kõik on kriitika pärast väga endast väljas.

Sa pead lihtsalt end ette valmistama, selle peale mõtlema ja tegema piisavalt hea asja, et seda negatiivset kriitikat ei tuleks.

Teie kirglikult jahe suhe Eesti Filmi Instituudiga on palju kõneainet ka varem saanud. Milline teie suhe praegu on?

Ega ma ei taha jah seda teemat väga künda enam, seda on tõesti tehtud ja see on olnud algusest peale hästi isiklikul baasil, mitte mingil moel seotud minu töödega. Aga kuna praegu on seal toimunud siiski lõpuks teatud muudatused, siis ma parem isegi ei kommenteeri ette. Võib-olla on need muudatused avanud mingisuguse uue territooriumi minu jaoks.

Ma olen nüüd selle uue projektiga täiesti esimesest hetkest peale stsenaariumi arendusvoorus. Vaatame, mis saab.

Aga te ikkagi ei väsi? Kümme eitavat vastust ei tähenda seda, et 11. korral enam ei proovi?

Minu meelest on mul 15 eitavat vastust. Aga see ongi olukord, et ühel hetkel öeldakse muidu, et ta ju ei taotle. Või siis nagu viimane kommentaar oli, et tavaliselt taotletakse mitu korda, aga tema esimese "ei" peale samale projektile teist korda ei taotle.

Te teete lihtsalt selle filmi juba vahepeal valmis.

Nii ongi, mul pole võimalust oodata. Mul ei ole sellist suurt tootmisettevõtet, mis toodab nagu tanke, et üks on töös, teine on liinil, kolmas on valmis, neljandat pannakse kokku. Suured tööstused töötavad nii.

Kui ma vaatan praegugi, äsja tuli see info, kes on kutsutud arendusvooru vestlusele, siis ma näen, et iga firma on esitanud ikkagi kaks või rohkem asja, tehakse ühte, planeeritakse juba järgmist ja võib-olla ka teadmisega, et kui ühele tõmmatakse kriips peale või kahele, siis kolmas äkki saab mingisuguse toetuse.

See tähendab ju mitmeaastast protsessi, kui sa selle kõik läbi käid. Minu teada Sarnet arendas "Novembrit" 13 aastat. Ma ei suuda seda tõesti teha, mul läheb lihtsalt ind üle. Kui mul tuleb mingisugune idee ja mul on hoog sees, siis ma võin töötada ööd ja päevad selle nimel söömata ja magama, aga ma pean selle valmis tegema.

Mul ei ole ükski film sünnihetkest kuni esilinastuseni võtnud aega rohkem kui aasta. Näiteks "Kuuenda saladuse" idee tuli üle-eelmise HÕFF-i-järgsel peol ja esilinastus toimus järgmisel festivalil. Ehk siis idee sünnist, kus polnud ühtegi ideepoega ka veel, läks täpselt aasta, et saada film valmis.

Kriitikutest mõne sõnaga rääkisime, aga kui palju te üldse kolmandatel isikutel enda loomeprotsessi mõjutada lasete? Ehk kui isepäine te enda loomingus olete?

Ikka olen, ma olen natukene kontrollifriik ja võib-olla sellepärast ma ka üksinda kõike teen. Tegelikult teen ma seda kõike kolmel põhjusel: esiteks ma saan hakkama sellega, teiseks ma ei usalda kedagi teist ning kolmandaks võtaks see lihtsalt rohkem aega. Ma peaks kellelegi seletama seda, mis on mu enda peas juba selge. Ning tegelikult neljandaks olen ma veel ka kõige odavam tööjõud.

Töö tegemise rõõm on minu jaoks kõige tähtsam, aga see rõõm ei tohi minna mööda. Mina ei suudaks 13 aastat hiljem olla rõõmus, et ma teen seda sama asja. Ma tahaks teha 13 filmi 13 aastaga.

Kas mõni selline projekt on olnud, mis on veninud natukene liiga pikaks ja olete sellest ära tüdinud?

