Alustame kõige olulisemast, milleks võiks praegusel juhul olla film. Kas te olete näinud sellist Tarantino filmi nagu "Ükskord Hollywoodis"?

Jaa, olen näinud.

Küsin veel, et kas olete näinud ka sellist filmi, nagu "The Fall Guy"? Eesti kinolevis oli see vist nime all "Kaskadöör".

Seda ei ole veel näinud.

Tarantino filmi lõpus on väga pikk ja hüperrealistlik võitlusstseen, kus Charles Mansoni poolt ära hullutatud noored inimesed tungivad tuntud näitleja Hollywoodi villasse ja kuna nad leiavad eelneva dialoogi käigus, et see näitleja on oma rollidega vastutav vägivalla eest, mille täideviijaks on mingil revolutsioonilisel moel otsustanud noored ise hakata, siis oleks õiglane see näitleja tappa.

Läheb küll natuke teisiti. Filminäitleja ise loksub suhteliselt ebakainelt kõrvaklapid peas keset basseini ja tema sõber kaskadöör on jäänud suitsetama LSD-ga täiendatud sigareti, mistõttu ei ole ka tema päris adekvaatne, ja toimub kohtumine, kus kõik sissetungijad saavad väga võikal moel vigastatud või surma. Kui mina seda filmi vaatasin, siis mulle tundus esiteks, et see on suurepärane kriitiline kommentaar viimaste aegade kohta ja teiseks oli see stseen rabavalt naljakas. Saal oli täis ja ma olin üks väheseid inimesi, kes naeris. Kas minu käitumine oli kuidagi absurdne?

Eks me kõik proovime hoida mingit joont, mis näitab, kes me oleme ja seda identiteeti üritame kindlasti ka kinos hoida. Aga mis sa teed, kui film võtab sinust kinni ja hakkab raputama? Ega siis ei saagi midagi teha. Selles mõttes on minu meelest ainult hea, kui keegi naerab kohas, kus teised ei naera.

Ma ise olen ka kogenud seda, et filmi satub ikka igasuguseid nalju sisse. Nad ise tulevad sinna. Ja mäletan, kui ma "Kratiga" mööda Eestit käisin ja ikka kuulasin saalis. See on justkui ainuke tagasiside, mis sul on. Kas publik on sinuga kaasas? Kas nad saavad aru? Kui inimene selle koha peal naerab, siis järelikult on talle ka eelnev kuhugi salvestanud, muidu see teda naerma ei ajaks ja nii edasi ja nii edasi.

Siis on ka selliseid spetsiifilisi nalju. Mäletan, kui vaatasime "Kratti" Palamusel, siis seal on üks tsitaat "Viimsest reliikviast", mis on meie igapäevaelust nii kaugele läinud, et inimesed seda enam nii hästi ei mäleta, aga Palamusel Jaak Lõhmus ainsana naeris. Tema jaoks see oli naljakas ja ma sain selle linnukese kirja. Ma kogusin neid. Kas ikka kõikidest asjadest on aru saadud.

Ma olin seda filmi mitu korda näinud ja selle koha peal polnud seni ühtegi reaktsiooni olnud. Teiste filmidega on ka nii olnud, et mõned killukesed tulevad sisse, mis on nii isiklikud, et neist saavad ehk kolm inimest terve maailma peale aru, aga need peavad seal olema, sest muud varianti lihtsalt ei ole.

Minul on olnud alati keeruline mõne loojaga, kunstnikuga, lavastajaga, kirjanikuga suheldes küsida seda tüüpi küsimust, et mida te tahtsite nüüd oma teosega öelda, sest teos ongi see sõnum, mida öelda on tahetud. Aga nüüd ma saan aru, et vähemalt teie puhul on publiku tagasiside ikkagi väga oluline.

Ikka on oluline. Režissöörina teed ikkagi ju mingit tabamatut miskit, otsid vastust sellele. Minu puhul ei ole vähemalt seda, et ma mõtlen välja, mida ma öelda tahan ja siis hakkan seda protsessi sinnapoole viima. See tunduks mulle nagu propaganda.

Filmi tegemine võiks pigem olla nagu uurimistöö. Otsid selle valemi üles, mis sind inspireerib ja hakkad seda lahendama, lahendama ja lahendama.

Kuni lõpuni välja oled filmitegijana tegelikult pime ja aina pimedamaks sealjuures jääd, sest tegeled detailide ja varjudega ja oled protsessis nii sees, et kui lõpuks film linal jookseb ja rahvas on saalis, siis alles hakkad vaikselt filmi uuesti vaatama.

