Pille-Riin Purje teatrikommentaar: Noormetsa "Cosmopolitan" on seest suurem kui väljast
Momendil on mu teatrivaatlejaelus jällegi see rutakas ajahetk, mil kutsuva tulikirjana plingib Juhan Viidingu "Kivilinna haiku": "vaatasin palju / hiljem valiti välja / mida ma nägin"," kirjutas Pille-Riin Purje teatrikommentaaris.
Aastakümnete vältel kogetud äratundmine, et elusa, sisuka, huvitava lavastuse vaatlus ei alga ega lõpe esmanägemisega, vaid ootab teist, kolmandatki jne kokkusaamist – see ei lahjenda iga etenduse esmakordsuse võlu.
Andres Noormetsa lavastust "Cosmopolitan", Ugala ja Valmiera teatri ühistööd, olengi näinud kõigest korra. Ses lavaloos saavad kokku eesti ja läti näitlejad, sõprusteatritest, et otsida koos ühise muinasloo lätet. Eluterve huumori, absurdini lustaka eneseiroonia, aga ka melanhoolsema muige, peene ajasatiiri varjus aimub vargset valu.
Mõtlen finaalihetkest, mis lavastaja Noormetsale nii tunnuslik. Ses kerges kaduvas lavaviivus nagu põimuksid kaks luulerida eesti klassikast. Jällegi Viiding: "nii on püsimisel mõte / kui saab olla koos" – ja Betti Alver "Elu on alles uus. / Elu on eriti ohus." Seda luuletust mööda edasi rännates jõuame koos Alveriga vana tõdemuseni: inimene on mõtlev pillroog. Kavala pealkirjaga lavamuinasjutt "Cosmopolitan" sisaldab ühe mõrkjasmagusa kokteili-komponendina arusaama, et tehisintellekt võib ju suuta mõndagi, siiski olemata inimlik mõtlev pilliroog.
Ma tõesti ei tea, kui mitu Noormetsa lavastust lõpevad hapra ja ometi, kas või sekunditeks rahustava, julgustava koos olemisega. Lähiajast kangastuvad "Süsteem", "Valged põdrad", "Surmkindlad asjad siin elus"… Aga see põgus ohu-särin, mis "Cosmopolitani" lõpetab, see äkiline lühis, kaduv nagu unenägu, kui kerge võpatusega virgume. Muinasjutu lõputu lõpp?
Valikute pidevas paljususes otsime paika, kuhu mälestusi silma alt ära sokutada. Aga ennäe, ei mahu nad anonüümsesse panipaika ära. Nii on ka lavastus "Cosmopolitan" seest suurem kui väljast, sest äratab isiklikke mälestusi, mida pole võimalik lennutada tuhana tuulde.
Toimetaja: Kaspar Viilup