Palju õnne värske elutööpreemia puhul! Mitmes elutööauhind see oli?

See on kümnes.

Need on kokku loetud, aga kas sa tead, palju kõiki erinevaid auhindu oled üldse saanud?

Neid on 80–90, kuskil niimoodi. Hetkel, kui filmide saatmine festivalidele on lihtsam ja festivale on palju, siis võib saata ka kõiksugu külafestivalidele ja siis festivalide hulk kasvab kiiresti. Mul on aga need auhinnad enamasti A-kategooria festivalidelt, peaauhindu on neist umbes 20 tükki.

Nõukogude ajal ei pääsenud eriti festivalidele ja festivale oli ka vähem.

Ideaalis võiks seega number suurem olla?

Ütleme, et näiteks "Kolmnurk", mis 1982. aastal valmis sai, ei ole kuskil väljas käinud. "Hotell E" on saanud ühe auhinna, siis olid sellised ajad, et lihtsalt ei jõudnud filmi saata kuskile, maailm oli väga lagunenud.

Lisaks elutööpreemiale on sul välja tulnud ka uus film "Luna Rossa". Eesti publik näeb filmi tänavu PÖFF-il, kas on väike ärevus ka sees, kui kodumaine vaataja pole veel filmi näinud?

Ei ole.

Kas seda ärevust pole enam või seda pole kunagi olnudki enne filmide väljatulekut?

Väga ei ole. Tavaliselt on see nii, et film saab valmis ja siis tuleb seda hakata saatma festivalidele, praegu on see aeg umbes pool aastat enne festivali. Ehk siis sa võib-olla teed juba midagi uut, kui see lõpuks festivalile läheb.

Aga antud juhul on Eesti esilinastus nii kaugel selle pärast, et meid valiti PÖFF-ile rahvusvahelisse võistlusprogrammi ja nad nõuavad, et see oleks esilinastus, seetõttu me pole seda ka varem Eestis näidanud. Pärast seda teeme veel ka ise esilinastuse, kuhu kutsume kõik need, keda tahame.

Aga ärevuse suhtes... Seda asja on nii kaua tehtud, et sellest, kas film on läbikukkumine või mitte, saab juba varem aru. Mul ei ole ükski film ka läbi kukkunud, seega seda kogemust mul tegelikult ei ole.

Aga kui meenutad aega, mil tulid välja "Ja teeb trikke..." ning "Maakera on ümmargune", sa olid siis alles oma karjääri alguses, seega ilmselt ei osanud ette aimata, kas film on läbi kukkunud? Või teadsid juba ette?

Tegelikult sain ikkagi juba siis aru, et need asjad, mida tahtsin teha, on korda läinud.

Kui räägime nendest esimestest filmidest, siis enne seda oli kadalipp, kas võetakse vastu siin või läheb Moskvasse ning kas võetakse vastu seal või tuleb midagi hoopis ümber lõigata...

See kadalipp oli enne juba palju pikem.

Jah, siis nägi väga palju absurdi ja sai palju nalja, aga seda, et esilinastusel oleks närvis olnud, küll ei mäleta.

Kuidas sul enda filmidega on? Kas pärast valmimist lased neist lahti?

Ma arvan, et nii peab tegema, ühel hetkel saab punkt pandud ja film on valmis. Kuskil näed, et mingi asja oleks pidanud lühemaks lõikama, aga ma ei taha seda mõelda. Film on valmis ja nüüd ta peab oma elu elama.

Sinu ja Olga Pärna viimane film "Lendurid koduteel" valmis 2014. aastal, pärast seda tuli veel ka üks ERM-ile tehtud lühem projekt. On mul õigus?

Vahepeal oli veel jaapanlaste projekt Vivaldi "Neli aastaaega", kuhu me tegime "Suve". See oli elava muusikaga projekt, mida mängiti Jaapanis, Ameerikas ja Hispaanias ning see jõudis ka Tallinna.

Seega päris pikk vahe jäi nüüd kahe filmi vahele. Kas see on kõige pikem paus, mis kahe filmi vahele on jäänud?

See on kõige pikem jah. "Eine murul" ja "Hotell E" vahel oli umbes viis aastat. Praegu see paus tuli sellest, et tegime vahepeal kaks väiksemat filmi, Olgaga olime vahepeal ühe aasta Tartus ka vabade kunstide teaduskonna professorid, siis meil olid Tartus kaks uut filmikaadrite ja illustratsioonide näitust, mis jõudsid laiendatult ka Viimsi Artiumisse ja hiljem Itaaliasse Bergamosse. Ma illustreerisin vahepeal ka neli-viis raamatut, samuti Olga, seega tööd oli meil päris palju.

