Tegite mais istutustöid Tartu Kureeritud Elurikkuse tiimi ja vabatahtlikega Uueturu pargis. Mida te sinna istutasite ja miks just neid taimi?

Tartu Kureeritud Elurikkuse projekt on üle nelja aasta vana ja sellega katsetame kesklinnas eri meetodeid, millega elurikkust tõsta. Viimati jätkasime linnarohtlat, istutasime taimi juurde. Meil on ka linnaniit ja linnasalu, mis on kõik erinevate kasvukoha- ja elupaigatüüpide linna jaoks kohandatud kooslused. 

Kasutame kõigis oma projektides võimalikult palju Eesti omamaiseid liike. Sõltuvalt meetodist – niit, rohtla või muu – külvame, istutame, arendame edasi. Istutuste puhul on iseteket veidi vähem. Neid taimi me alguses ka hooldame rohkem – kastame jõeveega, seega põhimõtteliselt on see suur peenar, mis nõuab natuke rohkem hoolt, aga lõpuks hakkab ta ikkagi suures osas ise toimima – taimed kasvavad omavahel kokku ja tekib kooslus. Linnas ei peagi nii olema, et on täiesti hooldusvaba, kuid sekkumise ja ressursikulu ulatus peaks olema mõistlik. 

Eelmise aasta kogemus näitab ka, et juba samal suvel tuli rohtlasse juurde palju putukaid – liblikaid ja kimalasi – erinevaid tolmeldajaid. Taimed õitsevad seal kõik erinevalt. Meil oli kokku 80 liiki, taimi ise oli kokku ligi 1500, tänavu ligi 2000. Me teeme istutamist talgutena: kutsume appi inimesi, aga professionaalid, nagu me ise ja ehitajad, on ka alati juures, et asi oleks sujuv.

Nimetage mõni taimeliik, mis meeldib Tartu putukatele ja mutukatele. 

Nurmenukke istutasime näiteks. Siis koirohtu. Tegelikult meeldivad putukatele nad kõik. Paljud looduslikud liigid õitsevad inimesele mitte arusaadavalt, kuid osad putukad toituvad ka näiteks kõrremahlast või vastsed toituvad mõnest teisest taime osast. Ja näiteks nõges on hästi meerikaste õitega, aga inimese tähelepanu tõmbamiseks on need liiga pisikesed. Kõrvenõgeseidki istutasime eile mõned ja palju iminõgeseid.  

Eesmärk on, et rohtlas ja ka mujal meie objektidel oleks kompositsiooniliselt erineva suuruse ja struktuuriga taimi, mis õitsevad eri ajal. Siis toimub pargis kogu aeg midagi. Praegune linnahaljastus üldiselt võttes on sageli vaene, sest isegi kui on palju lilli, siis sageli need õitsevad ühel ja samal ajal. Aga selleks, et tolmeldaja saaks olla paikne ehk seal ka talvituda ja pesitseda, on tal vaja toitu "kodu" lähedal terve hooaja vältel: varasest kevadest kuni sügiseni välja. See annab putukatele võimaluse jääda terveks elukaareks ühte kohta, mis omakorda meelitab neist toituvaid linde ja nii see ring käibki. 

Kas nende Tartu niitmata parkide pealt olete juba näinud, et elurikkus on seal suurenenud?

Muru niidetakse ikka, lihtsalt nüüd on niitmisrežiim teine. Pargis on üks osa, kus on täitsa tavaline muru, mis ongi jäetud piknikumuruks. See osa, mida kasutatakse, peabki olema regulaarselt niidetav, et oleks võimalik seal peal käia-istuda-pikutada. Aga linnaniitu niidame kord aastas, augustis-septembris vikatitega. Vikatiga niitmine on seal võimalik, sest see ala on piisavalt väike – me ei eeldagi, et tervet linna peaks vikatiga niitma. Lihtsalt tavaline muruniiduk ei võtagi nii suurt heina enam. Masinapark ei ole veel muutunud haljastussuundadele järgi jõudnud. Tavaline niiduk purustab niite ära, aga niidukoosluse puhul peab selle heina pärast kokku korjama ja ära vedama, purustatult on seda raske teha. Vikatiga niidetud heina on aga lihtne pärast kokku korjata.

Teeme koostööd Tartu Ülikooli teadlastega, kes aitavad meil muutusi monitoorida – loendatakse taimi, linde ja tolmeldajaid. Putukate puhul  on teadlased jälginud ja märganud, et pärast linnarohtla ja linnaniidu rajamist tuli mitmeid liblikaliike juurde ja nende arv tõusis päris kiiresti. 