Tegelikult ei ole. Mul on üks projekt, mida ma olen esitanud kahel korral stsenaariumi arendusvooru ja saanud mõlemal korral vastuseks "ei".

See film on siiani tegemata, aga see on konkreetselt projekt, kuhu ma olen peaossa planeerinud Annely Peebo, kes peab mängima karjäärist loobunud vananevat lauljatari, täpsemalt Wilhelmine Schröder-Devrienti, üht kummalist ja kuulsat lauljat, kes loobus oma karjäärist, tuli Eestisse elama ja kirjutas siin väga tuntud pornograafilise romaani, mis on saksakeelse erootilise kirjanduse üks tippe, ja siis kolis jälle Eestist ära ja suri kuskil kaugel. Eestis kutsuti teda Laulu-Kadriks, kui ta siin kaks aastat elas ja ehmatas kohalikke talupoegi oma tohutu lauluhäälega.

Ma tahan temast teha filmi, aga kuna Anneli karjäär veel kestab...

Siis kiiret ei ole.

Just nimelt, kiiret ei ole. Ma tunnen, et see projekt on asi, mida ma tahaksin samuti teha, aga anname natukene aega. Ma usun, et Annelyl läheb veel viis-kuus aastat oma karjääriga ja siis hakkame seda filmi arendama.

Aga isepäisuse kõrvalt on teil nüüd ikkagi doktorikraad BFM-ist ning filmikool vist eeldab ikkagi mingil määral ka reeglite järgimist. Milline filmitegija oleks Mart Sander ilma BFM-ita?

Täpselt samasugune, ainult ilma paberita. Minu arusaam filmist ei ole muutunud alates sellest ajast, kui ma olin viie-kuue aastane. See baseerub ainult nendel emotsioonidel, mida ma sain, kui ma olin väga väike laps ja eelkõige just nendel esimestel õudusfilmidel, mida ma Soome televisiooni kaudu juhtusin nägema.

Mis filmid need olid?

Ma mäletan, et kõigepealt oli Roger Cormani Poe filmide seeria, mis on siiamaani üks mu lemmikuid, seal on viis eri filmi, mis millegipärast tulid kõik siis Soome televisioonist. Ma sattusin alati olema üksinda kodus, kui need tulid, vanemad olid tööl. Seda hirmu ja nautlemise segust tunnet üritan ma siiamaani tabada ja taastoota enda filmidega.

Oli ka 1965. aastal Poolas valminud film "Saragossast leitud käsikiri", mida ma väga loodan, et saab näha järgmisel aastal HÕFF-il, sest möödub 60 aastat selle filmi valmimisest. See oli üks mammutprojekt ja iga kord, kui ma olen mingi oma filmi valmis saanud, siis mul mingi hetk tuleb jälle tuttav ette, et selle ma olen küll sealt üle toonud. Kindlasti mitte teadlikult, aga need asjad on mulle nii sisse kodeeritud ja kool minust seda enam välja ei peksnud.

Aga mida siis filmikool lisaks paberile teile andis?

Väga hea võrgustiku ja toredaid tutvusi. Filme teeme reeglina ikka minu magistriõppeklassi klassivenna Jaan Kalmusega, kes on minu operaator.

Loomulikult neid tehnilisi teadmisi ja kõike muud tuleb sealt ikkagi palju juurde ja ega ma ei ütleks kellelegi, et ärge nüüd BFM-i minge, sealt ei õpi midagi. Kui ma midagi sellist ütleks, siis läbi väikse kadeduse, sest liiga palju režissööre tuleb pidevalt juurde. Aga las tuleb!

Doktorikraad on nüüd käes, kas õpingutega teete nüüd lõpparve või hakkate mõnes muus valdkonnas sihtima doktorit?

Kuidagi nii läks, et ma registreerusin ennast Harvardi arhitektuuridisaini kursustele. See on üks asi, mis on mind eluaeg tohutult huvitanud ja nagu Bach ütles, et arhitektuur on kivistunud muusika. Ma olen täpselt nii mõelnud ja tegelikult see pole mulle ka niivõrd võõras, sest olen lavakunstnikuna pidanud tehnilist disaini tegema. Nüüd ma kuidagi tundsin, et praegu on selline hetk, kus tahaksin sellega tegeleda veidi edasi, kasvõi jäädes eelkõige filmidisainile truuks.