Ma võin rääkida detailidest, kuidas seda sai tehtud, saan rääkida igasugustest liinidest, mõtetest, naljadest ja tsitaatidest, aga selle koha pealt, millest film räägib, võiks režissöör pigem suu kinni hoida, sest igas vaatajas tekib paratamatult erinev filmi-illusioon. See, kuidas inimene neid suuri teemasid ja valemeid oma elu pealt lahendab, on paratamatu müsteerium, mida saab teada alles siis, kui midagi on tehtud.

Ega kunagi ei kuku niimoodi välja, nagu plaanis oli. See on ka illusioon. Kui ma stsenaariumi olen valmis kirjutanud, siis kujutan teda peas väga täpselt ette. Siis kui hakkad filmivõtetele lähemale jõudma, siis saad aru, et sellest kõigest tuleb lihtsalt lahti lasta. Mitte midagi ei vasta sellele ettekujutusele. Ükski tuba ei näe selline välja, nagu sa tahaksid. Isegi, kui sa oled mõõtnud ja teinud fotosid. Ükski näitleja ikkagi ei loe seda teksti samamoodi, nagu sa ette kujutasid. Ja kõik muud nüansid veel.

Filmivõttel on alati kaasas hästi palju inimesi, kes igasuguseid ideid kaasa toovad ja mulle tundub, et mõistlikum on lasta imedel juhtuda, kui neid mingisuguse plaaniga takistada.

Aga see taotlus on ikkagi olemas lavastajal ja stsenaristil, kes antud juhul on muidugi sama isik.

Minu sees on nad ikkagi kaks täiesti erinevat tüüpi.

Kas neil on siis ühine taotlus?

See taotlus on midagi sellist – "mida sa siia planeedile tegema oled tulnud?" Küsimus minule endale. Vajadus teha filmi võtab minu üle.

Aga see taotlus eksisteerib ja kui olete koos vaatajatega kinosaalis, siis on võimalik hinnata, kas jõudis asi kohale ja kas inimesed reageerivad õige koha peal. Oletame, et oleks juhtunud uskumatu juhus, et mina istun Mustamäe kinos ühel seansil Quentin Tarantinoga ja oleksin olnud ainuke inimene, kes korduvalt ja valjusti selle väga räige stseeni käigus saalis naeris, siis Tarantino oleks võinud mõelda, et "oh, vähemalt üks inimene sai aru, mis ma tahtsin öelda". Kui ta muidugi tahtis seda öelda.

Muidugi, kui Tarantino otsinuks samamoodi neid linnukesi ja vaataks siis, et "jess! – Eestis on üks tüüp".

Aga see kinoefekt – kui saalis on inimesed ja tuled on kustus, siis kas nad on samas ruumis või ei ole – see annab filmile ka täiesti teistsuguse värvi.

Mäletan, et esimese "Tulnuka" aegu olid lühikese aja jooksul kaks linastust. Üks oli Saksamaal, kus terve saal rõkkas, kõik said aru ja pärast tulid rääkima ning tundus, et see film on lihtsalt suurepärane. Järgmine nädal oli linastus Ukrainas, kus saalitäis inimesi ei naernud mitte ühegi koha peale. Lihtsalt istusin seal toolis ja mõtlesin, et see on täielik jama. Midagi ei ole teha.

Kas siis Saksamaa vaatajad said asjast aru või said Ukraina inimesed asjast aru?

Ma ei tahaks kahte riiki "Tulnuka" põhjal kokku võtta, aga lihtsalt kaks linastust olid kõrvuti ja see pani mõtlema, et kui adekvaatne see üldse kõik on.

Ühesõnaga võib teie kontekstis ilma ebaviisakalt rumalaks muutumata rääkida, et on olemas mingi asi, mida lavastaja ja stsenarist on tahtnud selle teosega öelda.

Selle ütlemisega on nii, et ma võikski siis lihtsalt seda öelda ju.

Kirjutada näiteks arvamusartikli.

Näiteks, jah. Või lihtsalt Facebookis enda või kellegi teisel seinal paugutada, aga filmi on sinna juurde vaja selleks, et kosmosest tuleb mingi SMS, kus ongi just see valem, mis tõmbab kaasa. Mis hakkab kogu seda maailma filmi juurde liitma, hakkab tooma sisse neid asju.

Minu arusaamist mööda on filmidel, mida ma intervjuu alguses mainisin, ja teie uuel filmil "Tulnukas 2" ühisosa. Nad on väga laias mõttes ühiskonnakriitilised ja osutavad sellele, et osade inimeste tohutu isevõetud õigus teistele inimestele öelda, kuidas on õige elada, kuidas on õige mingeid asju teha, mis on lubatud ja mis on keelatud, on hakanud üle piiri minema.