Linnuökoloog kuulis sel aastal ööbikut Uueturu pargis, kuigi see asub tiheda liiklusega tänavale väga lähedal. Meie linnasalus aga hakkas ööbik isegi pesitsema. Ööbik on maaspesitseja ja tal on vaja, et maapinda paljaks ei nuditaks. Linnasallu on väga palju elu juurde tekkinud – nii tänu lamapuidule, oksavaaludele kui ka salumetsa kasvukohatüübile iseloomulikele taimeliikidele, mida juurde istutasime. Linnuökoloog jalutab sageli pargist läbi ja annab jooksvalt teada, keda ta on kuulnud. 

Peagi kerkib Tartu Keskparki Südalinna Kultuurikeskus (praegu tuntud ka kui Süku), mida ümbritseva maastikuarhitektuuri üks autor olete ka teie. Miks oli hea idee sinna rohealale maja ehitada? Kas Tartu kaotab ühe olulise roheala või läheb nii, nagu te ühes intervjuus ütlesite, et Tartu elurikkus kasvab?

Hoone autorid on 3+1 Arhitektid, väliruum KINO maastikuarhitektidelt. Töö on alles väga algfaasis, eskiisi staadiumis. Meie ehk projektimeeskond teeme kõik endast oleneva, et elurikkus pigem kasvaks. Ega see suurte puude kallale minek ei ole kerge meile kellelegi, ja kui see koht ei oleks nii õige selle hoone ja selle funktsiooni jaoks, siis me ei teeks seda. Me mõtlesime selle enda meeskonnas läbi juba enne võistlusele minekut. Pikalt arutasime ja kõik mõtlesid, kuidas nende moraalne kompass näitab. Muidu me ei oleks arhitektuurivõistlusele läinudki. Aga otsustasime, et see on õige koht ja seda terviklikku komplekti – hoone ja väliruum – on linnal vaja.

Nüüd püüamegi teha kõik endast oleneva, et me ei rikuks midagi ära, vaid pigem parandaks. See tundub alguses vastuoksne, et puude mahavõtmisega saab elurikkust suurendada. See sõltub aga, mis nurgast vaadata: puude arv väheneb, aga kui hakata loendama liike, kellele tuleb rohkem elupaiku, kui projekt täismahus realiseerub, siis nende arv suureneb.

Meie projekti üks suuri sekkumisi alates juba arhitektuurivõistlusest on jõe kalda allaviimine vee tasapinna juurde – mingis mõttes ökoloogiline taastamine. Kui praegu on seal kõrge betoonkallas, siis umbes Süku mahus tehakse kallas laugemaks ja viiakse madalamale. Üks asi on see, et siis  inimesed saavad jõe juurde, aga teiseks tekib ka poollooduslik kallas. Kui mõtleme näiteks jõekaladele, siis uuringute järgi toituvad nad suures osas – 50 protsenti – putukatest, kes kaldalt vette kukuvad. Kaldal elada aga saavad putukad üksnes siis, kui seal on lopsakas kaldataimestik, mis pakub neile elupaiku. Lindude toidust moodustab kuni 70 protsenti putukad, kes sigivad ja elavad mingi osa elukaarest vees ning siis lendavad välja. Nendest toituvad ka näiteks nahkhiired või muud pisiimetajad. Vees kasvanud putukad toetavad oma olemasoluga ökosüsteemi väga kaugel jõesängist. Ja jõgi on ökoloogilises mõttes koridor, kustkaudu liigid rändavad. Tartu lähiümbruses on päris mitu kaitseala ja liigid nende kaitsealade vahel liiguvadki sageli jõekoridoris, sest mujalt on teekonnad katkestustega. Seega peavad jõekaldad pakkuma liikidele võimalust liikuda ja elupaiku. 

Kui saame jõekalda muuta jälle elusaks – vee ligipääsetavaks nii inimesele kui ka teistele, siis saaksime öelda, et jah, oleme oma eesmärgi täitnud ja oleme pargipuude maharaiumise rehabiliteerinud.

Tegelikult on ka võimalus vähemalt osaliselt neid pargipuid projektialas ümber istutada. Seal muidugi on mahupiiranguid, et kui suuri puid on võimalik tõsta, aga midagi meil loodetavasti õnnestub teha. 

Lisaks tuleb muidugi hoone katusehaljastus ja kui jõeäärset autoruumi kasutada mõistlikumalt, siis selle arvelt saame ka rohkem tänavahaljastust. Ühesõnaga, anname oma parima ja praegu küll usume, et elurikkuse kasvatamine Süku abiga on vägagi võimalik.

