Euroopa luuletajaid, maalikunstnikke ja heliloojaid 18. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandi keskpaigani köitnud oriendi teema on kultuurilukku jätnud hunnitu ja fantaasiaküllase pärandi. Tõsi, enamus neist loovisikuist ei saanud kunagi füüsiliselt idamaades viibida. Maalikunstnikest oli üks väheseid erandeid Claude Monet, kes sai tänu oma varanduslikule kindlustatusele teha 1871. aastal pika reisi Jaapanisse ja avastas seal 19. sajandi algul tegutsenud kunstnike imelised maalid ja graafika. Neist Monet' omandatud ja Euroopasse toodud arvukaist jaapani kunsti šedöövreist said aastakümneid inspiratsiooni siinsed kunstnikud, heliloojad ja ka koreograafid. Vaadates aga Monet' Giverny maja köögi kahhelseinte mustreid, avastasin üllatusega, et kunstnik on valinud  valge ja sinise värvigamma, mis on traditsiooniliselt omane hiina portselanile.

Ja nii leiamegi otseseose ooperi­elamusega, mida pakkus lõppenud hooajal Vanemuine oma värske "Tu­randoti"-lavastusega. Lavastaja Giorgio Madia on oma rikka fantaasiaga andnud huvitava idee kunstnik Maarja Meerule ja loonud koos temaga muinasjutulise visuaali kõigele, mis laval on ja liigub: kõigi osaliste, ka koori, tantsijate ja mimansi kostüümid on kujundatud valgetes ja sinistes toonides ja portselani mustriga.

Kuna Madia on ise olnud silmapaistev tantsija, on tema režii jälginud väga täpselt muusika rütmi ja kulgu ning osatäitjad on saanud kujundada oma rollid kindlale vundamendile. Tema filigraanse lähenemise tulemusel muusikale ja libretole avaneb laval lummavalt imeline lugu.

Giacomo Puccini oli haaratud jaapani teemast juba oma lemmikooperi "Madama Butterfly" loomisel. Ei maksa unustada ka tõsiasja, et enamus tema oopereid on keskendunud naise saatusele ja püüavad peaaegu alati kaitsta naise õigusi. Näiteks tema viimase perioodi traagiliselt lõppevas ooperis "Õde Angelica" on moraalireeglite vastu eksinud naine pandud kloostrisse ja jäetud ilma oma lapsest, ooperis "Mantel" esineb aga kirglik armastuskolmnurk (mõlemad lühiooperid kuuluvad "Triptühhoni", 1918, mille kolmandaks osaks on Puccini ainus koomiline ooper "Gianni Schicchi".) Puccini varasemasse loomeaega jäävad Pariisi agulis elava tikkija Mimì valus lugu meloodiaküllases ooperis "La Bohème" (1896), elujanuse maatüdruku traagiline lõpp  ooperis "Manon Lescaut" (1893), erilise karismaga draamanäitlejale Sarah Bernhardt'ile tõestisündinud loo alusel loodud, Victorien Sardou' näidendist inspireeritud ooper "Tosca" (1900), metsikus läänes oma iseseisvust kaitsev Minni ooperis "Tütarlaps kuldsest läänest" (1910), juba mainitud "Madama Butterfly" (1904), keerulise elukäiguga naise lugu tellimuse süü tõttu operetihõngulises ooperis "Pääsuke" (1917) ja printsess  Turandoti lugu helilooja viimases ooperis "Turandot" (1924). "Turandot" jäi teatavasti heliloojal lõpetamata — lõpustseeni, pärast Liù surmaeelset ­aariat, pani Puccini visandite põhjal kirja tema õpilane Franco Alfano. Ka  selles, Gozzi näidendist inspireeritud loos on keskseks teemaks naine ja tema saatus: vabasurma minna otsustanud orjatar Liù ning uhke naishinge, printsess Turandoti protest maailma vastu, kus valitsevad meeste tahe ja julmus.

