Martin McDonaghi "Üksildane lääs", musta huumoriga laetud iiri lugu vennaarmust ja isatapust, inimlik lugu meie igapäevasest põrgust ja taevast, on hiljuti esietendunud kolme eriilmelise lavastusena: 12. augustil 2023 Põlula külas Metsiku Piisoni Saloonis, harrastusteatrite KaRakTer ja Tegeltkah ühistööna, lavastaja Ain Saviauk; 7. märtsil 2024 Kuressaare teatris, lavastaja Üllar Saaremäe; 26. juulil 2024 Saadjärve mõisa härjatallis, Emajõe Suveteater, lavastaja Tanel Jonas. Vastukaja eesmärk pole võrrelda kolme lavastust. Keskendun uusimale "Üksildasele läänele", kahest eelmisest olen varem kirjutanud. Aga kuna nähtud etendused üksteist mõjutavad, mälus kaasa kumisevad, on tarvilik põgus iseloomustus.

"Üksildane lääs" on Leenane'i triloogia viimane osa. Näidendi keskmes on vennad Coleman ja Valene Connor, kelle tavapärane nägelemine kisub õige keevaliseks. Vendi püüab lepitada isa Welsh, vaimulik, kelle "usuline kriis" on koguduses üldteada. Neljas tegelane, puskariga äritsev Tüdruk, on isa Welshi armunud. Muidugi oli see lame lühikirjeldus.

McDonaghi tekste annab tõlgendada madalama ja kõrgema künismilävega. Ain Saviaugu lavastuse üdiks on vilunud teatrihundid Tiit Alte (Valene) ja Margus Mankin (Coleman), kelle eluiga ja elukogemus lisab dialoogi üllatusi. Kui ikka vennad on krõpsude pärast jagelenud ja puskarit veega lahjendanud mitte kümme, vaid nelikümmend aastat, muutub helistikus nii mõndagi. Absurditunnetus seostub Samuel Beckettiga. Viimane stseen, andekspalumise ja -andmise raju hasartmäng, kujuneb Altel ja Mankinil mitmekihiliseks. Silmakirjatsev, üksteist üle trumpav vabandamine mõjub üldistusjõuliselt ja aktuaalselt, osatab muu hulgas poliitikute retoorikat. Intellektuaalse helgiga kuratlik kõrvalpilk jääb tolle vendluse eripäraks.

Kuressaare teatri lavastust mängiti kevadel kõigest neli korda, loodetavasti algab selle päris lavaelu uuel hooajal. Üllar Saaremäe esmakohtumine McDonaghiga toimus näitlejana, isa Welshi rollis Jaanus Rohumaa lavastuses "Connemara. Üksildane lääs" (Rakvere teater, 1999). Ka Saaremäe lavastuses on vaimuliku tegelaskuju oluline, Welshi-tõlgendus põhjatum ja poeetilisem, osatäitja Markus Habakuke jaoks nõudlik ülesanne. Tont teab, kui palju mõjutab isa Welsh pujäänidest vendi (Coleman — Jürgen Gansen, Valene — Tanel Ting), aga kahtlemata paotub tundlikumalt Tipsi ehk Mary (Luisa Lõhmus) siseilm. Külli Seppa toimetatud tõlkes on originaali Girleeni vaste Tipsi, tõlkija Peeter Sauteril Tüdruk. Sauteri pulbitseva kirjanikuverega tõlget on vähem või rohkem kohendatud kõigis kolmes lavaversioonis. Mis puutub ohtrasse ropendamisse, siis eeldab see lahedat sundimatust, misjuhul mõjuvad vägisõnad vendade suus jaburnaljakalt või lihtsalt parasiitsõnadena.

Tanel Jonas lavastas "Üksildase lääne" ka Vanemuises 2013. aastal, see jäi mul nägemata. Saadjärve mõisa härjatallis vaatasin esietendust ning 9. augusti etendust, mis on arvult üheteistkümnes. Esietendus ongi reeglina poolpidetu nähtus ja eks mälupildid Kuressaare teatri lavailmast eksitasid mind kah kenakesti. Ootuspäraselt vinge oli vendade viimane stseen. Teine vaatamine kinnitas, kui stiilne on kakskümmend aastat tagasi lavakooli XXI lennu lõpetanud kursusevendade Märt Avandi (Coleman) ja Ott Sepa (Valene) koosmäng. Ei teki vähimatki kahtlust, et tegu on vendadega, ehe elatud elu slepp aimub igas nüansis.

