Alustuseks kohe üks trotslikult suur küsimus: kas elu ilma filmideta on üldse võimalik?

Ma arvan, et elu ilma toiduta ja uneta ei ole võimalik, ilma filmideta on kindlasti võimalik. Ka elu ilma kultuurita on vägagi võimalik, aga vist ei tahaks niimoodi elada.

Aga kui mõni päev vahele jääb ja filme ei vaata, siis hakkab kripeldama ka?

Mul jäi just ühe koolituse tõttu peaaegu nädal aega vahele, nii et seegi pole võimatu. 

Filmide vaatamisel on minu elus väga mitu funktsiooni. Üks on mõnu, teine on informatsiooni kogumine ning mõnel hetkel üks osa halba sarja mõjub ka aju puhastusena. Igas plaanis võib sellest kasu olla.

Kuidas sul see mõnu ja informatsiooni vahekord paika seatud on? Kumba sa rohkem otsid?

Mul on elu hästi lihtne, sest ma olen ikkagi nohik ja minu jaoks on esmatähtis informatsioon: see, kuhu asjad paigutuvad kultuuriliselt, ajaliselt või geograafiliselt ning mida see kõik tähendab. Seetõttu ma võin ka enda puhul öelda, et filmide kvaliteet on mõneti teisejärguline.

Vahel ma vihastan oma valitud elukutse peale, kui olen sunnitud kolme väga halba filmi järjest vaatama, aga pika põua heastab alati üks kirgastav elamus. Üks elamus on võimeline selle usu täielikult taastama.

Aga kümne hea filmi vahele on ühte halba ka vaja, et jälle kompass paika sättida?

Seda võiks minu arust kõigile soovitada. Selleks, et teada, kus see skaala asub, peaks tundma skaala mõlemat otsa.

Ma arvan küll, et on kasulik vaadata igasuguseid asju. Nagu mu sõber kriitik ütles, et filmikriitikul ei ole ühtegi õigustust mitte vaadata ükskõik millist filmi (naerdes).

Aga lähme asja juurde. Neid Eesti ajakirjanikke, kes Cannes'is käivad, on iga aastaga üha vähem, seega sinust on saanud n-ö meie mees Cannes'is. Kas sa nägid seal oma aasta parima filmi ära? Mulluse lemmiku, Kaurismäe "Langenud lehed" vaatasid ära just seal, samamoodi tunamulluse lemmiku "Päikesepõletus".

Cannes dikteerib kindlasti filmiaastat, viimasel ajal isegi rohkem kui enne. Kui Veneetsiast on tulnud see Ameerika superhitid, mida ollakse sinna nõus andma, et auhinnahooaega alustada, siis ma ei ole päris kindel, kas ülejäänud Veneetsia programm väljaspool neid on võimeline samamoodi konkureerima.

Mind häirib see, et tegelikult kõik, mis meieni üldse jõuab, on juba mingi filtri või eelvaliku läbinud. Me ei pääse tegelikult üldse allika juurde. Need filmid, mis siin kinos jooksevad, nende osas on esiteks valiku langetanud müügiagent, siis levitaja ja lõpuks kino ehk see valik on kolmekordse filtri läbinud enne minuni jõudmist. 

Mul on selline provokatiivne teooria, et millegi päris kummalise nägemiseks tuleb minna kogu sellest vereringest välja.

Kuidas seda teha?

Seda ma ei ole veel tegelikult välja mõelnud. Lisaks, kui ma sealt vereringest väljaspoolt selle ülivärske ja huvitava infoga naasen, siis kellega ma seda õigupoolest jagan? Esiteks ei pruugi väga kummalised asjad paljusid huvitada ja teiseks puudub neil ilma sellesama vereringe toetuseta ka igasugune juurdepääs. 

Kogu filmisektor tegelikult opereerib mingisuguses kompromissis ja selle kompromissi sees me peame suutma midagi leida.

Millal sa viimati tundsid, et oled nüüd leidnud asja, mis on väljaspool seda vereringet?

Neid kogemusi on muidugi palju olnud, aga minul isiklikult oli Leos Caraxi "Holy Motors" see film, pärast mille nägemist helistasin Eestisse kellelegi ja ütlesin, et tee nüüd kõik endast olenev, et see siia kinno saada. See on midagi sellist, mille eest ma olen valmis laskma endale väikese sõrme maha võtma.

Kus sa seda nägid? Ka Cannes'is?

See oli ka ikkagi Cannes'is, just. 

Ei saa salata, Cannes'is ma olen näinud ka väga häid ja väga kummalisi asju, mis ei ole sealt kuhugi edasi jõudnud.

Kas pärast Cannes'i võib siis peaaegu jalad seinale visata ja öelda, et olulisem osa filmiaastast on nüüd nähtud?

Hea tava oleks tõelise professionaalina ka Veneetsias käia, aga mulle tundub, et mingis mõttes on mu tegevust siin Eestis rohkem vaja kui seal. Need kaks tuleb balansis hoida ja mul on tunne, et mul on Eestis nii palju teha, et ma ei tahaks ennast liiga palju siduda reisimisega.

Seda tuleb küll nentida, et mingisuguse professionaalsuse taseme hoidmiseks oleks teatud festivalide külastamine hädavajalik. Seetõttu on üsna kurb, et ma tegelikult nüüd Cannes'is kriitikutest ikkagi üksi käin, Eestist ei ole viimased paar aastat keegi rohkem vaevaks võtnud sinna minna. 

Muidugi on ju tore olla üks ja ainus inimene, kes asjadele esimese hinnangu annab, aga ma arvan, et kõik võidaks sellest, kui neid Eesti kriitikuid oleks rohkem, kes tagasisidestaks rahvusvaheliselt nähtud filme. Loodame, et see muutub mingi hetk.

Seda sa juba mainisid, et halvad filmid on sinu jaoks informatsioon, aga kas on ka filme, mille vaatamine on sinu jaoks täiesti mõttetu? Nii halb, et on juba mõttetu? Või pole piisavalt halb ega hea ehk on lihtsalt mõttetu?

Jah, ikka. Alati saab ära minna, mida ma mitte kunagi ei tee.

Millal viimati ära läksid?

Ma olen läinud ära ajalistel põhjustel või mingi mingi kriisiolukorra tõttu, aga mitte filmi enda pärast. 

Filmiga seoses ma olen vahel tsiteerinud Mark Twaini, kes olla öelnud, et kui teatris etendus ei meeldi, siis ära mine ära, vaid jää kohapeale ja mõtle, miks see sulle ei meeldi. See on tegelikult päris hea soovitus, sest olen näinud ka inimesi lahkumas napilt enne poole peal toimuvat otsustavat pööret, mis filmi täielikult muudab. Seetõttu ei ole lahkumiseks kunagi õiget hetke.