Väikesest Lucca linnast pärit Giacomo Puccini ei olnud oma varases lapsepõlves mitte just suuri lootusi pakkuv poiss. Seda enam on uskumatu, et temas peitusid sellised emotsioonid ja kordumatu iluga meloodiad, rääkimata suurest empaatiast ja võimest märgata ja mõista naise loomuses peituvat.

Kuulasin-vaatasin kahte Vanemuise etendust: esietendust 13. aprillil ja teise koosseisuga etendust 5. mail. Eesriide avanedes  ahhetas publik silme ette ilmuvast pildist. Eespool jutuks olnud hiina portselani traditsioonidest pärit valge ja sinise kooslus viis publiku aega ja ruumi, kus kehtivad meie mõttemaailmale kauged reeglid. 

Risto Joosti kui muusiku ja dirigendi nakatav energiaküllasus haaras ka seekord kuulaja endaga kaasa. Kahtlemata oli suurimaks üllatuseks mitmete abikooride sulandamine Vanemuise napi koorikoosseisuga, saavutatud oli uskumatult kompaktne ja ümara kõlamassiiviga tervik. Puccini "Turandoti" muusika on suurelt osalt  just kooride kanda, kes kõigis olulistes sõlmpunktides  peategelaste teemasid toetavad. Vanemuise orkestri tase on juba mõnda aega pidevalt tõusnud ning  nüüd, saanud oma  koosseisu lisaks mitmeid mängijaid laiast maailmast, on saavutatud  mahlane ja hästikõlav  tulemus. Hea on kindlasti ka see, et selles teatris on orkester paigutatud lava suhtes tunduvalt sügavamale kohale ning  seetõttu on lauljad soositumas olukorras kui Estonias.

Teisel nähtud etendusel dirigendipuldis olnud Endel Nõgene tuli kuuldavasti vaid ühe prooviga juba valmis loo ette. Nõgene on oma pika elu jooksul saanud dirigendina rikkalikke kogemusi nii siin kui ka mujal Euroopa ooperimajades. Kuna tema muusikunatuur on Joosti omast mõnevõrra poeetilisem, oli sellel etendusel muusikaliste fraaside kujundamisel dünaamikas rohkem piano-nüansse, mis lisas ooperi kõlapilti rohkem värve. Tõsi, kõla diferentseerimine ja dünaamika kujundamine on alati seotud ka mõttekaaslusega solistide ja dirigendi vahel ning ühtse fraasikujundamise tunnetusega.

Esietendusel ilmus Aile Asszonyi kehastatud Turandot lavale kurjakuulutava külmusega, tema žest järjekordse peigmehe pea maha raiumiseks oli napp ja jäik. Turandoti pika jutustuse "In tutta Reggia…", milles ta selgitab oma karmide otsuste tagamaid, esitas laulja sugestiivselt ja temale omase artistlikkusega. Veidi ärevaks tegi aga üks asjaolu tema laulmise juures: tõenäoliselt liiga jõulisest vokaliseerimisest või ka tervislikust seisundist tingituna kuuldus Asszonyi tooni läkituses teatud võnkeid, mis ei lasknud häälel ühtlaselt voolata. Varasemates rollides on just tema hääle voolamine suurt naudingut pakkunud.