Te ütlesite, et te hea meelega ei lähe suurte puude kallale. Miks suurte puude kallale ei tohi minna? Mulle tundub, et meie Tallinnas lähme küll kerge südamega suurte puude kallale.

Ma ei tea, kas keegi ikka läheb väga kerge südamega. Võib-olla see on inimeseti erinev, aga kuidagi see suure puu respekt on ikka istub sees. Või ma ei ole vähemalt kohanud inimest, kellel see ei istuks. Võib-olla siis, kui see on mingi anonüümne puu kuskil metsas, mida sa ei näe ja kus sa ei käi, aga kui tegemist on kodulinna puudega, siis mul on tunne, et see inimesi ikkagi puudutab. 

Mind ennast küll puudutab ikkagi iga puu. Paljudel juhtudel võib ta olla minust palju vanem ja võib-olla elaks veel 80 aastat, kui laseks tal elada. Kui mõelda puu vanuse peale, siis näiteks arukask võib elada 150-aastaseks, harilik pärn 300–400-aastaseks; ka need Keskpargi puud ei ole tegelikult veel oma keskikkagi jõudnud. Linnapuudena tõenäoliselt nad ei elaks nii kaua kui mingites teistes tingimustes, aga nad ei ole ka väga vanad puud. Ma ei taha öelda, et puid ei tohi raiuda, aga see peab käima läbi väga suure kaalumise ja see, mis asemele tuleb, peab olema väga palju parem ja rikastavam. Tuleb mitu korda mõelda üldse enne, kui midagi kuskilt langetama hakata. Väga kergekäeliselt ei tohi mitte ühegi keskkonna kallale minna. 

Iga koht on kellegi jaoks oluline; see keegi käib aeg-ajalt võib-olla seal  külas ja kui hakkad seda kohta muutma, siis pead arvestama selle nii-öelda nähtamatu mälestustahvliga, nähtamatu ausambaga, mis selles kohas kellegi jaoks on. See ei pruugi tähendada ilmtingimata seda, et ma ei vii seda muutust sisse, aga ma lähenen sellele palju tundlikumalt. 

Jätkusuutlik linnakujundus, mis säilitab roheressursse, on trend praegu üle Euroopa. Kas on väga raske neid ideid viia Eesti kohalike omavalitsuste või eraettevõtjatest arendajateni?

Ütleme, et sinnamaani, kuni see ei astu otseselt kellelegi arendusplaanidele ette, ei ole raske. Teooriates ju kõik tahavad paremat linna, aga kui ühel hetkel peab selleks hakkama kuskilt mujalt kärpima või mugavustest loobuma, siis läheb see keeruliseks. Idee kui selline võetakse vastu – jah, muidugi tahame! –, kuni selle piirini, et on vaja millestki loobuda või natuke teisiti teha. 

Inimestel on ka muidugi väga naljakad maitse-eelistused. Ma ei tea, kust need tulevad, aga keegi kunagi ütles, et oi, seda puud ma küll ei taha, sest tal on mingid imelikud pruunid seemned küljes. Minul on keeruline mõista puu hindamist inetuks tema seemnete põhjal või et üldse lähenemist loodusele ilus-inetu kategoorias. Puude-põõsaste-taimede ülesanded on palju keerulisemad ja tähtsamad kui inimesele meeldimine. Kui liik on ökoloogilises plaanis "tegija", kuidas sa siis hindad mingit vormi ilusaks või inetuks?

Või see, et taimede surnud osi ka ju keegi ei taha – kõik lehed riisutakse kohe kokku, oksi ei tohi olla – kõik peab olema ülikorrastatud. Looduses see nii ei ole, looduses on küll väga kindel kord, aga see lihtsalt erineb meie korrast väga tugevalt. Aga ta toimib sellegipoolest palju paremini kui see meie kord, mida me tungivalt nõuame. 

Kui me maastikuarhitektidena kuskil midagi räägime, siis alati tuleb kõike põhjendada. Kunagi algajatena tegime selle vea, et lubasime kohe mingisugust ilu. Ilukategooriast linnahaljastuses me enam ei räägigi – inimesed eelistavad nii erinevaid asju ja sellelt pinnalt on nagunii keeruline üksmeelt leida. Linnahaljastuse roll peab muutuma, ta ei tohi ega saa enam olla dekoratsioon; ta peab olema meie elu kese, mitte taust. Ja keskmena peab linnahaljastus olema funktsioneeriv. Läbi selle ta annab linnale elu ja see ongi ju ilu. 