Ma olen vaadanud ka seda, et karma karistab mind nende lahkumiste eest. Kui ma lähen varem ära, siis see film ostetakse siia levisse ja ma olen seda sunnitud ikka vaatama, tavaliselt algusest lõpuni uuesti. Lootuses aega säästa ma tegelikult kaotan seda lõpuks (naerdes).

Aga kas on siis olemas film, mille vaatamine on mõttetu?

Kindlasti on, aga isiklik uudishimu jääb mul ikkagi üldjuhul peale. Ma teadlikult ei otsi võimalust igavleda. Kui ma võtaksin ette 1950. aastate Z-kategooria null-eelarvega ulmefilmid, siis pildi saamiseks võib vaadata ka kolme, ei pea vaatama kolmekümmet. Ikka on nii, et see jäämäe veealune osa on 90 protsenti. Enamus sellest, mis on efemeerne ja kadunud ongi tegelikult kadunud mingil põhjusel ning järgi on jäänud nähtust kirjeldavad kõige karakteersemad asjad.

Samas ma väga soosin taustauuringuid või ma julgustan inimesi vaatama ja ennast kurssi viima veidrate nähtustega, sest tihtipeale filmivoolud või -nähtused on kommentaariks ka ühiskonnale, kultuurilistele tavadele ja nii edasi.

Mõttetu või ebavajaliku filmi küsimusega ma tegelikult tahtsin sisse juhatada seda, et nüüd varsti pea aasta aasta aega oled sa ära vaadanud pea kõik Eesti kinolevisse jõudnud filmid. Sa oled Ekspressi kinotabeli jaoks seda teinud muidugi aastaid, aga nüüd siis veel põhjalikumalt. Mis seisus praegu selle põhjal Eesti kinolevi tundub olevat?

Tõesti, peaaegu aasta aega olen nüüd vaadanud praktiliselt kõiki filme, mis kinos välja tulevad, välja arvatud dubleeritud filmid. Ilma selle avantüürita poleks ette kujutanud, kui palju neid dubleeritud lastefilme tuleb, nädalas üks-kaks tükki ikka, koolivaheaja paiku isegi rohkem.

Mul on jäänud selle põhjal nüüd mulje, et tegelikult levitajad ei vali filme, vaid nad valivad potentsiaalseid sihtgruppe. Valitakse žanrite järgi ja üritatakse ette kujutada mingisugust ebamäärast publikut, kes seda võiks vaatama minna.

Samas olen ma suhteliselt kindel, et paljud levitajad ei tee tegelikult selle publikuga tööd ehk nende arvamus, milline potentsiaalne vaataja võiks olla, ei pruugi üldse tegelikkusega ühtida. Seetõttu suur osa sellest on nagu haavlipüssiga pimedas toas tulistamine.

Kahjuks kõige huvitavamad asjad jäävad nende selgete sihtgruppide ja žanrite vahele kuskile hallalase, seetõttu on neid raskem valida, neist on raskem rääkida ja neid on raskem müüa. Seal võib-olla võikski tulla arthouse-kinod mängu, kes hindavad autorikeskset nägemust.

Samas arthouse'is üritatakse ka pimedas lasta, suvalisi prantsuse komöödiaid jõuab kinodesse ikka palju.

Tõsi, nii nende prantsuse komöödiate, aga eriti osade õudusfilmidega on mul tunne, et võib-olla need on saadud kauba peale koos millegi muuga, kohustusega need kinno tuua, ja sellest johtuvalt on mul tunne, et tihti jõuavad Eestis kinolevisse filmid, mida ei olegi keegi enne üldse vaadanud, kui nad on kinno pandud. Osade puhul tekib lausa sportlik huvi, et kas tõesti keegi on läbi vaadanud ja ka heaks kiitnud. 

Aga mida on meie kinolevis liiga palju, mida liiga vähe?

Rohkem võiks olla sellist suhet nagu on Elektriteatril oma publikuga. Ma pean silmas seda, et kino ise muutub nii tugevaks maitsekujundaks ja võtab väljaspoolt tavalist kinolevi vereringet asju enda programmi, et inimesed usaldavad pimesi kino ja on nõus selle kino valikutega juba ette, mis võimaldab müüa filmi hoopis parema positsiooni pealt maha kui on lihtne reklaam või tavalevi.

Selline lähenemine kaldub juba galeriide poole, ta on nagu butiik-kino, kus on hoolikalt kureeritud valik, mis vastandab end masslevi massreklaamile. Seda võiks rohkem olla.

Vähem võiks olla augutäidet ja Ameerikat, aga rohkem võiks olla kogu ülejäänud maailma, eriti teisi kontinente peale Euroopa.

Neid tõepoolest peaaegu ei olegi, Aasia kino nüüd veidi on juurde tulnud, samuti India asju jõuab meieni vähehaaval.

Sellises positsioonis me tõepoolest oleme, et neid praktiliselt ei olegi. Kui on India, siis see samuti vastab mingile ettekujutusele Indiast, mis on okei, aga ma tahaksin näha, kas Cannes'ist grand prix võitnud India film (Payal Kapadia "Kõik, mida me valgusena kujutame", toim.) ka siia jõuab või mitte. See on ka India, aga hoopis teistsugune.

Film võiks olla koht, kus kultuuride kohta õppida või nendega tutvuda, mitte ainult peegeldada oma maailma läbi writers room'ist tulnud rumalate ameeriklaste loba mõnes igaveses teismeeas vaevlevatest kodanikest rääkivas filmis. On eraldi žanriteülene žanr koodnimetusega "kõik on lollid", kus loo edasi liikumise eelduseks ongi see, et kõik on lollid. Muidu ei saaks ükski asi toimida. 

Kui palju on sinu arvates kinolevi mõjutanud see, mis toimub voogedastuses? Mingi osa teise, kolmanda ja neljanda ešeloni filmidest kukub õnneks Netflixi ja mujale, aga tundub, et jääb piisavalt ikka veel üle, et ka kinno jaguks.

Ütle mulle vastu, kuna sina oled.voogedastuses rohkem kodus: selge on see, et rämpsu on seal veel rohkem, aga kas on ka nii, et on mingisugune osa asjalikku kraami jõuab hoopis sinna ja muutub kättesaadavamaks?

Netflixi puhul on vist see küll fakt, et nad ostavad tegelikult Euroopast ka asju, aga ilmselgelt see ei ole nende turundusprioriteet, seega neid on keeruline üles leida. Skandinaavia kinost on päris huvitavaid asju seal olnud, nii Rootsis kui Norrast.