Tegelikult oleks jube tore, kui mõni selline art déco ja Poirot' stiilis majakene minu jooniste järgi valmiks.

See siis tähendab, et tuleb hakata pikki reise ette võtma või saab teha distantsilt?

See on praegu distantsõpe, selline avatud kursus, mida võib rakendada ka kui ettevalmistuskursust, aga ma tegelikult ei usu, et nüüd ikkagi Harvardi seda õppima lähen. Mind huvitab eelkõige ainult kunstiline ja disainiline pool.

Ma olen maju joonistanud ja sirgeldanud lapsest peale, aga minna nüüd seal kandejõudu ning pinnastruktuure uurima, ma arvan, et see, mis peaks kuuluma tõelise arhitekti tööde hulka, nõuab teistsugust aju.

Aga kas plaanite kinodoktorina ikkagi jätkata tegevfilmitegijana või kõrgelt haritud spetsialistina pöörate pilgu hoopis ametniku- või bürokraadikarjääri suunas?

Ei, mitte mingil juhul mitte kunagi. Ma ei taha olla otsustaja teiste elude üle.

Mind on kutsutud mõned korrad mingisse eri konkursside žüriidesse, ma lihtsalt ei taha sinna minna, sest see tähendab, et ma pean kellegi töö üle otsustama, mis on tema jaoks püha.

Mina seda vastutust endale ei võta, et ma teen vea ja ei tunne ära tulevast annet. Las see jääb neile, kes ise teha ei suuda või ei taha.

Kas järgmisel HÕFF-il tuleb teil midagi välja?

Sinna on veel nii palju aega (naerdes).

Veel ei ole välja mõelnud?

Hetkel veel ei ole, aga ma arvan, et mingi lühifilmi kindlasti võiks teha. See on juba ilus traditsioon, ma ei taha sinna lihtsalt tühjade kätega minna.

Aga kui nüüd juhtub, et see Itaalia töö läheb käiku, siis see võiks kindlasti olla HÕFF-il, aga siis mitte järgmisel, vaid ülejärgmisel.

Seni olete teinud žanri- ja ajastufilme, aga kas teil oleks ambitsiooni liikuda ka millegi tõsisema ja realistlikuma, näiteks kaasaegse sotsiaaldraama poole?

Ilmselt mitte. Kindlasti on tegijaid, kes on selles tugevamad ja seda väga teha tahavad. Minu jaoks on filmikunst alati eskapism ja maagia, ta peab olema täiesti teine maailm.

Ükskõik kui hästi ka mingi sotsiaalne draama tehtud on, siis see ei huvita mind väga, sest ma oskan jälgida elu ka oma silmadega ega pea minema kinno, et näha igavate inimeste igavat elu. Ma võin käia ringi agulirajoonides ja näha seda elu ise.

Kui nüüd korraks unistada, et teile antaks kohe miljon eurot, siis millise filmi teeksite?

Siin tasuks rääkida mitmuses. Ma arvan, et miljoni eest teeksin kümmekond filmi, sest tegelikult ei ole ükski mu film läinud üle 100 000 euro maksma, ükskõik kui palju ma kulutan.

Mis pilguga te Eesti filmimaastikku vaatate? Mis on hästi, mis on halvasti?

Halvasti on ainult see, et meid on vähe ning seetõttu filmitegija ei saa piletimüügist kunagi rikkaks. Mingi uurimus paar aastat tagasi näitas, et režissöör on filmitegijate hulgas kõige alarahastatum elukutse. Mind ajas naerma, et seal artiklis kirjutati, kuidas režissöör tunnipalk on kuskil nelja euro kandis, aga kui mina lõin kokku oma viimase projekti ajakulu, siis ma sain, et minu tunnipalk oli 75 senti.