Mängupaik on sobiv, nii hoone kui ümbritsev maastik. Saadjärve vahetu lähedus ergastab kujutlusvõimet, kuigi järve lohutu kirjeldus näidendis mõjub sootuks teisiti. Härjatallis paiknevad publiku tooliread kahel pool lava ehk vendade tuba, mis Pille Jänese kujunduses on troostitult räämas, vaibad kaetud paksu tolmukorraga, kuhu Coleman pillutab Valene'i Oho krõpsude pulbrit (iiri Tayto krõpsude asemel, "ohoo!" kõlab lustakalt). Autori remargile vastavalt on toas "kaks lontis tugitooli", lisaks laud kolme tooliga. Küllap kuulus kolmas tool vendade isale, kelle matusepäeval lugu algab. Kaks kipakavõitu redelit viivad üles, kummagi venna kambrisse. Valene'i redelil on V täht, tema omanikumärk. Kõrgendik-poodiumil kui väljanäitusel on Valene'i pühakukujud. Hiljem sugeneb majapidamisse "pliita". Täitsa tore tõlketeisendus, ahju asemel pliita: seda sõna lausub Sepp/Valene vanaaegselt, nõndamoodi võis öelda poiste vanaema, kui ta kunagi kusagil olemas oli.

Kui peaks Tanel Jonase lavastust lühidalt iseloomustama, siis kangastuvad märksõnad: isetu, autoritruu loo vestmine. Ses määratluses ei puudu kerge pettumus või igatsus isikupärasema lavastajatõlgenduse järele. Aga noh, lugu kulgeb ladusalt ja lobedalt, publik elab innukalt kaasa.

Mnjaa… On omaette teema, kuidas nii suve- kui talveteatri publiku seas hakkab aina sagedamini piinlik. Millal ja miks on saanud normiks kuuldavad kommentaarid, nagu lösutaks kodus teleka ees, vahiks seriaali, imestaks, õiendaks, annaks tegelasele hüva nõu jms. Retooriline kurb küsimus: miks muutub inimkond infantiilsemaks, mis vägi tirib meid süüdimatuse ja kasvatamatuse poole? Liigestest lahti aeg ajab vabaduse ja vastutuse vaekaalud rikki?! McDonaghi näidendid ja filmid puudutavad teravalt sedagi teemat.

Isa Welshi mängib Indrek Ojari. Lakoonilise joonisega visandatud luuser-preester, "keskmine mees", kelle pidev purjutamine ja enesehaletsus rahvast naerutab. Tundub, et just usumehe üle naerdakse magusa kahjurõõmuga. Teise vaatuse alguses komberdab Welsh pehmetel jalgadel publiku keskel õuest saali. Kel mahti teda märgata, võib tunda ennast koguduse liikmena. Murrangulises stseenis, vendadele kirjutatud kirja lugedes, kaineneb Welsh nukraks. Mõjuv on siin valguskujundus: isa Welsh ülal poodiumil silmitsi kahe varjuga, otsekui vendade Connorite peegeldusega. Või äkki viirastub hoopis saatana vari?

Keeruline on mul suhestuda Tüdruku osalahendusega. See lähtub rohkem lavastajast kui näitleja Maris Nõlvakust, kes on mänginud varjundipeeneid rolle (näiteks Linnateatri "451° Fahrenheiti" — Clarisse Faber, Kellerteatri "Liblikapüüdja" — Miranda Grey, teleseriaal "Papsid" — Emma). Tüdruku väljakutsuv kostüüm vaesestab rolli, pealekauba vulgaarsed poosid vaimuliku n-ö võrgutamiseks — säherdune labasus väljub loogika ja usutavuse piiridest, teeb mõlemale tegelasele liiga. Tüdruku tihke enesekaitse kihi lõhub viivuks ta hell tänulik pilk, kui isa Welsh ütleb: "Nägemiseni, Mary." Ilmselt ei kutsu mitte keegi Tüdrukut tõelise nimega, mis on "ka meie armsa Jumala emme nimi". Märgina annab ehk tõlgendada tõika, et kui näitlejad pildivahes tuba sätivad, jäävad pühakukujud Mary hooleks. Hilisem viide, et Tüdruk võib peagi hullumajja sattuda, loob valusa paralleeli "Mägede iluduskuninganna" Maureen Folaniga.

Nagu öeldud, on lavastuse tuum vennaste tandem, Sepa ja Avandi partnerluse stiilne žanritaju. Koosmäng sisaldab musta huumorit, parajal määral improvisatsiooni koerustükke, aga ka traagikat riivavat kibedust ja süngust. Iseenese tarkusest oleksin rollid vastupidi jaotanud. Küllap seetõttu, et Ott Sepa sasipäisusega sobiks poiste isa ülbe ja saatuslikuks saanud solvang Colemani juuste kohta: "nagu purjus tite juuksed". Tõenäoliselt oleks Märt Avandi veenev ka kitsi kontrollifriigi Valene'ina. Kuigi, Avandi/Colemani ontlik soeng lisab vanamehele veel hauapõhjagi ekstra vastikut kiuslikkust.