Tavaliselt mul ongi nii olnud, et pärast ühe filmi lõpetamist arvad, et nüüd aitab, aga siis kuskilt hakkab midagi idanema. See oli ka "Luna Rossaga" nii: oli üks nali, millest see hakkas idanema.

Mis see nali oli?

Ma ei tea, kui palju ma hakkan filmi sisust rääkima.

Ära pigem sisust räägi jah.

See nali on filmi sisuga seotud (naerdes). See nali hakkas kasvama ja mingil hetkel läks väga huvitavaks.

Arendustoetust küsisite sellele projektile vist juba kuskil 2018. või 2019. aastal?

Jah, see oli 2019. aastal vist. Me alustasime 2020. aasta näitlejatega tööd ja siis tuli koroonaviirus, mille tõttu me kaotasime umbes pool aastat.

Kui nüüd uhkelt öelda, siis tehnoloogiliselt on meie film innovatiivne, sest kuigi see meetod on olemas, siis siin regioonis polnud keegi seda teinud. Näitlejate liigutused talletatakse arvutisse 3D-nukkude liikumisena, kust see joonistatakse ümber. See, et video joonistatakse ümber, on ka tavaline asi, aga erinevus on selles, et meil oli mingi liigutus või sündmus olemas niiviisi, et võisime kasvõi montaaži ajal kaamera panna suvalisse punkti, kas lagipähe või suure varba külge.

Meil algul oligi plaan, et monteerime filmi enne joonistamist, aga kuna nii palju tundmatud tegureid oli, siis see ei õnnestunud.

Kas see, et ei õnnestunud, tähendas, et tuli asjad täiesti ümber mõelda?

Ei, see tähendas, et kui montaaž oleks olnud nukkudega, siis oleksime ümber joonistanud juba monteeritud filmi ja seega oleks kõvasti aega kokku hoidnud. Mingil hetkel saime aru, et see tuleb võib-olla sisule kahjuks.

Mõte, et kasutada motion capture-tehnoloogiat, tuli sellest, et meil on umbes 70 protsenti filmist turvakaamera pilt. See tähendab, et kaamera on tavaliselt üleval ja kui keegi liigub vaateväljas, siis rakurss muutub. Kui ta tuleb lähedale, siis pea on hiiglasuur ja nii edasi. Me saime aru, et selle tehnoloogiaga saame selle ära lahendada. Tootmise käigus hakkas film ka ise dikteerima mingeid asju.

Mis hetkel see tehniline lahendus "Luna Rossa" juurde tuli? Või see oli juba kohe algusest plaanis?

See oli kohe alguses, isegi enne arendusfaasi. Kuivõrd lugu eeldas seda, et keegi jälgib turvakaameras teiste persoonide tegevust, siis oligi selge, et peame proovima seda tehnoloogiat.

Meil oli koostööpartner Prantsusmaalt, kes ostsid meile motion capture'i jaoks vajalikud ülikonnad ja kindad, sest see toetus, mille EFI-st saab, selle eest ei tohi püsivara soetada. Me saime need ülikonnad ja siis hakkasime juba tegutsema, see oli omamoodi Ameerika avastamine.

Sinu enda traditsioonilise animatsioonimeetodiga seda filmi poleks teha saanud?

Oleks saanud.

Aga oleks kehvem tulnud?

Loomulikult, siis oleks pidanud vähendama seda turvakaamera osa ehk päris sellist filmi poleks lõpuks teha saanud.

Ka see motion capture-tehnoloogia on ennekõike hea näide sellest, kuidas selle 50 aasta jooksul, kui sa oled animatsioonivaldkonnas tegutsenud, on maailm muutunud.

Kui täpne olla, siis filmirežissöörina alustasin 1977. aastal ja aasta varem läksin stuudiosse ning tegin ühe filmi veel kunstnikuna. Teiselt poolt "Kilplastele" disainiraamatu tegin 1973. ja 1974. aastal.

Kui "Kilplased" alguspunktiks võtta, siis võib vist öelda 50 aastat.

Võib öelda küll.

Aga kas sa ütleksid, et tehnoloogia areng on sinu tööd lihtsamaks muutnud?

Ma ei ütleks nii, vaid ta võimaldab laiemalt mõelda. Ka "Luna Rossa" puhul mõtlesime nende võimaluste piires, mis praegu on. See tähendab, et võib-olla tööprotsess ise muutus keerukamaks, aga need piirid, kus sa võid teha, on laiemad.

Võimalused on tohutult avardunud ja nüüd sõltub sinust endast, kui palju sa seda suudad kasutada.

