Rasmus Merivoo: ma ei saa parata, kui minu loomingust saab midagi muud
Jupiteri ja kino Sõpruse intervjuude sarja "Vestlusõhtu kinos" teises osas vestlesid "Tulnukas 2" režissöör Rasmus Merivoo ja filmiajakirjanik Tristan Priimägi.
"Kui ma hakkasin filmi kirjutama, siis ma vaatasin esimest osa sellise hella pilguga, et mis mulle seal endale väga meeldib. Seal oli nii palju sellist reeglistikku, kuidas seda üles ehitada, mis loogika on sellel, mida ma tahan kaasa võtta. Tegin esimese osa põhimõtteliselt tagurpidi ja see oli väga inspireeriv," rääkis Merivoo.
"Kui ma kirjutasin, siis ma olin seal nii sees, et mind absoluutselt ei huvitanud sel hetkel, mis see lõpptulemus võib olla või kes seda vaatama hakkab. Kokkuleppeid kellegagi polnud ja sain vabalt teha ning vaadata edasi mis saab," lisas ta.
"Tulnuka" teise osa tegemiseks raha taotledes, esitleti filmi nime all "Koer". Et tegu on "Tulnuka" järjega, selgus alles käesoleva aasta alguses. "Esimese osa jaoks ma sain samamoodi rahastuse. See oleks eriti hull, kui ma läheks ja küsiks kolmandat korda filmi jaoks "Koer" ja päriselt teeks ka selle," muigas Merivoo.
Filmi kirjutamist alustas Merivoo koroonaajal, mistõttu on filmis olulisel kohal desovahendid ja muu tolleaegne atribuutika, mida Merivoo sõnul pidi siiski lõpuks ka veidi tagasi tõmbama. "Sinna tuli igast huvitavat materjali, aga ma ei saanud kasutada enam, et "miks peavad kõigil olema sellised maskid?" Üllatav jah, kui kaugele me oleme sellest koroonaajast jäänud," tõdes ta.
Nii esimeses kui teises osas on oluline roll filmi siseste osade tegevust selgitavatel tiitritel. "Kui see esimese osa materjal lõpuks monteerija lauale läks, siis ta andis selle varsti tagasi, öeldes, et sellest ei saa mitte midagi. Need tiitrid olidki täpselt see puuduv osa, mis aitas mõista, mis asja me vaatame. Ja siis klassikaline muusika. Nad sündisid kogemata, aga tulid nii mõnusasti sinna teise ossa. See soov jutustada samamoodi oli suur ja tundsin end väga hästi just sellises formaadis," rääkis Merivoo.
Filmis teeb Merivoo nalja nii liberaalsete kui konservatiivsete vaadete üle. "Mulle tundus, et see film peab olema selline, et esimene pool on konservatiivse inimese õudusunenägu ja teine pool liberaalse inimese õudusunenägu. Ma ei tahtnud läheneda sellele läbi norimise või mõnitamise. Ma otsisin üles need hirmud, mida see liberaalne inimene kardab konservatiivide juures ja mida konservatiiv kardab liberaalses maailmas," selgitas lavastaja.
Film on üles võetud Merivoo kodukohas Kuusalus (millest filmis on saanud Muusalu). Paljud lokatsioonid olid kohe paigas juba sellepärast, et need olid kohal juba esimeses osas. Näiteks teises osas nähtav Coopi kauplus oli koht, kus esimeses osas asus burgeriputka. "Ma üritan filmidesse panna need kohad, mis ma tean, et hävivad ära kohe. Mul on mingi missioon päästa vanu maju, mis hävivad või muutuvad totaalselt. Siis tulevastel põlvedel hea vaadata, kuidas elu oli," ütles Merivoo.
Kui filmis olulisel kohal oleva klassikalise muusika kasutamiseks polnud vaja eriti kelleltki luba küsida, kuna kõik autorid on juba ammu surnud, siis filmi kulminatsioonis kõlava Tõnis Mäe "Koiduga" olid teised lood. "Ta haakis end niimoodi selle filmi külge, et seda ei olnud võimalik sealt eemaldada, ühtegi teist lugu ei olnud, mis oleks sobinud sinna samamoodi," rääkis Merivoo, kes helistas Tõnis Mäele korduvalt, kuid erinevatel põhjustel ei õnnestunud kohtumist kokku leppida.
"Lõpuks oli märtsikuu ja ikka ei olnud mingit kinnitust, et me saame seda lugu kasutada. Ma helistasin talle uuesti, ta oli haigeks jäänud, aga ta oli teinud uurimistööd minu kohta ja saanud kuulata Ralf Sauteri intervjuud minuga. See intervjuu kuidagi avas minu tema jaoks ja ta mõistis, et me oleme väga sarnased ja mõtleme samamoodi. Ta lõpuks usaldas oma beebi minu kätte ja ütles, et tee," rääkis Merivoo.
Enesetsensuuri Merivoo enda sõnul filmis ei rakendanud. "Muidugi ma mõtlesin selle peale. Mingi hääl mu peas ütles, et kuule lolliks oled läinud või? Ma mõtlesin selle peale, et ma ise ei ole nagu halb inimene, ei taha kellelegi halba, pole seksist või rassist, et äkki läheb hästi. Ma ei saanud takistada ennast. Aga mingid asjad muutusid küll platsil, läksid ise jonksu. Mul on hea meel, et siia filmi ei jõudnud näiteks kogu see rassismi teema," sõnas ta.
Merivoo sõnul ei saa tema sinna midagi parata, kui mingi grupp inimesi tema loomingut enda agenda ajamiseks kasutama hakkab. "Ma ei saa parata, kui minu loomingust saab ühel hetkel midagi muud ja seda kasutatakse erinevates kohtades. Minu jaoks on ta eelkõige romantiline tragöödia, hoidsin oma fookust armastusel. Ma loodan selle peale, et see on ankurdatud mingisuguste päris väärtuste külge ja kõik ülejäänud loksub kaasa. Ei pea ju tõsiselt tegelikult võtma ühtegi filmi."
Praegust tohutut publikumenu selgitas Merivoo järgmiselt: "See tuleb sellest, et meie igapäevane elu on lihtsalt nii rõvedaks muutunud. See surve ja mingi pinge, sõjatrauma, kogu see vaev vajab mingisugust koomilist korki, mis käiks lahti, et saaks korra naerda. Need, kes on käinud filmi vaatamas, on mulle rääkinud, et sai palju naerda ja ka need sügavamad kihid on läinud korda, et pole lihtsalt lollitamine või naerufilm. Me ikka avame ka neid traumasid," sõnas lavastaja.
Kuula vestlust täispikkuses Jupiteris.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Vestlusõhtu kinos", intervjueeris Tristan Priimägi