Netflixist mina olen loobunud seepärast, et mul sisuliselt puudub tööriist või mehhanism, millega neid asju sealt üles leida. Nad on teinud kõik endast oleneva, et vaataja ei jõuaks nende filmideni.

Kui nende avakuva vaadata, siis nad üritavad tabada korraga kõiki maailma sihtgruppe.

Minu arust on nende prioriteetidest näha ka seda, et nad reklaamivad ainult enda toodetud filme, Ma tean, et huvitavad asjad on seal kuskil olemas, aga ma ei jõua nendeni, mis tekitab stressi. 

Samas ma tooksin hea näitena siia kõrvale Mubi, mis on suutnud ikkagi ellu jääda hoolikalt kureeritud kavaga, mis ei ole üldse lihtne vaatamine. Kui nüüd saaks kuidagi selle barjääri ka veel maha joostud, et inimesed harjuksid vaatama nõudlikumaid filme ka kodustes oludes.

Sa arvad, et seda harjumust väga ei ole? Inimesed ei taha kodus arthouse'i vaadata?

Kui nüüd teadlikult endale need vajalikud tingimused tekitada, siis see vaev tasub ennast ära. Valmistad ette, paned telefoni kaugemale, kustutad tuled ja siis vaatad siis vähemalt telekast, mitte arvutist või isegi telefonist. Sellisel juhul on tasu, mis sa filmilt vastu saad, ka märkimisväärselt suurem.

Tavaline kodutarbimine on aga juba taandunud sellele, et asi käib taustaks ning suurt osa sisust või detailidest ei panda tähele, kuna vestlused, kõned, meilid, telefon, koer ja kass annavad oma panuse sinna vahele. Sellest tulenevalt hakkab juurduma vale eelarvamus, et koduseks tarbimiseks mõeldud sisu ei saagi olla muud kui midagi niivõrd tühist, mida on kõigi nende asjade kõrvalt võimalik tarbida. See on nõiaring.

Ma isiklikult seda probleemi ei tunneta, kuna võin vaadata ükskõik mida ükskõik kust. Kas sa tahad vaadata kõike kinos?

Kui võimalik, siis 100 protsenti eelistan kino. Aga reaalsus on see, et üle 50 protsendi vaatan väiksemalt ekraanilt kas kodus telekast või sülearvutist, sest lihtsalt suur osa minu tööst on taustauuring ja seetõttu on vaja läbi vaadata arvestatavas kvantiteedis kraami, mis niikuinii kunagi kinno ei jõua.

Filmidega on mugav see, et vajadusel on nendega võimalik ikkagi väga paindlikult töötada, nad on sul kogu aeg kaasas. Aga see on professionaalne kretinism, mitte tavatarbimise soovitus. 

Lõpuks on ikkagi film kõige olulisem, mitte tingimata meedium.

Jah, paraku see film, mis meie toetust kõige rohkem vajab, ehk keerulisem ning eksistentsiaalsem arthouse, nõuab ka rohkem tähelepanu ning seetõttu nõuab ka suuremat ekraani.

Kui inimesed räägivad mulle sellest, et uut "Transformerite" filmi peab kindlasti kinos vaatama, siis ma vaidlen vastu, et seda ei pea kinos vaatama. Konkreetselt selle näite kohta ma võin öelda, et olen "Transformereid" vaadanud ka Luxexpressi bussis väikeselt ekraanilt täieliku veendumisega, et mul ei lähe mitte midagi kaduma. Ja nii ongi, mitte midagi ei läinud kaduma. Vahet ei ole, kui tugev on heli sinu kõrvades, ega sellest kaalukust või mõtet juurde ei tule.

Aga filmi puhul, mis on staatiline, pikkade kaadritega ja aeglase arenguga, muutub bussi väike ekraan pärssivaks, eriti siis, kui on visuaalselt üritatud midagi huvitavat teha.

Arthouse'i me veel õnneks eriti otse voogedastusse minemas ei näe, rahapakiga lüüakse siiski ikkagi oimetuks suuri tegijaid, kes on valmis kinolevi üldse vahele jätma ja minema kohe kas Netflixi või Apple TV-sse.

Huvitav vastuolu on siiski see, et kõige kinematograafilised filmid jõuavad tihti eksklusiivselt vaid voogedastusse, kuigi vääriksid kinolina. Aga see oli vist Apple, kes tegi Martin Scorsese "Lillekuu tapjad"?

Jah, täpselt.

No see tundus mulle ideaalne koostöövorm, sest kes muu oleks nõus suhteliselt silma pilgutamata maksma kinni 200 miljonilise eelarvega filmi? Teisalt said nad aru, et nii-öelda zeitgeist'i tabamiseks on neil vaja kinolevi. 

Parima filmi Oscari võitnud "Coda" puhul tehti näiteks see viga, et film läks päras võitu otse voogedastusriiulisse ja kadus meie kultuuriloost hetkega. Kinolevi annab filmile omas ajas kinnituse, me veendume kinolevi kaudu, et see film on päriselt olemas.

Samasuguse mudeliga nagu "Lillekuu tapjad" valmis ka meie mõlema põlatud "Argylle", mis oli korra kinodes ja peagi läks Apple'i riiulisse.

"Napoleon" oli ka samasugune. 

Õige jah.

Eks nad katsetavad, aga Apple'i puhul on positiivne see, et neil ei ole ilmselt nii suurt eelarve survet, neil ressurssi on, kui midagi on vaja ära teha. 

Kui filmi poolel oleneb väga palju lisaks režissöörile ka produtsendist, kes peab olema hingega asja juures ja oma südame verega rahastuse kokku ajama ning kunstilist ideed teenindama, siis sama tundub kehtivat ka suurkonglomeraatide puhul. Ka nende puhul on tähtis, et oleksid hea maitsega kunstilised juhid, kes asju otsustavad. Õige executive õigel kohal võib olla suure positiivse mõjuga, ja ka vastupidi. 

Apple'i puhul tundub küll, et nad panevad pigem rohkem raha ühe asja peale, Netflixis jagatakse saama sama summa 20 suvalise projekti vahel ära.

Netflixi puhul tekib mul küll küsimus juba, et kas neid otsuseid, mida rahastada või osta, teeb üldse enam inimene? Võib-olla mingis osas on algoritm juba üle võtnud, sest ma ei näe enam seda inimlikku puudutust. Jäänud on vaid tõenäosuste arvutamine. 

