Kevadel 2024 ilmus Sophoklese "Antigone" Anne Lille tõlkes ja põhjaliku saatesõnaga Loomingu Raamatukogus (nr. 12–13) ning esietendus Vanemuises, Sadamateatris. Meie teatripildis on puhas antiiktragöödia haruldane, seda olulisem Priit Strandbergi lavastus ülikoolilinnas. Kevadel jäi etendusi kahjuks ära, nüüd ootab "Antigone" süüvivat vastukaja, mis hõlmaks terviku kõiki komponente.

Minu põlvkonnale oli "Antigone" tuntuim hoopis Jean Anouilh' lavaversioonis (1942), teljeks Antigone ja Kreoni vastasseis, tugeva ühiskondlik-poliitilise alltekstiga. Ma ei saanud näha Mikk Mikiveri lavastust (Noorsooteater 1967), küll aga Lembit Petersoni kaht tõlgendust: lavakunstikateedri X lennu diplomilavastus 1982, peaosades Anu Lamp ja Aarne Üksküla; Theatrumi lavastus 1998, Kreon taas Üksküla, Antigone Maria Peterson. Vanemuise kontekstis tuleb lisada Mati Undi "Vend Antigone, ema Oidipus", autori esmalavastus 2003. Praegu mängitakse seda Unti menukalt Eesti Draamateatris, Tiit Ojasoo lavastuses.

Priit Strandbergi lavastust nägin Sadamateatris 26. septembril. Reaalajas suhteliselt lühike, aga tugeva sisemise laetusega "Antigone" eeldab keskendumist, hea oli kogeda saali kontsentreeritud vaikust. Osasaamine on pingestatud, kuid mitte pingutav ega väsitav. Lavastuse stiil mõjub õhuliselt, vabastavalt. Ennekõike helikeele kaudu. Margo Kõlari muusika ja koos eeslauljaga (Linda Porkanen) kaheksast naisest koosnev Koor kõlab helgena. Üllatavalt õrn ja hele laul Erosest lõpetab esimese vaatuse, sellal vallandavad noored naised juuksed.

Lavastuses on oluline žestide süsteem, eriti Koori graatsilised käed, väljendamas hirmu, hoiatust, lootust, lendlemas kui linnud… Osaks koreograafiast kujuneb iga tegelase rüht, ühel uhke ja sirge, teisel kiivas või längus. Kehahoiak eristab Ragne Pekarevi kaht rolli: Antigone hirmunud õde Ismene, pea õlgade vahel; Kreoni naine Eurydike, kelle väärikas rüht ei haihtu hingevalupinges. Või Ken Rüütel neljas erinevas rollis. Neist esimene, Valvur (Teataja 1), "loomu poolest latraja", on etendatud groteskselt, orjaliku lipitsusega. Valvur põimib oma käsi kaela taha, innukalt esile manades piinamisel väändunud ihuliikmeid. Teistlaadi ehmatava füüsisega, ennustaja langetõvehooga, kujutab Rüütel pimedat Teiresiast. Haimon ja Teataja on kontrastiks vaoshoitud.

Laura Pählapuu kujunduses viitavad valged lehvivad kardinad Teeba seitsmele väravale. Valgete kangaste taha varjub türanni viha eest Koor. Misanstseenid on läbikomponeeritud. Liikuvust lisavad ratastel poodiumid. Esmalt kõrge redel kui valitsejatroon: Aivar Tommingas musta riietatud Kreonina ronib üles, vaatab ülalt alla, rauge kiskja poosis. Hiljem on kardina varjust aimatav kahtlusehetk, mil Kreon klammerdub rusikatega redelipulkade külge. Teine poodium, mida ratastel ringi sõidutatakse, tähistab puurilaadset vangikongi. Alguses sõidab sellel Ismene, otsekui lebaskleks sängil; hetk hiljem juba süüalune Antigone, kes jäänud otsusekindlaks oma venna matmisel.

Õhuliselt mõjub ka videokujundus, näiteks tuleleegid ja liiva nõrisemine pihkude vahelt. Viimasel ajal näeb mitmes lavastuses liiva kui inimelu kaduvust. Aga ka vendade tapluse motiiv läbistab mitut lavastust. Siin tähistab liiv Antigone tegu, vend Polyneikese matmise rituaali, Kreoni keelust üleastumist. Videopildis lendlevad linnud: Antigone hing kui valgete lindude parv; pimeda Teiresiase linnuvaatluse verekarva kangastus.

Oli üks hetk, mil video tundus üleliigne: teise vaatuse algus, kui Antigonet ümbritsevate naiste näod ilmusid ekraanile. Korraks lahjenes sõnade vägi, tekkis kahtlus, kas poleks puhtam videopilditu lavaruum? Siiski, tervikus jääb video samavõrd musikaalseks kui liigutused, misanstseenid, hääled.

Lena Barbara Luhse Antigone püsib vääramatu oma meelekindluses, kooskõlas ümbritseva Kooriga: kuigi Antigone ei laula, liitub lauluga tema hing, kuuldav ka vaikides. Lavastuse sõnumiselgus võrsub Antigonest. Noore naise veendumus, et surnud on olulisemad kui elavad, võiks tunduda praeguse individualismi ja surmasalgamise foonil võõrastav, ent saab mõistetavaks, koguni rahustavaks südametunnistuse järgi elamiseks. Antigone surmaminek, mil ta viskleb end köidikutest valla, liigub läbi saali vahekäigu, tõuseb üles rõdule – ses põimuvad kõrgusemõõde ja lähedus publikuga, surelikkuse vahetu puudutus.

Aivar Tommingas mängib Kreoni meisterlikult, ülitäpselt timmitud teatraalsusekraadi ja valusa arengukaarega kõrkusest meeleheitesse. Stiilse kujundina mõjub Kreoni perekonna einestamine, serveeritakse granaatõunu, punased seemned pudenevad lauale, viimaks nõristatakse hõrgutiseks punast mahla kui vereputru…

Mingis mõttes võiks Kreoni peategelasena näha, kuna tema murdumises, kahetsusekoormas ilmneb psühholoogilisem värving, mis lähendab antiiktragöödiat kaasajale. Tommingase iga reaktsioon on kõnekas, olgu see armulik muie, tigestuv pilk, urahtava metslooma häälitsus või võpatus lapsekäe puudutusest.

Laval saab oluliseks ergu silmavaatega naeratlev Poiss, pimeda Teiresiase nooruke saatja (Robin Mikkel). Lahkudes kordab Poiss laulurida "Ainult surma käest pole tal pääsu…" (Anne Lille tõlkes: "… Surmast vaid / pääsu ent ei leia eal.") Kreonile suunatuna toonitab lapsehääl veelkord, kui mõttetu ja ebainimlik on võimuril kujutleda end surematuks, ajast aega. Oluline Koori märksõna on rõõm, mis lähtub kooskõlast jumalatega. Kui surelik proovib upitada ennast jumalaks, kaob olemisest see rõõm.

Koori lõpusõnum, et tuleb tunda aukartust jumalate ees, võiks hõlpsasti kõlada siin ja praegu kentsakalt, ometi mõjub ka see "Antigones" üdini mõistetavana – lihtsalt kui inimlik, loomulik kooskõla looja ja loodu(se)ga.