Juba päris mitmendat suve vähemalt siin Tallinnas on päris kuum teema muru ja muru niitmine. Inimesed, kellest ma poleks arvanud, et nad võivad üldse murust mõelda, on võimelised pidama väga kuumi debatte, kas linnale kuuluvat maad niita või mitte. Miks muru inimesi erutab?

Jah, minu perekondliku koosviibimise rekord on, et seitse minutit pärast lauda istumist mindi juba niitmise üle vaidlema.

Muruga on üks asi see, et kõigil on sellega mingi kokkupuude, seda on justkui lihtne mõista ja on lihtne pooli valida. Samas muru tähistab ka mingisugust staatust. Inimesel istub ikkagi sees hirm looduse ees, mis võtab üle. Eks vanasti pidi seda võitlust loodusega ju pidama: kogu aeg tungis mets peale ja pidid põldu raiuma puhtaks, masinaid ju ka ei olnud. Pidi palju vaeva nägema.

Siis võib seal olla ka talupoja mõisaihalus: vaadati mõisa poole, kus olid pügatud puud, pikad sirged alleed ja suured helerohelised väljad. Nüüd on võimalus kõike seda korraldada ja võimalus osta endale eksootilisi taimi. See on nii kättesaadav ja selle kaudu on võimalik ennast positsioneerida edukaks aiapidajaks. Ning inimene tahab elada korrastatud ruumis, mis ongi ju tore. Ainult et see on läinud natuke nagu üle piiri, hakanud korrastajat ennast kannast hammustama. 

Meie räägime nii KINO-s kui Kureeritud Elurikkuse naiskonnas tasakaalus keskkonnast, tasakaalus väliruumist. Igaühele on midagi vaja: peab olema niidetud muru, peab olema täiesti hooldamata, peab olema pooleldi kureeritud kohti. Praegu on lihtsalt linnahaljastus väga ühele poole kaldu ja raskuskeset tuleb natukene tagasi tuua, et igaüks leiaks endale innas tegevuskohti näiteks jalgpalliks ja piknikuks, aga oleks ka teistele liikidele elukohti.

Me oleme rääkinud Tartu elurikkuse projektidest, aga kõik need toimuvad pigem kesklinnas, mitte Tartu suurimas linnaosas Annelinnas. Mis see põhjus võiks olla, et elurikkuse edendamine pole eriti magalatesse jõudnud? 

Kureeritud Elurikkusega oleme nimme kesklinnas, et igaüks saaks tulemusi näha, kaasa mõelda, kritiseerida. Sest kesklinn on meie kõigi ruum, ühine koht. 

Suurtes elurajoonides on ühistud suured, inimesi on palju ja arvamusi palju, ja sageli need, kes viitsivad ühistu esimehe tööd teha, on loomu poolest väga traditsioonilist korda armastavad inimesed, kes tahavad, et oleks niidetud ja võimalikult vähe peamurdmist. Nendes ühistutes, kes on edukalt selliseid asju läbi viinud, on ühistu esimees olnud ise entusiast ja on suutnud oma ühistu kaasa tõmmata. Tartus on paar sellist näidet. 

Kui me tellijatega suhtleme, siis tellija juba teab, et meie teeme sellist tööd, ja meil ei ole vaja temaga väga palju vaielda. Linna avalikel aladel puudub konkreetne ühistu, aga mingis mõttes on kõik linlased selles suures ühistus. Ehk et me teeme oma töid avalikkuse jaoks, me ise oleme ka selle avalikkuse osa ning seetõttu me teemegi alati just seda, mida ise ka õigeks peame. 

Muidugi vaidleme ka avalike alade puhul inimestega, kes tulevad ja ütlevad, et nendele see ei meeldi. Aga me vaidleme päris hea meelega. 

On olnud juhuseid, kus inimene harjub sellega ja talle hakkab meeldima, aga mõnedel ei tekigi kunagi soojemaid tundeid. See on ka okei, ja sellepärast peabki see tasakaal olema: ka sellele inimesele peab jääma tema peenar kuskil. Et kõigile oleks midagi.

Kas maastikuarhitekti töö on siis osaliselt psühholoogi töö?

See on väga suures osas suhtekorraldaja töö. Sa pead ikkagi kannatlik olema. Eks vahepeal muidugi läheb kannatlikkus vähemaks, aga üldiselt me oleme nii pikalt seda juba teinud, et pigem ma arutlen ja vaidlen inimestega hea meelega. Sest kui inimene vaidleb, siis järelikult ta hoolib ja see ongi peamine. Ükskõiksus on kõige hullem, sest siis inimene ei hooli ka loodavast ruumist ja ei hoia seda. Kui inimene on ka vastu, siis ta tähelepanu on sellel kohal. Sellepärast teemegi Kureeritud Elurikkuse asju talgute korras ja kes korra talgutel on käinud, siis ta juba kannab sõnumit edasi ja moodustab fännibaasi. 