Netflix oli ju kunagi visionäär ja teerajaja, absoluutselt uue kvaliteedi looja seriaalimaailmas, aga see on nüüd sisuliselt kadunud.

Aga see Apple'i hübriidmudel kino ja voogedastuse vahel on ilmselt õige tee, kuidas kino võiks edasi liikuda.

Ma tahaks siinkohal öelda ka, et ma ei taha üldse mõjuda konservatiivina. Tegelikult maailm ongi pidevas muutumises ja audiovisuaalsektor on ellu jäänud tänu sellele, et ta on olnud muutuste suhtes paindlik. Alati on mõeldud välja midagi uut, alati on oldud avatud tehnoloogilisele progressile, alati on püütud olla tavatarbija standardist samm ees ja pilguga tulevikus. 

Filmisektoris töötavad uudishimulikud ja otsivad inimesed, kes tahavad mõelda avatult ja pöörata pilgu tulevikku. Kui mulle tundub, et mingisugune areng on alavääristav, pisendav või ei meeldi mulle, siis ma ikkagi jõuga proovin mitte pilku selja taha pöörata ja jääda taga nutma eilse päeva standreid, mis praegu enam ei päde.

Muidugi ma eelistan filmilinti, suurt ekraani, olemise üle mõtlevat filmikunsti, pikki analüütilisi artikleid, täispikki filme ja mida veel, aga ma pean seda tunnistama, et nende külge klammerdumise asemel tuleb ka muutustele objektiivselt otsa vaadata ja mõelda, mis miski aset leiab. 

Ma olen ka liginemas viiekümnele, võib-olla on nii filmitegemises kui ka filmituru reguleerimises mingisugused täiesti uued viisid või suunad, mida uued põlvkonnad rakendavad.

Filmiloolane Mark Cousins rõhutab seda ka kogu aeg, et film on võrdluses teise kunstivormidega väga noor, piltlikult öeldes on filmil alles sipupüksid jalas.

Samas sellele mürsikule on nii palju võimu kätte antud. Kogu maailm meie ümber muutub järjest rohkem audiovisuaalsemaks. Tekst kipub ära kaduma, esiteks juba selle pärast, et me teksti enam ei kuule, sest taustaks käivad muud asjad. Meid saab palju paremini püüda pildiga.

Seetõttu on tore mõelda, et võib-olla me liigume mingis osas tagasi tummfilmimaailma... Ma olen suur 1920. aastate kino fänn, mistõttu on tummfilmiaegne väljendusrikkus mulle väga-väga lähedane. Kirjanduslikkus või sõnalisus hakkab filmist taanduma, järele jäävad one-liner'id, mis oleks selgelt mõistetavad ja tõlgitavad ka hiina turule, kus irooniat üldse ei mõisteta. Tekstiosa läheb plakatlikumaks, verbaalsus taandub.

Aga teisalt avab see äkki filmile võimaluse taanduda kirjanduse mõjusfäärist ja ligineda hoopis kaasaegsele kunstile. Usun, et see võiks tagasi tuua autorite oskuse ja soovi väljendada mõtet visuaalselt. 

Kas mitte Denis Villeneuve ei öelnud ka "Düüni" teise osa valguses, et teda ei huvita dialoog?

Sama ütles George Miller "Furiosa" kohta, et dialoog tapab tempo. Dialoog mõjubki tihti konstrueeritult, aga see osa filmist, mis läheneb visuaalkunstile, on minu jaoks huvitav.

Aga kogu selle voogedastuse ja küllusliku kinolevi vahele peab mahtuma ära ka meie kodumaine film. Kas Eesti filmi olukord on selles valguses keerulisemaks läinud?

Siin tuleb aru saada prioriteetidest, Ühel hetkel hakkasin enda kui kriitiku kohta mõtlema, et issand, ma kirjutan ju praktiliselt ainult eesti keeles, inglise keeles väga harva, seega kas mul siin kosmoses tänu sellele üldse mingit tähendust on?

Ajapikku on selgemaks saanud, et vaatan binoklist hoopis valest otsast sisse. Olukord on vastupidine: see kultuur, mida me oma rahvuskeeles teeme, on oluline, seda ei saa keegi teine meie eest teha, see on ainulaadne. Aga see, kas ma inglise keelest kirjutan Coppolast midagi või mitte, on suures plaanis ebaoluline, sest seda võib teha iga kreeklane või korealane. Meil kõigil on oma arvamus Coppolast, aga need arvamused on mingis mõttes rahvusvahelised ja omavahel võrdsed. Kui palju mulle läheb korda, mida korealane Coppolast kirjutab? On tal kreeklasest midagi erinevat öelda? Või minul?

Seetõttu võib Eesti film võib küll proovida otsida ühisosa maailma filmikultuuriga ja kindlasti peaksimegi seda tegema, filmitegijad võiksid olla kursis sellega, mis valdkonnas toimub, aga lõppkokkuvõttes annab kaalu sellele ikkagi see, mis on meie oma. 

Kui seda nüüd värskete filmide valguses vaadata, millel on hästi läinud, siis saame kinnituse, et kui julgetakse olla omanäolised, siis pannakse meid ka mujal tähele.

Kui räägime Eesti filmist kinode seisukohalt, siis peab korra viima jutu Apollo kinomonopolini. Sellest on filmikuluaarides pikalt räägitud, aga mis sa arvad, kas meie väiksematel filmidel on selles valguses keerulisem endale ekraaniaega saada?

Ma ei ole statistikat välja võtnud, need jutud on tõesti liikunud, et Apollo kinodesse on eesti filmidel keeruline jõuda. Usun, et see tagasiside on ka nendeni jõudnud ning kui vaadata nende filmiproduktsiooni, siis nad tegelikult saavad aru, kui tahad olla armastatud ja usaldusväärne partner, siis tuleb Eesti kultuuriga ka mingil muul moel suhestuda kui lihtsalt läbi puhta meelelahutuse. Ma loodan, et neil on ettenägelikkust pöörata oma nägu ka ikkagi Eesti kultuuri poole ja saada aru, et nende abi selle levitamisel on vägagi teretulnud.

Mis puudutab väärtfilmikinosid, siis need on tihti sundolukorras. Seis ei ole kõige parem ja riiklikult oleks tegelikult vaja välja mõelda tegevuskava, kus oleks kirjas see, millisena kinode rolli nähakse ja mis meetmed selle rolli tagamiseks tarvitusele võetakse.

Kommertsekraane on meil Eestis palju, kohati öeldakse isegi, et liiga palju. Aga kas meil peaks olema rohkem väärtfilmiekraane?