Luban siin endale mõned  kõrvalepõiked. Üks märgiline Turandoti rolli salvestus minevikust on Youtube'is rootsi soprani Birgit Nilssoni (1918–2005) esituses — Nilssoni esitust peetakse tänapäevani selle rolli etaloniks. Kolmanda oktavi C-d kõlavad Nilssoni hääles nagu jääkristallide kõlin — lõikavalt ja samas siiski äärmiselt vabalt ja  loomulikult. Kõla pehmenemine, soe ja sume toon, mis tekib Turandoti häälde pärast orjatüdruk Liù vabasurma minekut ja Calàfi kirglikku suudlust, andis rollile rikkalikult  värve juurde. Ja veel üks näide minevikust, plaadifirma DECCA salvestus Londoni Filharmoonia Orkestriga 1973. aastal: dirigent Zubin Mehta, Turandot — Joan Sutherland, Calàf — Luciano Pavarotti, Liù — Montserrat Caballé, Timur — Nicolai Ghiaurov. Ilmselge on see, et pole mõtet püüda neid suurkujusid jäljendada, ennast nendega võrrelda, sest nad kõik olid unikaalsed, absoluutsed tipud oma hääleliigis, oma hääle tämbriomadustelt kordumatud ja ka väga hea stiilitunnetusega, rääkimata perfektsest vokaaltehnikast. Just selle stiilitaju pärast — kuidas fraseerida ainult Puccinile omaselt — oleks neid kasulik süüvinult kuulata igal tänapäeva noorel lauljal. Selge on ka see, et tänapäeva kiirustavas ja ülimalt müra- ja inforikkas  maailmas ei saa loota, et ühe "projekti" puhul kulutataks aega ja raha meistrikursuse korraldamiseks, kus süvenetaks põhjalikult mingisse konkreetsesse stiili. Tundub olevat igaühe oma asi, kuidas saavutada vajalik tase, et püsida konkurentsis.

Hääle dünaamika teemat silmas pidades lisan veel mõned mõtted, mis jäid kummitama seoses paari sõnateatri lavastusega. Nimelt mõjus Eesti Draamateatri lavastuses "Vend Antigone, ema Oidipus" (9. V 2024) ülepakutud fortissimo minu kõrvadele lausa jahmatavalt ning täiesti arusaamatuks jäi, miks kasutasid hea häälekooliga näitlejad põsemikrofone. Toon ühe näite seoses looga "Mehetapja Maie". Veljo Tormise/Mai Murdmaa "Eesti ballaadide" lavastusest (Estonia 1979/1980) on see meelde jäänud kui väga tundeerk, dünaamilise ülesehitusega ja valus lugu. Vaataja peab saama seda näha-kuulda kasvavas pingestatuses. Kui aga tema kuulmismeel etenduse esimesest stseenist peale kurdistatakse, muudab see vastuvõtu võimatuks.

On veel üks ülimalt oluline faktor seoses häälega. See on tämber, milles peituvad mõõtmatult rikkad võimalused iga rolli tundevarjundite loomiseks. Lisan siia veel ühe värske elamuse seoses hääle kasutusega. Nimelt oli mul õnn viibida EMTA lavakunstikooli  XXXI lennu tudengite lavakõne arvestusel, kus Anu Lambi juhendamisel oli kokku pandud meeletult vaimukas, fantaasiast ja improvisatsioonist tulvil kava. Selle lennu etendustest, nagu "Tiit Pagu" ja Ukrainale pühendatud õhtu, olen saanud väga tugevaid emotsioone. Oli äärmiselt põnev jälgida, kuidas arvestuse õhustikus end avada suudetakse ning, mis eriti huvitav, kuidas iga isiksus oma häält kasutab ja kui palju saab kuulda igale inimesele ainuomast tämbrit. Nüüd jääb vaid loota, et erinevatesse teatritesse siirdujad oma andele õige rakenduse leiavad, vundamendiks see äärmiselt hea baas, mis neile koolist kaasa on antud. Edu neile!

Siinkohal  meenutaksin  Betti Alveri luuleridu: Räägi tasa minuga, / tasa taibata on kergem. Lisan sellele mõtteterale veel hiljutised muljed Telliskivi Loomelinnakus 15. mail nähtud etendusest "Fundamentalist". Liisa Saaremäel ja Erki Laur köitsid ligi kolm tundi vaataja tähelepanu ülima sugestiivsusega mängitud rollides, kus kumbki kirglikult oma seisukohti kaitses. Ja mis mulle eriti mõjus — suure tundlikkusega kasutati ära oma hääle kogu värvipalett. Olid vaid mõned fortissimo's karjatused, mis andsid tunnistust, et tegelane on sisemiselt katki ja totaalselt ummikusse sattunud. Ma kuulsin pidevalt loomulikku inimhäält ja sealjuures ei läinud kaduma näitlejate ükski sõna, ükski mõte. Minu suurim lugupidamine Marta Aliide Jakovskile, kes lõi sellise mõttetiheda lavastuse, andes  näitlejatele nii rikkalikud võimalused ja vaatajatele suure elamuse. 