Teatud linnaosades, näiteks Annelinnas või ka Mustamäel, on päris palju nii-öelda kureerimata elurikkust. Näiteks seal on hästi kõrged puud, mis meelitavad suuri vareseparvesid sinna elama, mis siis omakorda võib-olla ei ole väga head laululindude populatsioonile. Kas on linnades ka elurikkust, mis on ohtlik elurikkus ja mille vastu tuleks võidelda? 

See on ka n-ö monokultuur, kui on ainult vareste pesad. Järelikult seal on midagi muud tasakaalust väljas. Minul isiklikult pole nende vastu midagi, ei ole ühegi liigi vastu midagi. Ka Tartus on üks vares, kes siis, kui tal on pesitsusaeg, annab kõigile, kes mööda lähevad, tappa, ja on hoiatav silt välja pandud, et vares ründab. Pigem on see selline veidrus, mis rikastab linnaruumi, annab kohale tähenduse.  

Inimesed hädaldavad, mis see lind meile teeb, aga kui mõtleme, mida meie lindudele ise oleme teinud ja kui palju nende pesi metsades hävitatakse… Linnud ju peavad ka kuskil elama. Varesed toituvad linnas paljuski sellest, mis oleks inimestele kahjulik, sest ega nad ainult väikeseid linde ei võta. See kõik on suur süsteem, kus isiklikul eelistusel meeldib/ei meeldi ei ole minu meelest üldse erilist tähtsust. Tuleb kohaneda ja aru saada, kuidas maailm toimib ning täita selles oma rolli, mitte püüda kedagi kuskilt välja juurida. 

Eks varestel ole oma lemmikkohad, kus nad kolooniaid tekitavad, aga samas nad kolivad neid kolooniaid ka edasi mingite aastate tagant. Tartu linnasalus oli ka künnivareste koloonia, aga ühel päeval nad lihtsalt kolisid ise edasi, meie ei teinud selleks midagi. Varesed on samamoodi elurikkuse osa, nagu ka puugid. Selle mõttega tuleb harjuda, et kõik ei pruugigi meile meeldida, aga kui me hakkame ühte asja tõrjuma, siis see annab kuskil mujal tagasilöögi. Me lihtsalt ei pruugi teada, kus kohas ja mil moel.

Üle-eelmisel aastal sai üks naine Tallinnas Kristiines kõrges rohus arvatavasti rästikult hammustada ja süüdistas selles roheala niitmata jätmist. Mida peaksime ütlema nendele naistele või meestele, kes tahavad plätudega käia kõrges rohus linnas, aga kardavad madusid? 

Rästik on ikkagi üsna haruldane. Ma tean, et Tallinnas on küll palju nastikuid, aga kuidas rästik sinna sattus, ma ei kujuta ette. Ma ei tea seda lugu, aga näiteks võis see rästik linnu nokast maha kukkuda või siis võis mõni rumal inimene ta kaasa võtta. Siin on miljon võimalust, kuidas rästik sinna sattus – samuti ta võis tulla ka kuidagi täiesti ise.

Ma tean, et inimesed seda päris nii ei näe, ja võib-olla, kui ma ise saaks rästikult nõelata, siis ma ka ei näeks, aga rästik on tegelikult jällegi osa loodusest, on suur väärtus ja elamus, kui teda näha saab. Nagu ka puugid on elurikkuse osa ja me ju ei jäta metsa minemata, sest me kardame puuki saada. Või no enamus ei jäta.

Metsas kuidagi tundub normaalne, et sul on elu ümberringi. Linn võiks ja saaks  olla samasugune koht, kus sa ka vaktsineerid ennast puukide vastu ja õhtul, kui tuled tuppa, siis vaatad end üle. See ei tähenda seda, et igal pool peab hein kasvama, aga peab olema erinevaid kohti, erinevaid kooslusi. 

Me teeme elurikkuse projekte sellepärast, et väga paljudel puudub üldse võimalus minna loodusesse. Pole enam maakohti. Igapäevase normaalse rohekogemuse võiksid saada inimesed ikka linnast, see tähendab seda, et kui sa ei taha, siis sa ei pea heina sisse või linnasalusse minema, aga kui sa tahad, siis sa võid. Et sa ei sõltuks nii palju autost või sellest, kas sa saad kaugele sõita, vaid et eri keskkonnatüübid oleksid sul käeulatuses. Nendega käivadki kaasas ka need asjad, mis meile võib-olla väga ei meeldi. Ma ei räägi sellest, et meil tulevad karud ja hundid linna. Seda ei tule ja see ei ole ka eesmärk.