Siin läheb jällegi põhimõtteline piir eraettevõtluse ja riigiettevõtluse vahel. Me ei saa eraettevõtele panna kohustust lähtuda mingist muust printsiibist kui kasum. 

Kinod võiksid sisust hoolimata olla ühiskondliku kooskäimise kohad, ent see on tunne, mida ma suurtes kinodes ei tunne, sest need on püstitatud samamoodi nagu Selverid. Lihtsalt sisustatud kuubikud, millel on sajaprotsendiline funktsionaalsus, aga kuhu muud tihti ei mahu. Kino on minu silmis koht, millel peaks olema hing või nägu.

Mina olen seda probleemi alati niiviisi mõtestanud, et kui sa sellest nii-öelda kaubanduskeskuse-kinost välja tuled, siis sulle surutakse kohe uut infot ja ahvatlusi näkku, mistõttu sa ei saa saadud elamust seedida ega filmiga üksi olla. Pead kohe mõtlema sellele, et poest on vaja veel piima osta.

See toob väga huvitava vastuolu välja, vastuolu sinu ja nende nägemusest, mis positsioon või roll seal filmil üldse on. Nendele on film lihtsalt osa mingisugusest pikemast tarbimisahelast.

Enne käid restoranis, siis vaatad filmi ja pärast lähed toidupoodi.

See on ainult üks lüli suuremas ajasisustamise projektis, mis on igal sammul tarbimisele avatud. Film ei ole kaubanduskeskuse-kinodele kultuurinähtus ja see on minu jaoks sügavalt probleemne. Samas olen ma nõus selle etturi neile loovutama, kui jääb alles ka teistsugune arusaam. 

Samas kui me vaatama röögatuid teatripiletite hindu, siis kinos on võimalik veel üsna soodsalt käia, seega on kino endliselt kultuurivormidest üks demokraatlikumaid?

Jah, aga sellele on televisioon noa selga löönud. Täiesti tavaline on mõttekäik, et milleks minna vaatama Eesti dokfilmi kinos, kui seda saab näha telekast nelja kuu pärast. See suhtumine ei ole hea, aga ma ei tea, kuidas sellega võitlema peaks. Mis sa arvad?

Ma arvan, et ei olegi võimalik võidelda. Kui sul on kõrvuti suur ülireklaamitud kassahitt ja Eesti dokk, siis vaadatakse kinos ikka kassahitti. Mõtteviis, et Eesti filmi näeb ikka kuidagi kuskilt, on lihtsalt nii veres.

Tulles tagasi eelmise jutu juurde, siis mingis mõttes ei olegi Eesti doki vaatamine sajaprotsendilise funktsionaalsusega kinos tõesti mõttekas. Kui kino ei paku hinge või keskkonda, mis selle seansi tõstaks natuke kõrgemale ja muudaks selle mõnes mõttes isegi sündmuseks, siis elamus ei toimi.

Kinode kuluefektiivne ideaal on see, et kinokülastuse käigus sa inimest ei kohtakski – robotilt ostad pileti, joogi, näksid, piiksutad end väravast sisse. Räägime sellest, kuidas kinoskäik on midagi isiklikku ja ühist korraga, aga funktsionaalsuse lihvimise käigus on igasugune isiklikkus ära kadunud. 

Kinol võiks olla ka mingi väärtus lisaks filmile, ideaalis võiks see panna vaatajat end parema inimesena tundma.

Kui me nüüd meediumid ja tehnilised aspektid kõrvale jätame, siis mis elu praegu Eesti film tervikuna elab?

Ma arvan, et eestlased on alati suutnud rasketes oludes hakkama saada, aga võib-olla võiksime oma rahulolematust rohkem väljendada, praegu ollakse nõus tegema nii nagu saab. 

Kriitikuna ma iseenesest arvan, et tihtipeale piirang inspireerib, teatud piirangu rakendamisega on võimalik tulla kunstiliselt märksa huvitavamatele lahendustele, aga ma ei saa seda öelda tegijatele, kes peavad mõtlema, kuidas nad palka saavad. Ma ei saa neile öelda, et nälgi, sest siis tuleb parem film. See ei ole päris õige.

Aga mulle tundub, et mingisuguse laiema identiteediotsinguga oleme jõudnud kaugemale kui veel 15 aastat tagasi olime.

Ma olen sellega nõus. Samas ma viskaksin lauale ühe mõtte, mis mul aeg-ajalt tekib. Meil on teravad tipud, mida on pärjatud, aga seal all olev Eesti film on liiga normaalne ning on vähe rikastavat ning arendavat ebanormaalsust. Suur osa Eesti filmist on normcore. Mis sa arvad?

Ma olen nõus sellega leppima, kuna mäletan veel ka seda aega, kui kõik filmid olid halvad ja paar tükki olid normaalsed (naerdes).

Nüüd võime kokku leppida, et enam-vähem kõik on normaalsed ja mõni on eriline, mis on siiski samm edasi viimase 15 aasta arengus. Mingi tase on saavutatud ja kui see tase on käes, siis jääb ka suurem veamarginaal. On rohkem ruumi katsetada ja on võimalust puusse panna ilma selleta, et sind risti löödaks.

Kui me Eesti dokumentalistikas võime "Savvusanna sõsarate" ja "Päikeseaja" põhjal öelda, et autori kätt on piisavalt näha, siis kas Eesti mängufilm julgeb piire kombata ja eksperimenteerib piisavalt?

Siin aitab alati see, kui välja suumida. Kui vaatame rahvusvahelist festivaliringlust, millega ma olen ikkagi mingil määral tuttav, siis neid filme, millele ma näeks väljundit rahvusvahelistel festivalidel, on ikkagi vähe, see on tõsi.

Minu arust ei tehta Eestis kaasaegset sotsiaalset või eksistentsialistlikku draamat, milles ollakse tugevamad väiksemateski riikides kui meie, näiteks Islandil, Bulgaarias, Balkanimaades.

Kusjuures selle peale ma alati meenutan, et kui tuli välja Liina Triškina-Vanhatalo "Võta või jäta", siis see raputas mind, sest Eesti filmis näeb kaasaegsed teemasid tõesti harva. Ühest küljest see film on täiesti normaalne, aga oma kaasaegsusega mõjus Eesti filmis kui revolutsioon.

Täpselt, olen ka seda filmi näiteks toonud. Kaasaegne sotsiaalne draama, mis keskendub ühele valupunktile, see oli uus kvaliteet Eesti filmis. Tõsi, filmina oleks võinud pisut meeldejäävam olla, aga seal oli taotlus ja soov teha. Seetõttu ootan ma huviga ka Triškina järgmist filmi.

