Eesti Noorsooteater on järjepidevalt ja erksalt tõlgendanud Tammsaare loomingust – igati sümpaatne klassika usaldamine. Mirko Rajas lavastas "Noored hinged" (2018) ning "Hingest ja südamest" (2023), Leino Rei miniatuuri "Poiss ja liblik" (2021). Kui "Poiss ja liblik" on adresseeritud vanusele 3 – 6, köites mõistagi ka vanemaid, siis miniatuur "Kärbes, prussakas ja ämblik" ootab vaatajaid alates 10. eluaastast, allegoorilise sõnumi täit teravust tabavad täiskasvanud. Tuli meelde Hardi Volmeri ja Riho Undi animafilm "Kevadine kärbes", kus veekraani keerav inimkäsi putukad vooluga minema uhtus. Mäluseos tekkis Leino Rei lavastusega "Popi ja Huhuu" (Theatrum, 2016), see pani mõtlema Tuglase novelli ja Tammsaare miniatuuri ilmumisajale, vastavalt 1914 ja 1915.

Uhiuus karavanteater paikneb Kadriorus, Tammsaare muuseumi hoovis – kus siis mujal?! Auto haagissuvilast ümber ehitatud miniteater mahutab tosin vaatajat ja ühe näitleja. Lavastus kestab umbes 25 minutit, proloogiks tervitab näitleja vaatajaid ja jagab lehvikuid, et õhk ruumis liiguks. Lehvikute tuulepuhang on ahtakeses ruumis rahmeldavale näitlejale isegi vajalikum kui vaatajale, vähemasti oli nõnda 21. septembril, mil õhus nii sooja suve kui ligihiilivat sügist.

Pärast sissejuhatust näitleja lahkub ja tuleb tagasi rollis. Mul avanes võimalus näha kaks etendust järjest: kell 13 mängis Getter Meresmaa, kell 14 Taavi Tõnisson. Põhjus on ka puhtpraktiline: kuna toimub neli etendust päevas, annavad kaks osalist teineteisele puhkust. Põnev on võrrelda kahe näitleja lava-, õigemini karavanielu, kuigi lugu jääb samaks. Sarnane efekt toimib Noorsooteatri monolavastuses "Kõik ägedad asjad", kus osatäitjaid kogunisti kolm.

Nii tillukeses ruumis sõltub palju publikust. Seekord mängis Meresmaa väiksematele lastele, keda enne kenasti hoiatati pimeduse ja paukude eest. Üks tüdrukutirts ema süles oli üpris pelglik, julgustuseks tahtis aina emaga rääkida ja küsida – kahekõne, mis toimus inglise keeles, muutus vargsi osaks etendusest. Tundsin, kuis hakkan ise lugu lapsesilmselt jälgima, häälitsused, pimedus ja muusikaiilid tüürisid mõnusa närvikõdiga õuduka suunas. Tõnisson seevastu mängis peaaegu ainult täiskasvanutele, mistõttu putukate dialoog mõjus filosoofilisemalt ja käivitus teistmoodi sarkasm, näitleja lapselikum intonatsioon muutus isegi nagu tarbetuks.

Sõnu kõlab vähe, häälitsusi rohkem. Vahvasti mängitakse valguse ja varjude, liikumise ja esemetega. Kunstnik Kaspar Jancis on ruumi vaimukalt sisustanud, Goldbergi masinani välja. Leidlikult tekib putukate trio rõivastest. Kärbes kujuneb nahkkindast, hõbesilmad peas; prussakas pruunist kingast, paelapundar võdisemas; ämblik šikist kaabust, mil lusikad küljes. Ämblik lösutab hedonisti võrkkiigeks, avastab prussakaparve aknakardina tagant justkui minimängulaualt, pühib saagi himukalt pudipõlle sisse.

Talutarega maal tagaseinal kannab mõtted Vargamäele, kumisema hakkab Sauna-Madise kuulus lause: elame siin nagu kärbsed… Stiilselt kaasatakse mängu Tammsaare hall mantel, teate küll, see kalasabamustriga. Taavi Tõnisson siseneb, mantel seljas, ja muutub hoobilt kirjanikuks, loomingu vastutusekoorem õlul. Getter Meresmaa tegelase fantaasiamäng ei tundu tingimata autori oma, tema kujutelmad on pigem enesekaitse.

Raami putukate sebimisele loob inimese elu, olud, aeg. Uksel postkastis "Tallinna Kaja", piltidega nädalakiri, weebruar 1915, kaanepildi allkirjaks "Kaukasia sõjawäljalt." Selle väljaande kaastööliste nimekirjast leiab ka A. H. Tammsaare.

Finaalis virgub jutustaja või autor ümbritsevas sõjakaoses, olles viimaks silmitsi suurendusklaasist peegli ja miniatuurse maakeraga, mida piiravad pahaendelised pirakad putukad nagu uued saurused. Üksteise õgimine ja küüniline jagelus ümber seaduse, olude ja "oma südametunnistuse" kasvab ohudraamaks. Kui inimene võetakse tagasi, siis putukad jäävad…