See valem, mis hakkas minu sees reageerima ja enda külge igast asju tõmbama, pani mind ka seda asja veel uurima. See post-koroona keskkond, kust ennast ühel hetkel avastasin ja huvi kõikide gruppide vastu, kes meie ümber elavad.

Kui sa elad maal, Kuusalus, nagu mina, siis sellises väikeses maailmas ei saa inimesi enda ümbert ära visata. Ükskõik, mida nad siis usuvad, mida tahavad teistele öelda, mille poole pürgivad või mis erakonna, eelistuse või mulli omale valivad. Ja kui me suhtleme üksteisega ainult ühismeedias siis on väga lihtne inimene 30 päevaks vaikseks lülitada ja sa ei teagi, mida ta mõtleb. Aga kui sa elad väikeses keskkonnas, siis sa näed neid erinevaid gruppe igapäevaselt ja samal ajal tunned neid inimesi juba lapsepõlvest. Ei saa võtta liiga tõsiselt seda kasti, kuhu me tahaks hirmsasti üksteist ära lahterdada.

Selles maailmas muutubki see film paratamatult ühiskonnakriitiliseks juba ainult sellepärast, et tahad kaasa elada erinevatele inimestele. Kõikidele tahaks tegelikult kaasa elada. Ma tahaksin, et kõik oleksid rõõmsalt koos ja saaksid üksteise probleemidest paremini aru.

Maailm on vist natukene teistsugune siiski.

Ma ei tea.

Väga palju on tegelikult seda puhast illusiooni, mida me lihtsalt ette kujutame. Juba see, et me mõtleme juba hirmus palju tuleviku peale ja mõtleme sellele minevikku analüüsides.

Mulle tundub, et mingisugune uus vabaduse laine, mis peaks varsti tulema, peaks hõlmama endas individuaalset kohalolu. Mulle tundub, et me oleme sinna teel.

Ma soovitan filmi kõigil vaadata. Väga tore film ka täiesti tavalise komöödiana, mitte ühiskonnakriitilises võtmes. Ma kohati nautisingi seda situatsioonikoomikat, mida seal on ka päris kõvasti. Aga mulle tegi kõige rohkem head meelt see, et selle filmi sõnum, mulle tundub, oli ju, et tänasel hetkel saab Eestis ja Euroopa Liidus teha sellist filmi, mis on nii ebaviisakas ja väljakutsuv igasuguste dogmade ja uustõdede suhtes. Ja vähe sellest, et seda saab teha, see ka linastub üle kogu riigi, seda on tänaseks vaadanud üle 100 000 inimese ja puändina võiks lisada, et see film on veel riiklikult maksumaksja rahaga rahastatud.

Eks see lisab sinna kirsi küll.

Ma mäletan, kui selle stsenaariumiga sai mindud Eesti Filmi Instituudi (EFI) ukse taha kraapima ja kuna stsenaarium oli valmis, siis me läksime kohe tootmist küsima. Ehk siis viimane etapp ja et kas meeldib teile või ei meeldi. Ning seal tekkis ka küsimus, mitte etteheitev küsimus, et kas sellist filmi üldse saab teha.

Ma ise pakkusin sellele küsimusele sellise lahenduse, et ma ei tea, aga vaba Eesti on ainus koht maailmas, kus saab proovida, kas sellist filmi saab teha või ei saa.

Teiselt poolt tuli kohe ka vastus, et kuna see on "Tulnukas 2", siis asi ise annab sellise veidra loa. Mul on väga hea meel, et lõplik film tuli selline, nagu ta on, et ta on justkui juba eos piirangutest vaba.

Samas on kriitikud selle filmi üksmeelselt hukka mõistnud. Enne intervjuud tutvusin erinevate arvustustega, millest mõni räägib läbi lillede ja mõni on päris otseselt tühistava sõnumiga. Eesti Ekspressis on ka kriitikute filmiedetabel, kus filmid on keskmise hinde alusel järjestatud ja kui ma seda enne intervjuud vaatasin, siis "Tulnukas 2" oli seal viiest võimalikust punktist 1,1 punktiga kõige viimasel kohal.

Ega see lihtne ei ole filmitegijana. Ma olen väga rahul ja rõõmus, et sain suure projekti valmis ning ei tohi oma jõudu ära anda, tuleb ise ikkagi peremees olla selles osas, aga kui tuled pärast kolmeaastast maratoni üle finišijoone ja siis saad kohe litaki vastu nägu, null punkti, läbi aegade halvim sooritus ja kõikide näitlejate madalseis ja nii edasi, siis on tunda, et järelikult inimene ikkagi reageeris, järelikult pani inimest ka solvuma see tähendab, et see pole lihtsalt hinnang, 0 või 0,5 punkti ei ole hinnang.

Mul endal oli kunagi üks kogemus, mis puudutab hindeid.