Võib jääda mulje, et filmitegija on tohutult rikas ja võimas inimene, eks mingis ideaalmaailmas ta muidugi seda ongi, aga mina sinna kategooriasse ennast kuidagi lugeda ei saa.

Aga ma ei oska sellele täpsemalt vastata, mis on hästi ja mis on halvasti, Ma olen näinud nii häid kui ka halbu Eesti filme, aga neid tuleb välja rohkem, kui inimene jõuab kursis olla. Oli ikkagi aeg, kus ma üritasin kõik Eesti filmid ära vaadata, nüüd mul on sageli tegu isegi uudiste jälgimisega.

Eks see on tõsi, et mida rohkem sa ise teed, seda vähem jõuad teiste asju jälgida. Ma olen sellega juba ära harjunud, näiteks kui su sõbrad on muusikud või teatritegijad, siis ega keegi ei käi vaatamas sinu etendusi või kontserte kuulamas, sest kõik teevad ise oma asja ja see on paratamatu.

Enamik teie filmid on rahvusvahelised ning tihti isegi võõrkeelsed. Kas te tunnete end üldse osana Eesti filmitööstusest?

Kindlasti mitte. Eesti filmitööstusest kohe kindlasti mitte, küll aga ma võin tunda ennast osana Eesti filmikunstist. Aga tööstus on täiesti teine asi ja see on selline struktuur, kust mind on eemale hoitud.

Aga kas te tahaksite olla selle osa?

Nüüd ma ei oska vastata. Ma ei tea isegi, mida see nüüd täpselt tähendaks.

Ma tahan olla sõltumatu filmitegija. Ma ei tahaks praegu Eestis teha tööd või toota mõnele teisele firmale lihtsalt kui režissöör, stsenarist või monteerija. See oleks minu jaoks töö, aga ma praegu väldin seda, et filmitegemine oleks minu töö. Minu jaoks on filmitegemine ikkagi missioon.

Enne rääkisime, kui isepäine looja te olete, aga kui kriitiline te enda suhtes seejuures olete? Kui kerge käega olete valmis iseenda loodust loobuma?

Õnneks ma olen, võib-olla just sellepärast, et filmitegemine pole minu jaoks katsetamine, vaid mingi hästi konkreetse sihi tabamine. Sama oli näiteks ka lapsena, kui ma hakkasin maalima, olin umbes seitsmeaastane, kui sain esimesed õlivärvid. See oli üks nutt ja häda kogu aeg, mind ajab siiamaani naerma, kui keegi ütleb, et maalimine on tore lõõgastus, nagu meditatsioon.

Jeesus küll, mida see inimene räägib. See on tõeline stress ja depressioon, sest mul on väga konkreetselt asi, mida tahan tabada, aga kui ma ei oska seda, siis see ei tule välja.

Kas teil on kõigis valdkondades sama tunne?

On küll jah, mul on väga konkreetne eesmärk. Kui see tuleb välja, siis ma olen rahul, aga kui ta ei tule, siis ma pean lihtsalt muutma, jätkama, tegema ümber või jätma katki. Aga ma ei ole lasknud küll välja ühtegi poolkõva asja, mis ei ole tulnud otseselt hea.

Selles mõttes olen ma kindlasti enda esimene kriitik ja loodan, et kõige karmim ka.

Olete tegev kunstis, muusikas, kirjanduses, filmis. Kas te suudate keskenduda korrale korraga ühele valdkonnale või teete kõike korraga?

Korraga käivad need asjad, mis on ühe projektiga seotud. Näiteks stsenaariumi kirjutades või siis monteerides suudan kirjutada samal ajal muusikat.

Tegelikult on minu jaoks muusika koht filmi valmimises väga erinev sellest, mis ta on traditsiooniliselt. Üldjuhul on muusika kirjutamine väga filmi lõppfaasi töö, praktiliselt üks viimaseid, kui sul on film ja montaaž juba valmis, siis keegi hakkab lisama muusikat. Minu jaoks sünnib muusika koos stsenaariumiga ja kui ma lähen montaaži, on mul tegelikult juba muusika salvestatud ja mul on monteerimiseks vaja muusikariba juba rütmiks, et stseen tööle hakkaks.