Mul on tihtipeale tunne, et mängufilmid ja ka dokid ei kõneta meie iseolemist nüüd ja praegu. Film peaks olema ka ühiskonna ja ajastu peegel, aga dokkides on liiga palju ajatust ja tagasi vaatamist ilma praeguse hetkega suhestumata. See on mingis mõttes vastutusest loobumine. 

Kas sa tunned, et see on praeguse aja sümptom? Kui sa vaatad kümnendite kaupa, siis kas olukord on olnud parem ja Eesti film on ajuti tegelenud rohkem kaasajaga?

Üheksakümnendatel dokumentalistika oli kindlasti väga viljakas aeg, kuigi sealt rahvusvahelisi hitte väga palju ei tulnud. Ühest küljest oli võimalik vaadata kiiresti muutuvat aega ja uusi nähtusi meie ümber – näiteks turumajandus, prostitutsioon, internet –, asjad, millega me enne polnud üldse ametlikult kokku puutunud. Lisaks avanesid 1990. aastatel avanesid igasugused poliitilised lukud: küüditamine, Molotovi-Ribbentropi pakt ja nii edasi.

Praegu kõnetab dokumentalistika aktiivset kaasaega üsna vähe. Kus on EKRE dokumentaal? Hullumeelseid teemasid on ühiskonnas nii palju, aga võib-olla on dokiringkondades tunne, et see kuulub teleajakirjanduse pädevusse. 

Meil on palju populaarset "Pealtnägija" tüüpi teleajakirjandust, kuhu investeeritakse aega, tehakse korralikult ja räägitakse ainult tänastest asjadest. Mul on tunne, et dokumentalistika on Mihkel Kärmasele selle lahingu kaotanud või ise sellest eemaldunud. "Pealtnägija" on tore nähtus, aga see ei ole autorifilm.

Rääkimata sellest, et ajaloo perspektiivist ei ole "Pealtnägija" teraviku kokkusuunamine, vaid ta tegeleb ikkagi hästi aktuaalsete küsimustega. Selleks, et kümne aasta pärast praegusest ajast mingit ülevaadet saada, peaksid ära vaatama 20 "Pealtnägija" saadet.

See on õige, dokfilmi eelis peaks olema üldistus ja kontekstualiseerimine, mitte üksikjuhtumitega tegelemine. Selles valguses julgustaks ikkagi tegutsema tänases, ehk isegi homses päevas.

Peame hakkama kroonikafilme jälle tegema.

Jah, kroonikafilmid on osalt asendunud "Eesti lugudega", mis on enamasti küll nii ümmargused, et mingisugust uut kvaliteeti on natuke palju oodata, aga võib-olla kroonikalt ei peakski uut kvaliteeti ootama, vaid nad teenivadki sellisena oma eesmärki. Samas mul on ikkagi tunne, et mingi tükk on sealt puudu ja midagi jääb tegemata. 

Seda enam, et üheks tellijaks on rahvusringhääling, kes ilmselt pelgab teravamate teemade puhul oma konservatiivsema vaatajaskonna vihakõnede laviini. Naljakalt on ERR ka avaliku arvamuse kahvlisse jäänud: kui midagi erilist ei tehta, siis on probleem, aga kui tehakse, siis samuti.  

Kui nüüd mängufilmi juurde tagasi tulla, siis kas põhjus, mis kaasajaga nii vähe tegeletakse, võib mingil määral peituda ka viimase 10 aasta jooksul Eestis välja kasvanud kommertsfilmis? Kas kommertsfilm on mõjutanud ka meie autorimängufilmi?

Ma ei usu. Mul on tunne, et mängufilmisektor on kõvasti laienenud, siin on justkui vähemalt kolm erinevat teguviisi.  

Üks on puhtakujuline autorifilm, mida rahastavad riiklikud fondid. "Biwa järve 8 nägu" on suurepärane näide: tugev autorifilm, väga vähe vaatajaid, mõningane rahvusvaheline nähtavus ja tugev püsivus ajas. Ma usun, et saame seda filmi vaadata ka edaspidi, miski ei muuda seda anakronistlikuks, ta ei lähe vanaks.

Teine pool on kiirtarbimine ehk Apollo, mida toetab tugev kett, täiemahuline ja mitte alati päris objektiivne toetus oma toodetele nii turunduses, kriitikas kui ka levis, aga neil on oma funktsioon. Minu meelest kehtib Apollo puhul tõdemus, et rikkad inimesed võivad oma rahaga teha seda, mida nad tahavad. 

Väga nõus.

Mina pole mees neile ütlema, et nad ei tohi teha uusversiooni mõnes vanast Eesti filmist. 

Samas selge on see, et nende nii-öelda peale lendamise nurk on vale, nad justkui ei tahagi väga kõrgele tõusta nende filmidega. Meenub Kaur Kenderi definitsioon, et haltuura on midagi sellist, kus keegi teeb midagi selgelt alla oma võimete. Kui vaieldakse vastu, et ei ole haltuura, siis on lugu ju veel hullem: ei tehtagi allapoole võimete, vaid oma võimetele vastavalt! Kuna juhuslikkust on seal tihti liiga palju, siis julgen kahelda, et Apollo komöödiatoodetest ükski veel viie aasta pärast oluline on. 

Helen Takkini "Elu ja armastus" sunnib meid samas selles väites kahtlema ning paneb mõtlema, et äkki nad hakkavad asju nüüd teistmoodi tegema.

See on tõesti huvitav katse jõudude vahekord muuta ja saada uuesti arvestatavaks tegijaks ka riiklike fondide silmis, kelle esmane prioriteet on rahvuskultuuri kestmise tagamine. Kui me nende komöödia uusversioonidega saime rääkida rahvusest, aga mitte kultuurist, siis nüüd hakkavad need kaks asja jälle kokku saama.

Ja mis saaks meil selle vastu olla, kui nad võtaksid ja kulutaksid oma eravahendeid selleks, et teha normaalseid filme? Vähemalt normaalseid, kui mitte häid.

Aga sa tahtsid jõuda ka kolmanda tahuni, mis on ilmselt Tallifornia?

Just, Tallifornia on põnev nähtus. Kvaliteedi osas ebaühtlane, aga nägemuse osas huvitav lähenemine võtta noori tegijaid, kes on filminduses pädevad ja filmide keskel üles kasvanud – vennad Eskod, Meel Paliale, Rasmus Merivoo – ning anda neile võrdlemisi madalaeelarveline, aga suure loomingulise vabadusega võimalus oma asi ära teha. 