Ikka tahad hea laps olla, saada häid hindeid, olla tubli ja koolis käia. See süsteem õpetab sulle, kuidas see käib. Mäletan, et olin varateismeline ja oli klassikirjand teemal "Kui ma oleksin...". Mina kirjutasin siis kirjandi pealkirjaga "Kui ma oleks pensionär". Kirjutasin sellest, kuidas ma sõidaksin tasuta bussiga, tasuta kinos ja põhimõtteliselt naudiksin teiste teenitud leiba ja laseksin mõnuga.

Ma sain hindeks 1 ja tööl oli kirjas "mulle ei meeldi su mõtted".

Pidin siis hinnet parandama, sest mul oli emaga kokkulepe, et kui ma saan kõik hinded neljad-viied, siis ta ostab mulle telekamängu. Tegin siis sellesama kirjandi, aga parandasin teksti nii, et ma ei käiks tasuta kinos, ei sõidaks tasuta ühistranspordiga ja ma sain viie.

Pärast seda sai mulle selgeks, et elus võib ikkagi ka nii olla, et see hinne ei pruugi tähendada seda, mida sa arvad, et see tähendab.

Ma teadsin sellel hetkel, et mulle meeldis see ühene kirjand endale tegelikult palju rohkem, sest see oli palju ausam, naljakam ja toredam. Lihtsalt hindajale ei meeldinud need mõtted ja ta kirjutas selle õnneks väga ausalt välja. Selles mõttes, et ma sain aru, mis valesti oli ja sain ära parandada ning sain hinde kätte.

Aga ellu andis see mulle kaasa tunde, et kui ma nüüd siit koolist jalga lasen või sellest süsteemist iseseisvaks saan, siis ma enam ei lase ennast sellistest asjadest mõjutada. Pean tegema ikkagi seda, mis mind huvitab, isegi, kui see saab ühe või nulli või 0,5 või isegi siis, kui oled tabelis viimasel kohal.

Ma ei saa üldse aru, kuidas sellist asja nagu film hinnata. See ei ole iluuisutamine.

Mõni film võib ka lihtsalt olla väga halvasti tehtud. Nagu ka kirjand võib olla täis kirjavigu või olla poolik.

Iluuisutamises on väga konkreetsed asjad, mille eest punkte antakse. Sul on vaja mingeid aksleid teha ja lisaks sellele on kunstiline pool, et millised riided ma selga panen ja milline muusika sobib. Aga filmis need akslid tegelikult puuduvad. Ei ole olemas selliseid reegleid, mille järgi peaks ühte filmi hindama. Võid seda teha, aga filmi ülesanne on midagi muud.

Kirjandiga said siis tegelikult sellise vabaduse ja konformismi õppetunni.

Eks ta ole, jah.

Seda konformismi on meie ümber ikka uskumatult palju – ka see, et suur hulk Eesti filmikriitikuid otsustasid "Tulnukas 2" sellised hinded panna. Lugesin neid arvustusi ja mulle tundus, et filmi enda kohta ei olnudki seal kellelgi midagi öelda – nende akslite ja muusika kohta. Neil oli öelda ikka nende mõtete kohta. Neile ei meeldinud see, milliseid mõtteid ja vaateid see film endaga vaatajani kanda võis.

Film on oma olemuselt pigem nagu ravim. Kui hakata ravimeid hindama – mis on sinu lemmikravim? – siis see ütleb rohkem sinu kui selle ravimi kohta. Mis on sinul puudu heast elust ja kas said sellest filmist abi või ei?

Vabaduste teema on jätkuvalt väga oluline. Mina mäletan, kui 2020. aasta kevadel jõudis koroonapandeemia lainel meile Eestisse uuel ajal enneolematu käskude, keeldude, piirangute ja muu vabaduste äravõtmise koorem, siis kõik ütlesid, et need on ajutised, sellest midagi ei muutu, tõrjutakse viirust ja saame vaktsineeritud ning siis võetakse need maha. Kirjutasin ühe arvamusloo, kus ütlesin, et loodetavasti on kõik see, mida meie poliitikud ja ametnikud meile ütlevad, siiras, aga ma oleksin väga imestunud, et pärast seda, kui kõik see läbi on, meie vabadused taastuksid sellistena nagu nad 2019. aasta detsembris olid.

Mõtlesin, et keeran vindi üle. Igaks juhuks kirjutan nii, ma ei tea, kes loeb, väike koputus südametunnistusele, millega anda oma panus, et vabadused tõesti sellistena taastuksid.