Kas sa teiselt poolt ütleksid, et tehnoloogia areng on animatsioonist midagi ka ära võtnud?

Ma arvan, et ei ole. Kui sa midagi ära jätad, siis see on sinu oma asi.

Küll aga tehnoloogia on muutunud seda, et ta on pannud praeguse animamaailma üpris keerulisse seisu. Kui võtame 30–40 aastat tagasi, siis film pidi olema 35-millimeetrise lindi peal ehk see oli mingis mõttes elitaarne kunst. Sul pidi olema stuudio, jurakas kaamera ja kaamerapink, lisaks sa ei saanud ka liiga palju koopiaid oma filmist teha ehk pidid väga valima, mis festivalidele saata. Ka festivalide valikužüriidel oli oma tööd lihtne teha, sest filme polnud nii palju.

Nüüd on festivale tohutult ning mingi paariminutilise asja, mille nimi on animafilm, saab üks inimene teha valmis telefoniga. Suuremad festivalid saavad seetõttu 3000 kuni 4000 filmi, mille hulgast tuleb valima hakata. Kuidas sealt hulgast valida?

Ma tegin arvutusi, et kui žürii vaatab igast filmist kümme sekundit ja seal on kokku 3000 filmi, siis kui kaua see aega võtab... Aga sa ei saa otsustada filmi üle nii kiiresti. Jah, kui film on 30 sekundit ja sa vaatad 10 sekundit, siis näed enam-vähem ära, mis see on, aga kui film on 15 minutit, siis...

Kas sa läksid selle arvestusega peale, et "Luna Rossast" saaks kümne sekundiga juba pildi ette?

Noh, esimese paarikümne sekundi sees peaks olema küll midagi, mis paneb kõrvu kikitama.

Tehnoloogiajuttudega tegime juba otsa lahti, aga kas sind tehisintellektiga seotud küsimused üldse huvitavad?

Iga uus tehnoloogia, mis tuleb, kipub alguses olema tsirkus. Kui kino leiutati, siis ta oli tsirkuse rollis, kus näidati, kuidas rong sõidab jaama. Tehisintellekt on ka omal moel tsirkus, aga juba on olemas AI-filmifestivalid. Kui mingi film näeb igav ja jabur välja, aga ta on tehtud tehisintellekti abil, siis see on praegu juba pluss, mitte miinus.

Aga kellelt ta võtab ära leiva? Ilmselt Hollywoodi stsenaariumeid ta suudab toota niiviisi, et keegi ei suuda vahet teha. Klassikaline Hollywoodi film on kanooniline kunst, nagu ikooni maalimine, kus reeglid on täpselt paigas. Keerulisem on talle selgeks teha, mis on huumor ja kuidas seda määratleda. Iga inimene arvab, et tal on huumorimeel, aga mida see tähendab.

Sa arvad, et tehisintellektil ei ole huumorimeelt?

Talle tuleb see ehitada, aga ma arvan, et see on üsna keeruline, sest huumor on seotud keelega ja sotsiaalselt gruppi kuulumisega, näiteks inside-naljad. Huumori mõiste on äärmiselt keeruline.

Vahepeal liikusime Priidu ja Olga tööruumidest kööki, sest Olga on teinud kohvi ning liitub ka intervjuuga.

Kui nüüd "Luna Rossa" juurde tagasi tuleme, siis sa oled juba varem korduvalt öelnud, et teed oma viimast filmi. Kas "Luna Rossa" on viimane film?

Tahaks küll.

Aga tundub, et ei lähe nii ja midagi juba küpseb kuskil?

Kui me tegime filmi "Lendurid koduteel", siis alguses saime arendustoetust loole, mille nimi oli "Organiseerimata kuritegevus". Stsenaarium oli mul sedavõrd valmis, et sellele anti toetust, aga enda jaoks ei olnud see veel lõplik. Siis sündis poeg ja ei tahtnud enam sellega tegeleda.

Pärast seda tuligi "Lendurite" idee, tegime selle ära ja siis me jõudsime hoopis stsenaariumini "Tõusvad viiuldajad". Aga kas me seda teeme? Seda ma ei tea.

Seega sa tahaksid veel teha, aga loodad ka, et "Luna Rossa" jääks viimaseks filmiks?

Kui sa teed oma animafilmi ja see protsess venib nii pikaks, siis seal on mitmed etapid. Kui sa alustad, siis hakkad sa otsima oma stiili. Iga lugu väärib oma visuaalset stiili, see ei ole tähenda ainult karaktereid, vaid kogu maailma, sa lood maailma, kus on oma reeglid, mis puudutab värvi, faktuuri ja kõike muud.