Aga lindude, liblikate, kimalaste ja ka puukide nägemine võikski olla normaalne. Samas puugi puhul on oluline märkida, et puuki saab ka niidetud murust väga edukalt. See ei ole reegel, et teda ainult kõrgest heinast saab. Kõrges heinas elab teda tõenäoliselt arvuliselt rohkem, aga on uuring, mis ütleb, et mida elurikkam keskkond, siis seal võib olla küll rohkem puuke, aga ka vähem haigusi kandvaid puuke. Sest ega puuk iseenesest pole ju probleem, probleem on haigus. Ja kui on elurikas keskkond, siis on ka puukidel rohkem vaenlasi. Seda kõike tuleb (taas)õppida loomulikumalt võtma, ilma paanikata.

Rästik muidugi on ehmatav, aga siit jõuamegi biofoobia juurde välja. Järjest rohkem lisandub sellesse nimekirja neid liike, keda inimene kardab, keda tuleb endast eemale peletada, keda tuleb hävitada. Meil kasvavad lapsed, kes igaks juhuks kardavad kõike. See on kokkuvõttes palju ohtlikum, kui näha rästikut ühe korra. Õpetajad on rääkinud, et kui nad lähevad lastega metsa, siis ennem on laps nõus püksi pissima, kui läheb käib puu all ära, sest see tundub nii ohtlik. Palju suurem probleem ongi, et mida me oma laste mentaalsusega teeme, millistesse keskkondadesse lapsi surume. 

Kui vaatame keskkonda, kus me ise oleme kasvanud, siis seda nimetatakse baastaseme nihkeks. Kullerkupu ja nurmenuku võrdlust on kõige lihtsam tuua. Me ju mäletame, kui kullerkuppe ja nurmenukke oli palju, ja me märkame, kui nad on hakanud kaduma. Praeguste laste baastase on hoopis teine ja nad ei oska elurikast keskkonda üldse nõudagi.

Esimesed lapsed, kes on kasvanud uusarendusrajoonides, on saanud juba ise lapsevanemateks, ja me oma töös näeme kogu aeg, mida nemad küsivad ja milliseid ruumi nemad eeldavad. Nad tahavad totaalset turvalisust ja steriilsust, mida esiteks ei ole võimalik saavutada ja teiseks see on täiesti ebamõistlik, sest see tähendab ka kohe, et lapsel ei ole lubatud seal vabalt mängida. Ja kui see laps ei saa seal midagi teha, ta ei tohi ennast kriimustada, kui ta ei tohi end kordagi proovile panna, ei tohi riskida, siis see avaldub selles, kuidas ta hiljem elab. Pealegi kui ta kasvab lapsepõlvest välja, siis ta avastab, et ega see ülejäänud elu pole ju üldse nii turvaline: kogu aeg saad kriimustada nii otseses kui ka kaudses tähenduses. Liigne turvalisus on ka lapsele valelootuste andmine, sest ega elu ei ole pehme ja mõnus kogu aeg.

Samas linnatänavad on nendele lastele, keda autoga igale poole ei viida, päris ohtlikud. Mitte puukide-rästikute tõttu, vaid et meie linnad ei ole kõnnitavad ega jalakäijale turvalised ja autod sõidavad isegi parkides ja kõnniteedel. Kas see, kui me autodele rohkem päitseid pähe paneks, võiks teha Eesti lapsesõbralikumaks ja ka pered suuremaks? Kas inimesele projekteeritud linn ja elurikkus võiksid suurendada ka lasterikkust? 

Ma ei tea, kas see otseselt lasterikkust suurendaks, aga see kindlasti laseks lastel kergemini olla nemad ise: lapsed saaks ise liikuma ja mida rohkem laps loomulikul moel – mitte trennis, vaid tavarutiinina – ise liigub, seda rohkem kaob ka näiteks ülekaalulisuse probleem. Pluss veel see, et laps hakkab julgema keskkonnas ringi liikuda, õpib ruumi tajuma ja lugema, õpib kasvõi kaarti tundma. Saab iseseisvaks eluks harjutada.