Aga tõsiasi on ju see, et kõik need kolm aastat olid täis üsna piinlikku õiguste ja vabaduste piiramist ja kokkuvõttes eelnev olukord sajaprotsendiliselt taastunud ei olegi. On küll mingid vähemärgatavad märgid sellest, aga me ei ole täpselt seal 2019. aasta detsembris tagasi. "Tulnukas 2" kasutab seda koroonaaegset keskkonda kujundina – desifintseerimisvahend, maskid, vaktsineerimine. Inimene, kes seda otseselt võtab, ei saa vist asjast päris hästi aru.

Ega ei tea, mida keegi aru saab või mida üldse keegi peab aru saama. See film ei ole selline nii konkreetne asi, et kõik peavad seda samamoodi tarbima.

Aga selles mõttes küll, et see maailm, mis koroonaga tuli, kus ühed nõuavad, et teisi vaktsineeritakse ja teised nõuavad, et viiruse vastu võitlemine lõpetatakse üldse ära, on ikkagi puhtalt hirmude peale üles ehitatud. Kui sa kardad, siis sa tegutsed ja hoiad kokku.

Kui seda poleks juhtunud, siis mulle tundub, et Valdist poleks ka tagasi tulnud. Ta sai tulla tänu sellele, et maailm selliseks muutus.

Et Valdis tuli nagu Kalevipoeg eesti rahvale vabadust tooma?

See film koosneb nii paljudest erinevatest nüanssidest. Valdise tegelase puhul on väga palju nüansse tulnud puhtalt filmi struktuurist ja ülesehitusest. Või siis esimese osa loogikast. Näiteks esimeses osas heidab ta oma sõpradele ette, et kõik valetavad, varastavad ja ropendavad, siis oli stsenaristina täiesti loogiline, et teises osas peab Valdis kõiki neid asju ise kandma ja teised on muutunud vastupidiseks.

Protsessi käigus lähed ikka sammu, ühe idee ja millimeetri haaval. See koguneb ja koguneb ning ise näed seda kaugemalt alles siis, kui sellest ise veidi eemale pead astuma.

Üks vabaduste väga oluline osa ja võib ka öelda, et üks põhiline vabadus, on sõna- ja väljendusvabadus. Võimalus öelda inimestele ka asju, mis neid solvavad ja väga palju haiget teevad. See film on ju ka osaliselt selline, et mingeid asju seal on öeldud meelega selleks, et öelda, et seda saab öelda.

Ma päris nii ei ole teinud, et lihtsalt asja enda pärast midagi üle võlli lükata. See on ikkagi tulnud läbi selle loo küpsemise. Iga detail, mis sinna sisse sajab, on mitmekordselt minu enda jaoks otsustega kinnitatud. Minu jaoks on see väga-väga loogiline juba lihtsalt loo enda ja dramaturgia seisukohast. Seega ma ei saaks öelda, et midagi selles filmis oleks tehtud sellepärast, et mul on võimalus seda teha.

Inspiratsioon selle taga on küll seal, jah, et ma saan, ma ei takista ennast ja ei saa takistada ennast ja ei tohi takistada ennast.

Selles mõttes on see küll julgusproov meile kõigile.

Või siis ka aususe proov.

Aususe ka, jah.

Ühesõnaga Eesti on vaba. Selle filmiga on see siin aastal 2024 ära kontrollitud.

Jaa, mulle tundub, et see, et filmi lõppu sattus see "Koit", see ei olnud planeeritud, aga ta tuli ja ta jäi ja haakis ennast ise sinna nii kinni. Sel hetkel avastasime, et see film on suurem kui meie, väikesed inimesed, kes me seda monteerime. Jälle tuli mingisugune väga kindel ja arusaadav kontrapunkt ja unisoon korraga.

Selle "Koiduga" on nii mitu tasandit, et ma ei oska neid isegi ära kirjeldada. Tõnis Mägi, loo autor ja kõige tuntum esitaja, on kahtlemata üks neist kunstnikest, kelle isikut, tema vaateid ja tema loomingut on kogu aeg üritatud mingite aktivistide ja moralistide poolt kokku siduda. "Ma ei kuula enam Tõnis Mägi, sest ta on öelnud midagi sellist. Ma ei lähe Tõnis Mägi kontserdile, sest tema esines mingi partei kontserdil." See on kindlasti vabas ühiskonnas okei, nii võib käituda, aga mulle tundub, et looja, tema isiku ning teiselt poolt tema loomingu kokku sidumine ei ole kõige mõistlikum.

Tõnis Mägi looming on kõnealuses filmis täiesti uues kontekstis, aga see on siiski tema oma. Kolleeg Arp Müller palus küsida, et kas Tõnis Mägi ka ise on näinud filmi, kus tema lugu kõlab täiesti ootamatus seoses?

Nüüd on, jah. Paar päeva tagasi helistas mulle. Talle väga meeldis see.