Need asjad üksteist ei sega, aga kui mul on filmiperiood, siis ma naljalt maalima ei lähe. See on teine maailm ja nõuab teist lainepikkust.

Olete aastakümneid Eesti meelelahutus- ja kultuurimaastikul figureerinud. Kuivõrd tunnete, et see on mingil määral pärssiv? Mõeldakse, et ah, jälle see Mart Sander teeb, teadagi, mis sealt tuleb.

Absoluutselt. Meil on Eestis selline tohutult kole vanasõna "iga kingsepp jäägu oma liistude juurde". Ma mäletan, et kui mul esimene raamat tuli välja 1994. aastal, kui ma olin 26-aastane poiss, siis öeldi lehes, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Aga kas sa siis sünnid nende liistudega? Või millal need liistud välja kujunevad? Kuidas saab üldse tahta, et mingi 20-aastane inimene oleks juba oma liistude juures?

See on hästi rumal ja isegi pärisorjalik suhtumine, et kui sa oled sündinud pärisorjaks, siis tee oma orjatööd, kui sa oled sündinud pagari pojaks, siis tee oma pagaritööd. See ei ole tegelikult niimoodi, inimese areng ei katke ikkagi väga kõrge vanuseni välja ning eriti sellised asjad nagu raamatute kirjutamine või filmide tegemine eeldavad sult ka teatud pagasit või elukogemust.

Muidugi sa saad õppida filmikoolis ka teismelisena ära, kuidas filmi tehakse, aga selles on ikkagi midagi vähem võrreldes filmiga, mida teeb vana inimene, kes on elanud pikka aega ja näinud elu erinevaid aspekte.

Oma doktoritöös uurisite taustamuusika rolli filmides. Mis teid ajendas seda uurima ja mida te täpselt uurisite?

Mina ei kasuta kordagi sõna taustamuusika. Minu teema oli tegelikult see, kas muusika võib tõusta filmielementide hierarhias kõrgemale kohale ja teha seda nii, et vaataja ei saaks sellest aru. Küsimus oli selles, kas heli suudab manipuleerida inimest rohkem kui pilt. Traditsiooniliselt me mõtleme ikkagi taustamuusikast nii, et see on midagi väga kauget ja tähtsusetut, ta justkui ei saagi konkureerida põhielementide ehk visuaali ja tekstiga. Aga mis oleks, kui saaks?

Minu uurimus oligi, kas me saame anda muusikale personifitseeritud karateri, et ta oleks üks tegelane filmis ja ta sünniks koos stsenaariumiga. Ma tegin koolitöö ajal ka mõned lühifilmid selle uurimusena ja kõige konkreetsem – mis jõudis ka "Dr Sanderi uneteraapiasse" – on lugu "Vaikusetu", kus on kõige paremini lahti seletatud minu uurimuse objekt. Seal ongi üks tegelane muusika, mis käib kogu aeg ringi ja ahistab peategelast. Meie vaatamiskogemus ütleb, et see on taustamuusika, me ei mõtle sellele lähemalt enne, kui hakkame märkama, et see teeb mingeid füüsilisi asju seal filmis. Ta lõhub ära klaasi ja tekitab inimestele peavalu. Me saame aru, et need inimesed kuulevad ka seda muusikat. See paneb korraks mõtlema, et mis nüüd toimub.

Samas ma olen näinud ka inimesi, kes vaatavad selle filmi ära ja ei saa sellest mõttest aru, mis tähendab, et see nõuab ikkagi teatud juurdlemist. Aga ongi tohutult raske oma vaatamiskogemustest välja tulla, sest film on arenenud 100 aasta jooksul väga ühes suunas ning vaataja jaoks on see teatud mõttes mugavustsoon. Kui sa lähed filmi vaatama, siis sa eelkõige eeldad, et ta pakub sulle meelelahutust, sa ei lähe sinna, et äkki see film paneb proovile või testib mind kuidagi.

