Kolmes erinevas lavastuses ning 12 aasta jooksul on Sepp kehastanud kass Findust "Pettsoni ja Finduse" lugudest. "Mulle aina enam hakkab tunduma, et sellest saabki minu eluroll. Findus on mulle nii südamelähedane, nii sisse kasvanud, et ma ei kujuta ettegi, et ühel hetkel ma lõpetaks selle mängimise ära. Findus on nagu laps, kes ei tea asju ja kes ei tee kunagi midagi paha pärast, ta lihtsalt teeb, ja siis asjad juhtuvad ja ta reageerib neile vastavalt. See ei ole selline punnitatud huumor, vaid niisugune loomulik elu," tõdes ta ning lisas, et füüsiliselt on tegemist väga nõudliku rolliga. 

Suvel ootab Seppa ees kohtumine endiste kursusekaaslastega, kellega koos tuuakse Emajõe Suveteatris välja Martin McDonaghi "Üksildane lääs". Kaasa teevad Märt Avandi, Indrek Ojari ning Maris Nõlvak, lavastab Tanel Jonas.

"Ma väga ootan seda ja olen väga põnevil. Mida aeg edasi, seda vähem me kursusekaaslastega üksteist näeme ja seda kaugemaks me üksteisest läheme, aga samas meil on ju kõigil see kooliaegne kontakt ikka olemas – see kujunemisperiood, kui me elasime pead-jalad koos seal neli aastat. Me teame kõigist kõike ja vahva on jälle kokku saada ja see tunne endas üles äratada. Ma arvan, et see side ja partneritunnetus on ikka veel alles ja võib-olla on see muutunud veel huvitavamaks," arutles Sepp.

Lisaks näitlemisele on Sepp teinud erinevatel eluperioodidel ka stsenaristitööd ja hetkel adapteerib ta sarja "Papsid". "Mulle väga meeldib kirjutada, aga ma olen metsikult laisk, ma kirjutan ainult siis, kui mulle öeldakse, et sa pead kohe kirjutama ja tähtaeg on siis ja hakka peale. Muidu ma olen tohutu unistaja – et küll ma kirjutan ja küll on huvitav ja küll ma teen, aga reaalselt ma ei tee midagi. "Papsid" ei ole ju otseselt kirjutamine, see on adapteerimine ehk siis seal on ikkagi need süžeeliinid ja tegelased mulle ette antud ja ma pean lihtsalt nendega niimoodi kombineerima, et see kohanduks meie olukorda siin," rääkis ta. 

"Tulnuka" filmi vastakaid arvustusi analüüsides leidis Sepp, et osad kritiseerijad ei ole filmile adekvaatselt lähenenud. "See on okei, kui sulle ei meeldi film ja kui sa suudad seda objektiivselt kritiseerida ja tuua välja kitsaskohad. Aga kui valdavalt öeldakse, et küll esimene film oli hea ja värske, aga see teine nüüd mulle üldse ei meeldi – hinne null... Ei, see film ei ole null. See film on hästi tehtud," tõdes ta ja lisas, et huumorile piire seada pole mõtet, sest need oleks kunstlikult tekitatud.

"Ma arvan, et see selline võlts poliitkorrektsus on pinnapealne, et tegelikult me oleme sisimas ikkagi need inimesed, kes naeravad nende samade asjade üle, mille üle me oleme alati naernud. See on mingisugune poos, mingisugune trend, mis praegu levib ja millegipärast ma arvan, et ühel hetkel see jälle kaob ära," sõnas Sepp.