Nüüd on küll halvasti, kui Tõnis Mägile see film meeldis. Kriitikud saavad veel 0,5 punkti maha tõmmata.

Tehku kriitikud mida iganes.

See on ikka väga karm amet, mis kriitikul on. See on ikka suur karmaga mängimine. Mina ei oskaks seda teha.

Aga Mägile meeldis?

Väga meeldis, ta ütles väga palju ilusaid asju, aga ma ei tahaks teda teda siin lambist tsiteerida.

Ma arvan, et temaga on endiselt võimalik täpselt samamoodi ühendust võtta nagu varem.

Ühest küljest on ta loominguline inimene ja siis ei ole midagi parata, pead mingid asjad endast välja saama. "Koit" ju sündis ka ajal, mil sellist lugu tegelikult ei tohtinud sündida. See lugu võttis selle hetke nii jõuliselt ja võimsalt kokku, et me kõik mäletame seda ja ta on meie taasiseseisvumise hümn. Selles kultuuriruumis, kus meie eestlastena elame, on ta eelkõige ikkagi vabaduse hümn.

Ja ka võitluse hümn tegelikult.

Igal juhul mitte alla andmise ja tegutsemise hümn. Ja sellepärast sobis ta ka nii hästi sinna filmi lõppu. Ma läksin oma teed ja jõudsin välja põhimõtteliselt samasse kohta, kuhu "Koit". Sellepärast need ka niimoodi koos töötavad.

Eesti on ainult üks väike osa sellest vabast maailmast. Igal pool mujal tuleb ka kultuuri kaudu kriitilist vaadet ja küsimust, kas me oleme tegelikult vabad, seda kontrollitakse ja testitakse.

Ameerika Ühendriikide ingliskeelses kultuuriruumis, mis on meile paratamatult lähedasem, kui me ideaalses maailmas sooviksime, on ka viimase paarikümne aasta jooksul väga palju piiranguid tekkinud. Millised teemad on salongikõlblikud, millised isikud on salongikõlblikud, milliste sõnade, fraaside või mõtetega võib selle salongikõlblikkuse viie minutiga kaotada. Seal on mõned figuurid, kes on tegelikult päris kaugel poliitilisest narratiivist, aga on samas sõnavabadust ja ühiskonna vabadust tervikuna palju edukamalt kaitsnud kui kümned suured erakonnad kokku.

Hakkasin mõtlema, et kui oluline on näiteks see, et J. K. Rowling, tuntud Potteri lugude autor, tegeleb nüüd sõnavabaduse ja kodanikuvabadustega, või teisest küljest selline USA püstijalakoomik nagu Dave Chapelle, kes esitas Netflixi jaoks ootamatult nende suure ja kalli lepingu raames paar šõud, mida Netflix oli kohustatud näitama ja mis olid publiku seas väga menukad, mis ilmselt ei olnud see, mida oodati temasuguselt mehelt, aga mis vajutas kõikidele nendele punktidele, millega tegeles ka "Tulnukas 2"? Netflixi nooremad töötajad tulid plakatitega kokku ja nõudsid, et šõu võetaks maha ja leping Dave Chapelle'iga lõpetatakse. Mulle tundub, et see oli see hetk, kus Netflix vaatas oma kasumiaruannet ja mõtles – ei, siin on koht, kus me oleme sõnavabaduse toetajad.

Mida see intsident siis paljastas? Lõpuks see raha ikkagi lahendas selle olukorra. Kuna inimestele see väga meeldib, siis oleme nõus seda näitama.

Aga me kõik soovime ju elada rahus ja õnnes. Reeglid on justkui selleks, et see oleks lihtsam. Aga inimesed on ikkagi erinevad. Mulle tundub, et on kahte tüüpi inimesi. On ruuduinimesed, kes tahavad, et kõik oleks pakitud ruudukujulisse vormi ja osad on sellised ümmargused, ringikujulised inimesed, kes ei mahu sinna ruutu sisse. Siis käib pidev võitlus selle vahel, et kas midagi peaks olema vormi sees või on väljas.

Ma mäletan, et mul oli plaanis hakata stsenaariumi viimast versiooni kirjutama 24. veebruaril. Siis paneme selle "Krati" ära, näitame viimast korda inimestele vabariigi aastapäeval ja siis ma hakkan "Tulnukat" kirjutama. Ja see oli täpselt see päev, kui algas sõda. Esiteks see masendus, pauk ja kõik see hullumaja. Siis saad aru, et see ametlik põhjendus, miks minna kallale teisele riigile, on see, et seda juhivad põhimõtteliselt peded ja narkomaanid. Siis sain aru, et ma sellega tegelengi siin praegu. Need asjad on omavahel seotud.