Suurbritannia andmed näitasid, et kui uuringus osalenud maakonnas läks 1970-ndatel aastatel omapäi kooli 80 protsenti lapsi, siis 2015. aasta paiku oli see protsent kahanenud kahekümneni. See on tohutu kukkumine – kõiki viiakse autodega. Üks põhjus, miks vanemad viivad lapsi autoga, on muidugi see, et nad ei julge last üksi tänavale lasta. Meie liikluskultuur on tegelikult olematu, tugevamal on vaikimisi eesõigus ja ma mõistan, miks tahetakse lapsi treppi sõidutada. 

Tartus käivad väga paljud lapsed ratastega koolis, aga Tallinnas vist see nii ei ole. Tallinna lähivaldades saavad lapsed ilmselt paremini ratastega koolis käia, mis on jabur, sest linnas on vahemaad ju palju lühemad, aga sa jääd seal seitse korda vahepeal auto alla. Muidugi kui saaks linnad  kõnnitavaks ja sõidetavaks rattaga, siis see mõjuks lastele hästi. Kõigile mõjuks hästi – sealhulgas autojuhtidele. Sest mida rohkem inimesi sõidab rattaga või käib jalgsi, seda rahulikum on ka autoteedel.

Kas saame oma praegused linnad üldse teha kunagi kõnnitavaks ja rattasõbralikuks? Või ei saa näiteks Tallinna autostumist enam kunagi tagasi pöörata?

Mina arvan küll, et saab. Füüsiline ruum on ju olemas ja see on põhiline, sest kui füüsiline ruum on olemas, siis saab seda ükskõik mis pidi ringi korraldada. Ruumi on, aga küsimus on selles, et need otsused, mida tehakse, tehakse hoopis mingitel teistel kaalutlustel. Nägime siin, milline kisa tõusis, kui taheti anda jalgratturitele ruumi. Seda nimetatakse autojuhtide ahistamiseks, aga see on absurdne, sest autojuhid peaksid kahe käega poolt olema, sest mida rohkem inimesi sõidab rattaga, seda rohkem jääb autodele endale ruumi ja ummikuid on vähem, sest pooled on rataste peal. Tegelikult peaksid autojuhid olema ennekõike rattaliikluse eestkõnelejad.

Ummikuid ei tekita sõiduradade kitsamaks tegemine ja vähendamine, sest mida rohkem autodele ruumi anda, seda rohkem neid linna tuleb.  

Kui sa ei saa muud moodi liikuda kui autoga, siis sa lihtsalt liigudki autoga, sest sul ei ole valikut. Väga suur osa inimesi hea meelega valiks mõne teise transpordiliigi, kui see on talle mugavaks tehtud. Füüsiline ruum on olemas, lihtsalt inimeste mentaalsust tuleb muuta.

Kui kaua võtab aega inimeste mentaalsuse murdmine?

Taani arhitekt ja linnakujundaja Jan Gehl on öelnud, et ta rääkis 50 aastat üht ja sama juttu, enne kui teda hakati kuulda võtma. Tuletame endale seda kogu aeg meelde, kui meil on tunne, et enam ei jaksa ühte ja sama asja rääkida. 

Tegelikult see ongi väga pikaajaline protsess. See aeg, kus meil on olnud seda mugavat autosõiduaega, pole olnud ju väga pikk. Pärast nõukaaega saime aru, et küll on hea selle autoga sõita, siis tekkis küllus. Mugavust ongi kõige raskem murda, seda muutust kujuteldavas elustandardis allapoole. Me ju kõik olime kogu aeg unistanud, et saaks ise ka niimoodi autoga sõita nagu välismaal. Aga need probleemid ei jõudnud tookord siia meieni. Praegu tallame täpselt neidsamasid rehasid mööda, mida lääneriigid ammu enne meid. Valglinnastumine, ummikud, laste ja täiskasvanute rasvumine – kõik see jõuab ka siia. Paraku ikka ei oska me teiste vigadest õppida, vaid peame ise kõik läbi tegema. 

Seda protsessi saab tagasi pöörata ja muuta natuke, aga see võtab palju aega. Sellega tuleb ka arvestada. Nii Tallinnas kui ka teistes linnades on kõvasti puudu järjepidevusest. Kui ühel linnavalitsusel õnnestubki mingi otsus vastu võtta, siis järgmine kipub seda ära muutma, kui talle seal midagi ei meeldi. 

Tallinna Peatänava projekt jõudis isegi juba projekteerimisse, kui ta peatati. Nüüd tuli uus linnavalitsus ja ütles, et teeme selle ära. Ja samas selliste ümberotsustamiste taga seisavad ka väga paljud teised asjad kinni, sest keegi ei tea, kuidas see elu peaks edasi minema. 