Vennad on üksjagu erinevad. Sepp/Valene, "väikevend", on lapsemeelsem ja helgem, ka jonnakas ihnsuses vahel pisarateni puhtsüdamlik: "Sa loobid pirukaga, pirukas maksab raha!" Humoorikalt mõjuvad Vali jahmunud mõttepausid, väikse ajanihkega taipamised.

Pausijulgust ja rütmistamise löövust on partnerlusse etendustega lisandunud. McDonaghi ainuomast kontrastsust, meeleolu äkiliste üleminekute absurdsust annaks veelgi timmida. Nii põnevad rollid ei ammendu ka viimasel etendusel.

Avandi turnib Colemanina tumedama kuristiku serval, tema äkkviha sööstud näikse olevat vanamehelt päritud. Allhoovuseks katkematu süümepiin, mida Coleman iseendagi eest salgab. Kuigi, oma mõru maigu lisab vend Vali päranduse-šantaaž.

Connorite õelasse vendlusse on pikitud vahvaid momente. Kui Coleman on kadunud redelit mööda üles oma tuppa, sülitab Valene mõnuga redelipulgale. Coleman ronib sokkide väel alla, libastub kergelt, peseb redelipulga hoolikalt puhtaks — ju on sülitamine Valene'i nõme rituaal. Hiljem hakkab see mängima aastakümnetepikkuse kättemaksuna, kui Valene haavunult meenutab, kuidas vanem vend talle lapsepõlves silma sisse tatistas.

Kui Tüdruk kaklejad lahutab ja Colemanile käärid kõrile surub, taganevad mõlemad vennad hirmunult ja haaravad korraks teineteisel käest kinni. Nad küll rapsivad käed jälle kähku lahti, sest see pole ju mehelik, aga kujutluspilt kahest jõnglasest, kes teineteist kurjas maailmas julgustavad, jääb alles.

Viimane stseen, pärast isa Welshi matuseid, on näitlejatele tohutult tänuväärne. Nagu järsk üles-alla kihutamine ameerika raudteel. Siiras andekspalumine ja suuremeelne andestamine, tobedate lapsepõlvepildikeste elustumine, süütu ärplemine liigub gradatsioonis, üha kibedama kiuslikkuse, teadlikuma haigettegemise suunas.

Esiotsa on läbisaamine suisa idülliline. Coleman jagab vennaga peielauast kaasa kahmatud pirukaid ja kohupiimataskuid. Coleman seisab parasjagu redelil, teel oma tuppa, kui Valene viisakalt küsib, kas vend sooviks kruusikese puskarit. Rabatud Coleman pillab piruka põrandale — niivõrd haruldane pakkumine ihnuskoilt, kelle puskarit vanem vend kümme aastat salaja trimbanud ja veega lahjendanud on. Aga seegi pole veel kõik. Valene sortsutab Colemanile tavapäraselt vähem, siis kallab oma V-tähega kruusi märjukest helde käega, mõtleb jällegi viivu — ja ulatab oma kruusi vennale! Lääget happy end'i loomulikult ei järgne. Üks tõsimeelne lepitushetk veel, seejärel muutub olukord tasahaaval aina sõgedamaks.

Colemani viib meeleheitele uudis, et lihane vend on süüdi tema eluarmastusest ilmajäämises. Meenutus pliiatsit lutsutanud Alison O'Hoolihanist on nagu novell, tulvil McDonaghi vaimukat elugroteski. Seepeale lööb Coleman lauale oma trumpässa: venna tüütult "aukuva" kutsukese huku. Avandi/Coleman serveerib ülestunnitust aegluubis; tasase võiduka vilistamise saatel toob ta lagedale asitõendid, mis on nutikalt peidetud Valene'i tuppa. Tema vilistamine kraamib mu mälusahtlist lagedale Avandi kirikuõpetaja Ivani rolli ("Aadama õunad" Naissaarel, "Nargenfestival", 2016). Ka Ivanil oli kombeks vilistada, tema saatusetaak oli teistsugune, ent headuse ja kurjuse vaekaalud kahes lavaloos on isegi võrreldavad. See omakorda käivitab kujutelma, mismoodi mängiks Avandi isa Welshi…

Viimaks saab mõlemal vennal mõõt täis. Jälle vehitakse noaga, sihitakse püssiga, tambitakse sodiks pühakukujud. Kuni viha lahtub. Selleks korraks.

"Üksildase lääne" finaalis liidab McDonagh argielu ja igaviku. Connorite koduukse kohal püsib rist, hoides isa Welshi kirja, kus tehtud kõrgeim võimalik panus vendade lepitamiseks — see ränk panus on katoliku preestrist enesetapja hingeõnnistuse lootus. Valene süütab kirja põlema, sest "kes suudaks sellise koormaga elada…". Aga kustutab hõlpsasti tuld võtnud paberi rutakalt. Nii jääb söestunud servaga kiri veelgi tungivamaks meeldetuletuseks. Üksiti lootusekiireks, milleta keegi üksildases läänes vastu ei peaks.