Me ei saa rääkida kõikidest asjadest. See on umbes sama, et sa ei saa opereerida inimest, kui sa teda lahti ei lõika. Pead selle noa sinna sisse lööma selleks, et seal sees midagi parandada.

Huvitav, millistest väikestest asjadest, nii suures ühiskonnas kui USA kui ka väikeses ühiskonnas nagu Eesti, võib ära rippuda vabaduse tegelik määr ja selle säilimine. Nädala alguses õiguskantsler Ülle Madise, esindades institutsiooni, kelle eesmärgiks on vaadata, et meie kõigi põhiõigused oleksid vastavalt põhiseadusele kaitstud, kirjutas pika märgukirja selle kohta, et kõikvõimalike kaameraid, mis meie igat sammu salvestavad, on igale poole liiga palju üles pandud. Põhimõtteliselt kaitses vabadust. Milline on ühiskonna reaktsioon sellele kirjale? Ajakirjanikud pisut kajastasid seda, mõni poliitik kommenteeris, aga see oli ka enam-vähem kõik. Mõtlesin siis, et kui sama teema oleks filmi sees või laulus või mõne püstijalakoomiku populaarses etteastes, siis ilmselt oleks see vabadus isegi paremini kaitstud.

Pisiasi, mille taha vabaduse test jääb, võib väga väike olla. Kui Ameerika Ühendriikides oleks Netflixi mingisugune keskmise või ülemise astme juht otsustanud, et tühja sellest kasumiaruandest, võtame šõu maha, sest aktivistid tahavad, et meil ei oleks sellist asja. Või kui Eestis oleks Eesti Filmi Instituut (EFI) otsustanud, et nii ebaviisaka ja nii valede mõtetega stsenaariumi alusel tehtud film küll mingit raha ei saa, siis ei oleks seda filmi olnud.

Ma arvan küll, jah.

Jumal tänatud, et see esimene "Tulnukas" olemas oli. Seda ei olnud ka tol hetkel lihtne alla neelata. Näiteks inimestel, kes pidid seda minu lõputöö kaitsmisel hindama. Pärast seda, kui see film valmis sai, ei olnud temaga ka mitte midagi teha, sest televisioonis seda näidata ei saa.

Kas seda ei ole kunagi televisioonis näidatud?

Ei ole mitte kunagi.

Äkki rahvusringhääling peaks selle eetrisse panema.

Siin ongi see küsimus, kust läheb see piir, kas otsustajatel on piisavalt julgust ja enesekindlust, et see ei mõjuta kõike muud, nende vaatajate arvu või mida iganes muud võib karta selle juures, et miks mitte "Tulnukat" näidata.

Mäletan, et käisime ühe saare peal ja seal inimesed olid ka väga vihased selle filmi peale. Eks seal ongi armastus ja vihkamine käsikäes. Mulle tundub, et see et paratamatus. Ma pean lihtsalt filmi tegema ja kõik see, mis pärast seda saab, saagu ise hakkama.

Kas sama vabaduse testina oleks hea, kui rahvusringhääling paneks õhtusel ajal näiteks ETV2 eetrisse kogu ulatuses Benny Hilli omaaegsed naljasarjad, mis on kohutavalt seksistlik, tänases kontekstis ka rassistlik, naljad on ebaviisakad, kindlasti paljud solvuksid hingepõhjani või vähemalt demonstreeriksid oma solvumist.

Meil ongi praegu selline maailmade põrkumine. Me oleme täitsa piiri peal siin. Teisel pool piiri on need naljad endiselt täiesti adekvaatsed.

Aga mingid teised naljad jälle ei ole?

Mingid teised naljad jälle ei ole.

Ja kuskil on mingid ametnikud, kes otsustavad, et need naljad on õiged, aga siia kirjutage "jaa" asemel "ei".

Eks me hirmutame üksteist nende naljadega, mis teisel pool piiri tehakse.

Samas näitab Eesti Rahvusringhääling sellist omaaegset sketšisaadet nagu "Kreisiraadio". Mina olen kogu aeg mõelnud, et kui rahvusringhäälingu eetris on võimalik vaadata "Kreisiraadio" varasemaid osi ja neid näidatakse mitte ainult Jupiteris, vaid ka tele-eetris, nii kaua on see ka üks vabaduse test, et kõik on hästi.

Siin ongi küsimus, et kas sa usaldad, et inimene, kes seda vaatab, saab sellega ise hakkama.

Kas see inimene on vaba.

Kas ta saab ise hakkama selle analüüsi ja mõtlemisega.

Ma käisin Hiinas ja küsisin ühelt Hiina režissöörilt, et kuidas neil tsensuuriga siin lood on. Ta ütles, et ei, Hiinas mingit tsensuuri ei ole, aga meil on palju vanainimesi ja lapsi, kellele ei saa kõike näidata. Need ühiskondliku heaolu nimel loodud reeglid, mis tegelikult meie vabadust aina rohkem ja rohkem piiravad, võib ka niimoodi ära põhjendada.