Nüüd aga tagasi Vanemuise "Turandoti" juurde. Teisel etendusel laulis Turandoti rolli läti sopran Liene Kinča. Kuna olin varem kuulnud teda Vanemuise laval  Isolde rollis  Wagneri ooperis "Tristan ja Isolde", siis ootasin seda kohtumist väga. Mind köitis tema hääle kõlaline stabiilsus igas registris, mille aluseks on kindel ja voolav tooni kujundamine ja veenev fraseerimine. Võib-olla edaspidi, kui talle naeratab õnn olla koosluses heas vokaalses vormis tenoriga Calàfi rollis, avaneb rohkem ka tema emotsionaalne mängupalett. Kõnealusel etendusel kahjuks selline partner puudus. Jutt on Calàfi osatäitjast Christian Benediktist, rikka häälega tenorist, kelle muusikaline arusaam eespool jutuks olnud Puccini stiilile omasest fraasikujundamisest jättis kahjuks hämara mulje juba esietendusel. Seal kõlas tema hääl küll vägevalt kulminatsioonides ja ka sageli ülejäänud partiid fortissimo's lauldes, paraku olid tal teisel etendusel kuuldavasti terviseprobleemid, nii et oodatud ülipopulaarne "Nessun dorma!" jäi olematuks.

Orjatar Liù roll on minu jaoks Puccini muusika üks pärle. Neiu ohvrimeelsus ja isetu armastus Calàfi vastu on olulised osised laulja hääle kujundamisel: soojus, samas kirglikkus ja otsusekindlus oma tunnete väljendamisel II vaatuses. Esimesel etendusel oli ukraina laulja Tamara Kalinkina esinemine meeldiv, kuulda oli tema head kooli, kuid tema miniatuurne füüsis ja emotsionaalselt tagasihoidlik väljenduslaad ei tekitanud kuulajas seda Puccini muusikale omast elamuslikkust, mida oleks oodanud.

Teisel etendusel tegi Kadri Kõrvek (RO Estonia) selle rolliga ilmselt olulise sammu oma lauljateekonnal. Olen kuulnud teda Estonia laval "Krahv Luxemburgis" ja Kaarli kirikus esitamas Rossini "Stabat materi" sopranipartiid. Kõnealusel õhtul viitas tema hääles kuulduv mahlakus, soe ja ümar toon ning erinevate akustikate kasutuse oskus tublile arengule. Soovin, et tulevikus ootaksid teda vaid õiged rollid. Midagi pole parata, lava eeldab karismat ja looduse poolt kingitud füüsist ja neid omadusi  Kõrvekil jagub.

Timuri rollis sai esietendusel nautida ukrainlase Pavlo Balakini tämbririkast laulmist, teisel etendusel Märt Jakobsoni mahukat, saali täitvat ning küllaltki soojades toonides esitust. Erilist naudingut pakkus kolmik Ping, Pang ja Pong, mõlemal etendusel samas koosluses: Simo Breede, Rasmus Kull ja Roland Liiv. Varem nähtud lavastustes on see eripärases helikeeles ja küllaltki pikk stseen jätnud mulle üsnagi väheütleva mulje, kuid nüüd on lavastaja Madia leidnud neile tegelastele erakordselt vaimuka ja ülitäpse liikumisjoonise, lausa koreograafilise lahenduse, mis tekitab lustliku ja tuju tõstva kontrasti ülejäänud tegelastega. Kõik kolm lauljat olid ka heas vokaalses vormis ning nautisid täiel rinnal oma rolli koomilist külge. Hea kõlaga olid lauldud ka bariton Atlan Karbi ja tenor Oliver Kuusiku ülinappide repliikidega Mandariini ja keiser Altouni  partiid.

Lõpetuseks soovin Vanemuisele jätkuvaid õnnestumisi!