Räägime lõpetuseks ka toredatest asjadest. Teie olete üks Tartu linnaujula projekti autoritest. Kas inimesed on linnaujula üles leidnud ja omaks võtnud?

Lodjakoda oli just valmis saanud ja linnavalitsus mõtles, et peaks seal randa kaasajastama. Enne olid seal rannas ainult riietevahetuskabiinid ja mõned mänguvahendid olid ka, aga muidu seal oli pool liivane, pool heinane ala. Et teeks selle nüüd rannaks. 

Arvata oli, et supelranda inimesed tahavad, aga sinna tuli ikka kordades rohkem rahvast, kui ootasime. Eks see vetelpäästele on päris raske katsumus, sest nad peavad ikka väga hoolega valvama, sest rahvast on seal nii palju. Ujula on ehitatud jõe peale. Kuna Emajõgi on nii tugeva vooluga, siis insenerid kõvasti arvutasid, kas ta hakkab ujujat kiskuma sinna ujula serva alla, aga arvutused näitasid, et ei hakka ja reaalsus kinnitab seda.

Basseini osa ongi ennast väga hästi tõestanud, sest jõgi on üsna kiire vooluga ja lapsega jõe ääres olles oli pidevalt natukene hirm nahas. Praegu muidugi peab ka lapsi jälgima, aga serv on nüüd ees ja suviti veetase läheb ikka nii madalaks, et kümneaastane laps võib rahulikult kuni basseini lõpuni välja minna, sest talle on vesi rinnuni. 

Tegime randa ka lõkkeplatsi. Oleme nüüd saanud lasteaedadelt kuulda, et ollakse rahul, et saab lastega käia tuletegemist harjutamas, sest väga paljud lapsed ei puutu enam elava tulega või lõkkeõhtuga üldse kokku ning on hea, kui on kuskil koht, kus seda ametlikult teha tohib.  

Sageli nõutakse näiteks randa mänguvahendeid, mis oleksid mingi konkreetse kujuga – näiteks laev ja ankur. Aga meie leiame, et mida abstraktsem on mänguvahend, seda kergem on lapsel mõelda ise sinna mingi mäng juurde. Tartu linn õnneks telliski originaaltooted ja saime ise disainida redelikomplektid, mis tundub, et ka lastele väga meeldivad.  

Rannas on veel rajamata laudtee seal olevasse lopsakasse tihnikusse. Tol hetkel jäi raha eelarves puudu. Aga eks ta ühel hetkel tuleb ikka.

Millised inspireerivad projektid on teil veel töölaual pooleli?

Süku hõivab päris palju aega – on väga huvitav ja samas hästi keeruline projekt. Tallinnas on meil Uus-Veerenni park ja seal kõrval Vahepark. Need on kaks kohta, kus meil on olnud võimalus kasutada kohapealseid materjale. Vahepargi mõte on, et see on ehituste vaheline park alal, mida arendaja veel kohe maju täis ei ehita. Need pargid on ka väga hästi käima läinud, inimesed tahavad seal olla.

Siis muidugi Loodusmaja (arhitektuur Kavakava) Tallinnas. See projekt on üldse väga huvitav ja erakordne. Need lahendused, mida seal väliruumis kasutame, on ehitajale kindlasti rasked ja väljakutset pakkuvad, aga tulemus peaks olema seda väärt. Loodusmaja väliruum koosneb põhimõtteliselt Eesti looduse tsitaatidest. Võtsime eri kasvukohatüübid eeskujuks ja seal kasvavatest taimedest komponeerisime väliruumi. 

Selge on see, et me ei saa tekitada "tõupuhast" puisniitu või liigniisket niitu, aga me saame luua sinna nende laadsed keskkonnad. Mõte on selles, et kui inimene näeb looduses taolist kooslust, siis tal tekib seos. Loodusmaja peaväljaku koostame materjalidest, mis oleme koha pealt leidnud. Peaväljak on ka osa ekspositsioonist ja on kokku pandud Eesti pärismaistest puuliikidest. Seal on siis ligi 30 liiki puid koos, mille looduses kooskasvamist muidugi kunagi ei juhtu. Aga selliselt koos kasvama panemine annab inimesele võimaluse neid kõrvutada, erinevused-sarnasused meelde jätta. Ja võib juhtuda, et lõpuks on see pealinna mereäärne koht ainus, kus mõni inimene kohtab esimest ja viimast korda metspirnipuud. Sellised väikesed elamused on lõpuks need, mis inimesele keskkonna elavaks muudavad ja meelde jäävad.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.