Aga mulle tundub ka see, et ERR-is näidatakse "Kreisiraadiot" ja et Eestis saab "Tulnukas 2" õitseda, ainulaadne ja mõnus. Selle üle tasub rõõmustada.

Me ikkagi väga vähe eestlastena rõõmustame, et me oleme eestlased. Mulle tundub, et midagi pidime me kõik eelmises elus väga hästi tegema, et saime kõik siia ilma eestlastena sündida. Võiksime rohkem rõõmustada.

Enne intervjuud kohtusin täiesti juhuslikult ühe suure Eesti panga juhatuse liikmetega. Lõpuks ütlesin, et mul on teile üks küsimus. Tahaksin teada, et kui ma oleksin 40+ edukas Eesti režissöör, kes on teinud filme, mida on vaadanud sajad tuhanded inimesed ning need filmid on ka äriliselt edukad - ja ma tuleksin teie juurde oma osaühinguga ning kahe miljoni euroga ning ütleksin, et tahan teha uue filmi. Siin on stsenaarium, lugege ja öelge, kas te annate mulle neli miljonit eurot laenu. Selle peale nägi laua taga naeratavaid pilke ja lõpuks öeldi üsna otse ära, et ei saa.

Mulle väga meeldiks, kui oleks võimalus teha filmi nii, et on raha rohkem kui tavaliselt. Eesti filmide eelarved on ikkagi väikesed, kuigi need tunduvad tavainimesele väga suured. Maailma mastaabis on need väikesed.

Oma nelja miljoniga panin ma ikkagi pikalt üle?

Välismaal on neljamiljoniline film madala eelarvega film. Eestis ei ole. Meil on selle väikese rahva piires neid tagasiteenimise võimalusi väga vähe.

Ma ei kujuta ette, et üldse oleks võimalik neli miljonit pangalt võetud laenu tagasi teenida. Ma usun, et ei ole.

Eestis on ju filmi ja kõikvõimalike kunstide finantseerimiseks kaks võimalust. Üks võimalus on erakapital, ettevõtjad, kes loodavad raha tagasi teenida või lihtsalt toetajad, kes annavad raha ja ei taha seda kunagi tagasi saada. Teine on siis maksumaksja rahast finantseeritavad institutsioonid nagu EFI ja kultuurkapital. Kui ma õigesti aru saan, siis selleks, et teha filmi, peabki saama maksumaksja käest raha?

Jah. Ilma Eesti riigi toeta ei teeks me midagi. Või noh, midagi teeks ikka. Kui nüüd juhtuks nii, et kogu riigi raha kaob ära, siis meie filmid oleksid teistsugused.

Ühel intervjuul Ridley Scott rääkis, et vaatas nõukogude filmitegijate poole väikese kadedusega, et nad saavad teha filme, mis ei pea ennast tagasi teenima. Seal on teistmoodi süsteem. Nõukogude film ei tohtinud kriitiline olla jällegi.

Tihti juhtus, et oli samas.

Mulle väga meeldib, kuhu see arenes. Kui kuulata neid Ruja laule seal filmides, kuidas ja kui peenelt on suuri asju jutustatud nii, et ei saa näppe otseselt sahtli vahele pista. Samal ajal saab rääkida ikkagi suurtest inimlikest ja elulistest asjadest, ei pea müüma hamburgerit või midagi hästi primitiivset, mis lihtsalt inimese rahast tühjaks teeks.

Mulle tundub, et kui riigi raha ära kaoks, siis valik filmidest läheks aina rohkem kassatulu eesmärgil loodud asjade poole kaldu.

Kas selle jutu mõte oli praegu see, et kui riigi kunstiraha jagamise juurde peaksid sattuma natuke kitsarinnalisemad inimesed, siis tuleb ka vabas Eestis hakata vaatama nõukogudeaegse kogemuse poole, kuidas teha filme nii, et tsensor ei saa aru, mis sa teinud oled?

Tehes neid filme näen ma ka seda, et see on ka oluline ja vajalik kiht, millega sa filmitegijana tegeled. On mingi esimene level, väga primitiivne, kes läheb kuhu, kes räägib, mis järgmisena juhtub, juhid inimest läbi selle filmi, aga samal ajal teised kihid, kus saab panna vastu lainet. See on see sama tehnika ja võimalus, mida nõukogude ajal kasutati, aga mida inimesed ei oska tänapäeval nii hästi lugeda. Selles peitub mingi poeesia, mulle meeldib see, see on lahe, selles mingisugune teist laadi jõud.

Tänan väga.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.