See on selline gerilja-tüüpi filmitegemine nii promo, rahastuse kui ka tegijate osas, mis on värskendav, aga praegu on veel ebaselge, kuhu ta filmimaastikul paigutub. Päris jätkusuutlik see mudel mulle veel ei tundu ja oma kohta nad vist alles otsivad. 

Kui nüüd rahvusvahelisemalt vaadata, siis "Savvusanna sõsarate" edulugu on raske üle hinnata, eriti selles valguses, et tänavu oli Anna Hintsi ja Tushar Prakashi lühifilm "Sannapäiv" Cannes'i kavas ehk meie oma tegija on jala Cannes'i ukse vahele saanud, aeg näitab, mis vilju sealt lõigata saab. Aga kui suurt kasu selline edulugu Eesti filmile tervikuna võib anda?

Ma arvan, et enne ei seostunud sõna "Estonia" paljudele valikukomisjoni inimestele üldse millegagi, ning küsimusele, kas tegemist on Balti või Balkanimaaga, ei oleks nad ehk isegi osanud vastata, rääkimata sellest, et kolmel Balti riigil omavahel vahet teeksid.

Aga kui me saame valija peas tekitada ühesekundilise pausi pärast sõna "Estonia" lugemist, siis on võit. Mul on tunne, et osadelt inimestelt oleme me selle sekundi tähelepanuaega nüüd kätte saanud ja kuskile me nüüd paigutume.

Aga kas meil on Eesti filmis võimalik seda paigutumist ka ise kuidagi ära kasutada?

Esimene asi on see, et tuleb rahastada filme (naerdes).

Igasugustel valikukomisjonidel võiks olla julgust hinnata ennekõike autorit, mitte sihtgruppi või potentsiaalset publikumenu. Enam-vähem sellega ju ka hakkama saadakse, seega mul ongi tunne, et kui Hintsi edu millekski kannustab, siis kohalikke otsustajad rahastama kummalisi projekte. Aga kummaline ei pruugi samas veel automaatselt head tähendada. 

Põhjus, miks sinuga on hea rääkida Eesti filmi eilsest, tänasest ja homsest on ka see, et sa kirjutasid raamatu "101 Eesti filmi" ehk mõtestasid hiljuti kogu Eesti filmiloo enda jaoks lahti. Kuhu selles vaates paigutub Eesti film anno 2024?

Seda raamatut koostades hakkas silma küll huvitav asi, et meil võiks kaasajal olla rohkem julgust tagasi lükata tuntud tegijate projekte, kui need meie arvates ei ole valmis. Seda meil praegu ei ole.

Eestist on alati räägitud kui maast, kus kummardatakse kultuuriheeroseid. Tegija on nimi ja tegijale kuulub kogu austus, olgu siis tegemist helilooja, maalikunstniku või muud sorti kultuuritegelased. 

Tallinnfilmi puhul on mul see mulje jäänud – kuigi ma olen liiga noor, et seda mäletada –, et stsenaariumi faasis käidi asjad põhjalikult läbi ja lükati vajadusel ka korduvalt tagasi. Tsensuur tegi muidugi oma reha, aga ka seda, mis tsensuuri alla ei kuulunud, käideldi väga hoolikalt. Mulle tundub, et selles plaanis on praegu vaja veel mingi tase saavutada. 

Kas praegune Eesti film peaks midagi õppima näiteks 1960. ja 1970. aastate Eesti filmist, kui oli minu arvates ikkagi täielik kuldaeg?

Sel ajal tulid tõesti mitmed asjad, mis on kõige paremad. "Värvilised unenäod", "Lindpriid", "Hullumeelsus". Ja mitmed neist vastu kõigi tahtmist, osad neist lõpetasid ka riiulil.

Kas võib öelda, et toona oli Eesti filmile kõige parem aeg? Või kui sa kümnendite kaupa vaatad, siis millal oli sinu arvates Eesti filmi kuldaeg?

Ma tahaks mõelda, et praegu on parim aeg. Ma pean nii mõtlema.

Kriitikute puhul võib tihti jääda mulje, et kuna me oleme kohati konstruktiivselt kriitilised, siis me justkui ei armastaks kodumaist filmi, aga tegelikult on täpselt vastupidi. Vähemalt minule on see äärmiselt oluline ja ma vaatan kõike kõrgendatud tähelepanuga. See, et mul on kõrgemad nõudmised, on samuti põhjendatud. Tahaks ju kannustada edasi. 

Aga mille pärast me neid 1970. aastate olulisi filme teame, on see, et need kestavad üle aja. Me peaksime praegu ka proovima teha filme, mis on nii kõnekad, et nad kestavad üle aja. 

Lisaks ma pean ütlema "praegu" ka selle pärast, et ma ei tahaks tsensuuri tagasi. Ma ei kujutaks ette, et saaksime terve mõistusega opereerida tsensuuri tingimustes. 

Hiidkogumikku "1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema" uuendateks iga paari aasta tagant. Kas sa enda raamatus tahaksid midagi muuta, sest esialgsest ilmumisest on juba kolm-neli aastat möödas?

Muidugi, ma tahtsin juba paar päeva hiljem asju muuta (naerdes). 

Mõte on küll, et peaks värskenduse tegema ja kümmekond tükki juurde panema. 

Samas ka midagi ära võtma?

Midagi kindlasti ka ära võtma, aeg ju muutub meie ümber kogu aeg. Endal oleks ka huvitav puhalt sisetunde pealt need muutused teha ja siis päris ausalt proovida öelda, miks ma nii tegin.

Täiesti üllatunud olen selle üle, et ma olen alati arvanud, et professionaal peab olema võimeline filmi hindama igasugustes oludes. Sa vaatad teda arvutist ja saad aru, millega on tegemist ning suudad selle adekvaatselt ära paigutada, kuid ma olen sunnitud olnud oma sõnad paaril korral tagasi võtma, kui ma olen näinud Tallinnfilmi restaureeritud variante. 

Nagu näiteks Leida Laiuse "Varastatud kohtumine".

Just, "Varastatud kohtumise" juurde ma tahtsingi jõuda. See on film, mille ma hindasin taastatud kujul kinos nägemise järel täiesti ümber, see on meistriteos. Enne ma seda ei mõistnud, sest minu jaoks selle filmi seisukord tekitas barjääri minu ja filmi vahele. See on üks olukord, kus ma tunnen, et olen eksinud.

See läheks nüüd raamatusse sisse?

Kindlasti. Sellised juhtumid olekski huvitav läbi võtta ja üles kirjutada, mul ei oleks selle vastu midagi. Võib-olla ühel hetkel teen selle ära.