Kui räägime doktorikraadist, siis kujutame ette, et see on midagi väga akadeemilist. Kui akadeemiline kogemus see teie jaoks oli?

See oli ikka väga akadeemiline. Kui ma oleks teadnud, et see on nii akadeemiline, siis võib-olla ei oleks seda ette võtnudki.

Me olime esimene BFM-i doktorantuur ja kui meid sinna vastu võeti, – meid oli seitse inimest – siis ega need reeglid ei olnud väga paigas ja mina olin ainukene, kellel oli loovuurimus. Kõik teised uurisid ainult tehnilisi asju ja tegelikult praktiliselt mitte filmiga seotud teemasid.

Ma mäletan esimest koosolekut, kus meie kursuse juhataja Indrek Ibrus rääkis kõigile, mida see doktoritöö tähendab, aga minu kohta ütles, et Sandriga on muidugi natuke teised asjad, sest temal on loovuurimus.

Ma elasin päris pikalt teadmises, et minu uurimus seisnebki selles, et ma teen neli lühifilmi, mis illustreerivad minu hüpoteesi. Alles hiljem selgus, et ma teen küll need filmid, aga pean tegema sinna juurde ka täiemõõdulise kirjaliku doktoritöö. Siis ma tegin selle ja see oli minu jaoks üsna raske, et teha 130-leheküljeline uurimus. Kirjutada ei ole minu jaoks raske, aga see vormistus, need viited ja tsitaadid ja kõik see, et ta vastaks kõikidele nõudmistele.

See tähendab, et mingi hetk tuli ainult sellega tegeleda?

Tähendas küll, mitu aastat tuli sellega tegeleda. Siis oli eelkaitsmine ja pärast seda tuli oponentidelt palju ideid ja küsimusi, mis tähendas seda, et mul oli neli kuud aega, et see töö ümber kirjutada, teha sinna suuri täiendusi ja muudatusi. Tegin ka selle ära ja kokkuvõttes läks tohutult hästi, sest nad hindasid seda kommentaaridega, et see on julge ning silmatorkavalt uudne.

Filmitegemisega te veel rikkaks ei ole saanud, aga kas kirjandusega olete?

Ütleme nii, et praegu filmid ja kirjandus hoiavad mind selles mõttes vee peal, et igalt poolt tiksub natukene midagi. Mul on viis filmi, mis on Ameerika levis, mul on seal ka kaks sarja "Litsid" ja "Naiste sõda", aga kuna ma polnud seal produtsent, siis sealt ma ei saa midagi. Raamatute pealt, mis on ilmunud Eestis ja välismaal, tiksub ka midagi.

Rikkust sealt tõesti ei tule, aga minu jaoks on see investeering iseendasse. Ühel hetkel sa teed midagi piisavalt head, mis avab sulle suuremad uksed ja siis sa teed midagi veel paremat, mis avab veel suuremad uksed. Kuni see eesmärk veel on ja ma päris ühe jalaga hauas ei ole, jätkan sinna poole pürgimist.

Istume praegu teie galeriis, seega on ehk igati kohane küsida, kas filmitegemist finantseerite mingil määral just kunstiga?

See on tõsi, et vähemalt sel aastal on mu põhisissetulek tulnud kunstist. Huvitaval kombel on see jälle seotud Itaaliaga, sest kui ma käisin kevadel Itaalias, siis ma tegin seal hästi palju pilte ja see mõjutas mind. Kevadel avati restoran Luik, kus on minu näitus-müük, kuhu ma pidevalt teen uusi asju, seal on üsna edukalt need pastellmaalid läinud. Nüüd avatakse ka Narva maanteel uus Itaalia restoran Como, kuhu ma olen teinud juba ühe suure töö ja veel mõningad teosed on sinna valmimas.

