Teatrikommentaar on lühivorm, analüüs siia ei mahu. Sestap võiksin piirduda ainsa lausega: William Shakespeare'i ja Uku Uusbergi "Nagu teile meeldib" on just täpselt see lavastus, mida olen pikisilmi oodanud, Linnateatri mängukavva ja kogu teatrimaastikule.

Aga eks selline lause väida vaid: nagu mulle meeldib. Lugege Maalehest lavastaja kommentaari komöödia pealkirja "Nagu teile meeldib" põhjatusest, see kajab kaasa laval.

Jah, Uusbergi uuslavastus on totaalne teater, mis vangistab esimesest hetkest tähelepanu igas detailis, nii silmaga nähtavas kui silmale nähtamatus; veetleb läbikomponeeritud kõlaruumi ja nõtke helikeelega. Sõnadki on muusika, näitlejate tekstiandmise meloodilisust kuulatades meenub Shakespeare'i sonett number 8. Muusikud on laval ja Linnateatri trupi musikaalsus pääseb mõjule. Laulud, üks neist iseäranis, lummasid nõnda, et viivuks mõtlesin: see näitemäng võiks vabalt kesta poole kauem veel!

Ühtehoidev ansamblitunnetus on väärtuslik, loob pinnase lavapartneri hoidmiseks ja terviku tajumiseks, õhuline tervik kingib omakorda publikule keskendumissuutlikkuse ja haruldase kerguse. Absoluutselt iga osalise valmisolek on kõik: nii esmakordselt läbiva rolli keerukust kandva noore näitleja kui omateemat targa lustiga varieeriva meistri valmisolek.

"Nagu teile meeldib" sõnumi selgus ja helgus on nüüdisajas oluline. Teater niikuinii ei suuda konkureerida päevauudistega maailmakurjuse peegeldamisel – ja miks peakski?! Kurjuse vari hiilib me kannul, kurnab meid lakkamatult. Elutähtis on, et jaksaksime veel usaldada headust, mõista ja paotada muinasloo sügavust. Vastasel korral moondame avala lapsemeelsuse nõmedaks infantiilsuseks ja tõukame siiruse (mis terminite kiuste ei ole vana ega uus, vaid igavene!) pealispindseks pilkesõnaks. Ja nii võib argises ilmaelus hoopis ununeda, et me oleme samast ainest kui meie unenäod.

"Nagu teile meeldib" on lavastus, mis äratab unenäod üles, sisendab elamise julgust, tahet, rõõmu.