"101 Eesti filmi" väärindas tänuväärselt Eesti filmiklassikat ja tõstis esile ka mõned täiesti unustatud filmid. Kui palju me oskame Eestis oma filmipärandit väärtustada? Minu arust mitte eriti, kui mõned tipud välja arvata.

Kogu maailma kultuuriloos on häda selles, et kõik üldistub aja jooksul ja koondub tippude ümber. 90ndate rokki jääb iseloomustama Nirvana ja 90ndate räppi jääb iseloomustama Tupac, kui sa vaatad neid särke, mis inimestel praegu seljas on, siis me saame aru, mis asjad on kestma jäänud. Olles samas ise selles keskkonnas elanud, tajun ma ka seda, kui palju väärtuslikku on ära unustatud.

Filmiga on täpselt samamoodi. Teatakse mingeid signatuurasju, aga samas võib väga hea film ka unustusse vajuda, kui ta pole suutnud oma lugu piisavalt hästi müüa või sellega ei kaasne müüt tegijate ekstravagantsusest, seiklustest tsensuuriga või muudest intsidentidest.

Kriitikute rollist on viimasel ajal palju juttu olnud ning see võiks küll kriitiku roll olla, et väärindada ka päris sisu, mitte ainult müüti filmi ümber. 

See on praegu vist Eesti filmajakirjanduse reaalsus küll, et päevakajalisus on prevaleeriv ja ajaloost kirjutatakse väga vähe.

Kuidas võtta. Kui ma nüüd ise olen kinodele kureerinud erinevaid programme, siis mulle tundub, et eriti nooremate huvi klassika vastu on tõusuteel. 

Ehk siis tegelikult on võti suuresti selles, et peaks neid filme soojenduseks näitama kuskil ehk siis kinos tegema näiteks eriprogrammi?

Kunagi ei saa mõelda, et alustame mängu kolmandalt või neljandalt ruudult. Tegelikult ei saa eeldada, et keegi üldse midagi teab, sest inimesi tuleb kogu aeg peale. Iga päev on mõnes Eesti keskkoolis mõni noor, kelle silmad on avanenud filmikunstile ja ta tahab kõik endasse ahmida, ta saab aru, et sellel on mingi väärtus. 

Kogu aeg peab olema ühiskonnas mingisugune klassikaga tutvumise tase ja võimalus. On olnud juttu sellest, kuidas igas linnas peaks olema teater, mis mängib kogu aeg klassikat, mängib "Romeot ja Juliat" ning "Macbethi" ilma kaasaegsete mugandusteta, vaid sellisel kujul, nagu need tekstid on. Sest kust inimene neid üldse kunagi näeb? Ta ei näegi, ta ei tea, mis need endast kujutavad.

Lõpetuseks ka sellest, et geopoliitiline olukord maailmas on väga keeruline ning kriitikult nõuab see ka palju täpsemat silma. Kui palju sind kui filmikriitikut on mõjutanud Vene-Ukraina sõda?

Vene-Ukraina sõda on mind viimase kümnendi sündmustest inimesena kõige enam mõjutanud, aga ma ei tea, kas ka kriitikuna. 

Kriitikuna on minu jaoks avanenud nii-öelda hübriidsõja uued rindejooned, millele on kriitikul põhjust või võimalust keskenduda. See puudutab filmitööstuse poolelt äritegemist Venemaaga, filmide õiguste küsimust, mis on endiselt suur hallala, millega Euroopas mingil määral loodetavasti ja kuuldavasti praegu tegeletakse ja püütakse seda defineerida. Kas ka tegudeks julgust jätkub, eks näe. 

Ma usun, et me saame midagi teha selleks, et aidata Ukrainat ja nende filmikunsti rohkem mõtestada ja just selle eesmärgiga, et lahutada see Venemaast, mille nad oleksid juba ammu ära teeninud. Ukraina sõja alguse järel ma kirjutasin pika loo Oleksandr Dovženkost just selle mõttega, et teha selgeks, et ta on Ukraina filmitegija.

Ma pakun Ukraina filmile igasugust toetust, mis on võimalik.

Aga kui palju filminduses Vene-Ukraina sõjaga endiselt tegeletakse? Möödunud aastal oli neid filme päris palju, aga kuidas tänavu näiteks Cannes'is oli?

Berliinis oli kaks-kolm filmi, Cannes'is sisuliselt ei olnud.

Kas see on probleem, et ei olnud?

Muidugi. Ma nüüd ikkagi küsiks selle provokatiivse küsimuse: andke andeks, aga mis meil Palestiinast, kui Eesti on ise ühe teise, meile palju ohtlikuma sõja lävel? See peaks olema meie jaoks olulisem.

Sa ütlesid, et oled Ukraina kino suur toetaja ja toetada igal võimalikul moel, kas seda üldse tead, mis Vene kinos praegu toimub?

Võiks olla rohkem kursis ja panema end sundkorras silmitsi sealse tänase propagandaga, aga ilma tungiva põhjuseta pole lihtsalt praegu soovinud seda barjääri endas ületada. Ja üldse suure osa vene kultuuri on Putin minu jaoks praegu ära rikkunud. See pole väga professionaalne tõdemus, aga eks masinast eristavadki meid meie nõrkused. 

Eesti kinno vist õnneks vene filme enam väga ei jõua? Vahepeal ikka midagi lipsas võrgust veel läbi, nüüd vist lihtsalt dubleeritakse Hollywoodi filme vene keelde.

Just, minu jaoks on see küsimus endiselt lahendamata, tervitused siit Keeleametile. 

Miks on keset päeva ingliskeelsed kassafilmid venekeelse dublaažiga ja ilma subtiitriteta? Sellele ei ole mitte ühtegi mõistlikku põhjendust, tõsi, põhjendus on toodud lastefilmide ja multifilmide osas, et lapsed, kes veel lugeda suuresti ei oska, tuleksid varakult filmi juurde ja näeksid oma emakeeles filme. Selge, olen nõus, sinna tõesti ei ole võib-olla eestikeelseid tiitreid alla vaja. 

Küll aga pole tavaliste mängufilmide puhul mitte ühtegi mõistlikku põhjendust, miks peaks vene keeles dubleerituna film jooksma ilma tiitriteta? See on absurd ja selles osas peaks midagi ette võtma.

Aga lõpetame positiivsema või äkki veel negatiivsema noodiga. Käisime mõlemad just uut "Pahad poisid" filmi vaatamas. Kas inimestel tasub seda kinno vaatama minna?

Filmi alapealkiri on "Sõida või sure". Nad vist viitavad sellele, et õige vastus peaks olema "sõida", aga nad eksivad. 

Ma olen täiesti nõus. Aitäh sulle.

Aitäh.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.