Põnev kokkusattumus on ka see, et Muuga kunstimõis – mille ehitas kunstnik Carl Timoleon von Neff, kes on mul ka raamatus "Värvide sosinad" üks tegelane  – on leidnud endale uued omanikud, kes üritavad taastada algset atmosfääri. Aga kuna Neffi maale seal ei ole, sest need on kõik viidud kunstimuuseumisse, kes ei anna neid enam tagasi, siis nemad on tellinud minult Neffi koopiaid.

Mulle meeldib koopiaid teha, ma tean, et inimeste jaoks on see alaväärtuslik, umbes nagu filmi taustamuusika, et see pole õige muusika. Tegelikult on koopiate tegemine olnud kunstihariduse väga tähtis osa ja mulle väga meeldib süüvida maali mingisse detaili, suurendada seda ning siis vaadata ja mõelda, kuidas kunstnik seda tegi. Neid Neffi koopiaid olen ma sinna teinud päris mitu tükki.

Maalimine on sarnaselt kirjandusega teie jaoks kiire protsess?

See on siis kiire, kui sa seda oskad, aga see oleneb täpselt ka tehnikast. Need legendid, et kunstnik töötas ja maalis mingit portreed aasta või kaks, tähendas tegelikult kunstniku jaoks lihtsalt head äraelamist. Kui sa oled kunstnik ja sul on mingi kuningas, kes tellib sult enda ja oma naise portree, siis muidugi sa teed neid nii kaua kui võimalik, sest sa elad lossis, saad hästi süüa ja seal mängib muusika. Ükski kunstnik ei öelnud, et tegelikult sa teed maali ära nädala või kahega...

Mul ei ole kannatlikkust nii palju, ma suudan oma maalid teha ikkagi mõne päeva või nädalaga valmis ja siis liigun järgmise juurde.

Kui selline suur verstapost nagu doktorikraad on käes, siis millest veel unistate praegu? Liigute nüüd Oscari poole?

Eks ma lapsena ütlesin, et Oscar ja Nobel on kaks asja, mis mul on vajalikud ja kindlasti Guinnessi rekord oli kolmas asi. See on nüüd käes, natukene on veel asju jäänud (naerdes).

Ega mul muid unistusi polegi. Tahaksin lihtsalt jätkata kõike seda, mida ma teen. Paraku filmikunst on asi, mida sa ei saa lõputult teha päris üksi. See on alati võõra raha eest töötamine, nii mage kui see ka pole. Kirjandus on asi, mida saab üksinda teha.

Mu ema, kes on ka mu raamatupidaja, on pidevas ahastuses, kui ta lööb kokku filmide arveid ja ta ütleb selle peale alati, et palun kirjuta lihtsalt rohkem, sest see on asi, mida sa teed tasuta ja üksinda kodus. Samal ajal filmikunstis on asi, mida sa teed suurte inimjõudude ja rahaliste vahenditega ning miski ei garanteeri kunagi, et ta toob selle sulle tagasi. Pigem isegi garanteerib sulle, et ta ei too seda raha tagasi...

Kas te olete kunagi midagi ka ainult raha pärast teinud?

Telesaadete juhtimist. Ma pean ütlema, et ega tele ei ole minu jaoks kirg ja telekuulsus ei ole minu jaoks tähtis, ehkki ta on vajalik selleks, et püsida pildis.

Ma mäletan, et oli üks aasta, kus ma ütlesin, et rohkem ma telet ei tee ja olen nüüd ainult kunstiprojektidel. Tõesti, see oli minu jaoks hea aasta, ma tegin vist kaks albumit, kirjutasin raamatu, filme ma veel tol ajal ei teinud. Aga siis tulid mu oma tuttavad, keda ma polnud kaua näinud, ja küsisid, et kas oled sa ikka elus, sest sa oled täitsa ära kadunud ega tee enam üldse midagi.

Siis ma sain aru, et nii paraku ongi, et kui sa pole seal avalikkuse ees kasvõi mingi jamaga, siis inimesed ei tea suurt midagi, aga kui nad näevad sind tegemas kasvõi jama, siis nad kasvõi poole kõrval kuulevad siiski ka sellest, et sa teed midagi muud. Seega enam ma ei ütle mitte millelegi ei.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.