Meil oli "Luna Rossa" puhul tunne, mis see võiks olla, aga kui nüüd vaadata neid esimesi üritusi, mis me tahtsime teha, siis jubedus haarab sind... Aga see ongi protsess.

Sa ei ole veel küsinud, aga võib-olla sa jõuad selleni, kui palju me Olgaga kakleme omavahel. Rääkimata sellest, kui sa töötad stuudioga, siis tavaliselt ei küsita ka selle kohta, et kas sa oma animaatoreid peksad ka.

Aga peksad siis?

Ei peksa, mitte kunagi (naerdes).

Ma ei oleks selle kohta vist ise tõesti küsinud, küll aga tahtsin ma uurida, kas sa üksi tahaksid üldse enam filmi teha?

Ei tahaks. Päris üksi ma ei olegi filme teinud, ma olen stuudioga teinud.

Ma mõtlengi ennekõike üksi režissöörina.

Seda kindlasti ei taha. Meil on rollid jagunenud niimoodi, et me mingeid asju teeme koos. Mina kirjutan stsenaariumi, aga me arutame seda kogu aeg koos ehk sparringupartner on kogu aeg võtta. Näiteks heli suhtes on Olga kindlasti tähtsam persoon.

Olga Pärn: Mina ei arva nii, see on ikkagi koostöö.

Nojah, aga mingid asjad sa usaldad teisele inimesele.

Olga Pärn: Meil on põnev koos asju teha, see on teekond, mis võetakse koos ette.

"Luna Rossa" on toodetud koos prantslastega. Ainult Eesti rahadega poleks seda filmi valmis teinud?

Eestis me taotlesime EFI-st raha 18-minutilise filmi jaoks, küsisime maksimumsummat, mida nad oleksid saanud anda – vahepealsete aastatega on see summa kõvasti kasvanud –, meil oli taotlust vingelt ette valmistatud, aga nad lihtsalt lõikasid sealt 20 000 eurot vähemaks. Meil on tunnistaja, kes kuulis jagamist pealt, kus öeldi, et tegime Pärnadele ninanipsu...

Me tahtsime kindlasti Kanada helimeest, kes ei saanud Kanadast raha. Ta tuli siia ja siis me lendasime koos Prantsusmaale, kus prantslased maksid kokkusalvestuse stuudio kinno. Selleks hetkeks olime aga jõudnud seisu, kus meil polnud helimehele raha maksta. Kohtusime EFI uue peaprodutsendiga, materjal oli meil küll monteerimata, aga näitasime talle seda, oli näha, et ta huviga vaatas seda, aga ikkagi selgitas meile, et ei ole mingit varianti, et EFI maksaks selle palga kinni.

Ehk siis EFI oli andnud maksumaksja raha, et teha see film valmis. Nad nägid, et sealt on tulemas vinge asi, aga nad ütlesid sisuliselt, et neid ei huvita, kuna raha on juba ära kasutatud. Selge, me oleksime ise selle kokku monteerinud ilma rahata, aga me ei saa nõuda, et teise maa kodanik paneb mitu kuud oma elust sinna alla ilma palka saamata. Põhimõtteliselt nad ütlesid, et film jääb lõpetamata.

Sisuliselt on rahastajad teinud kogu aeg valesid otsuseid, nad ei ole andnud raha sinna, mis võib anda tulemuse, vaid nad annavad sinna, kus tehakse film valmis ja see kaob kuhugi.

Sa arvad, et nende rahastusotsustega on Eesti animatsioonile karuteene tehtud?

Karuteene on tehtud küll. Kui Eesti sai iseseisvaks, siis tekkis kohe kinoringkondades teema, et animatsioonilt tuleb raha ära võtta...

Kui ma loen praegu EFI juhi intervjuusid või artikleid, kus ta kiidab taevani Eesti filmi taset või nutab, et raha on vähe, siis nendes tekstides pole iialgi tulnud ette sõna "animatsioon". Animatsiooni ei ole olemas.

Mida sa neist Eesti animatsioonidest, mis ikkagi kõige kiuste valmivad, arvad?

Ega eriti ei arva. Kui vaadata Eesti animatsiooni kuldaega – 1980. aastate teisest poolest kuni 1990. aastateni –, siis need noored mehed, kes tol hetkel tulid, on praegu 65-aastased. Nende hulgas on aga osad, kellele EFI lihtsalt ei anna enam raha. Lihtsalt ei anna.

Kui me räägime maksumaksja rahast, siis see tuleb ühte suurde filmikasti, kust taotlevad raha nii andekamad kui ka vähem andekad tegijad. Aga seal vahel on inimene, kes otsustab, kuidas jagatakse talle mittekuuluvat raha. See inimene on ideaalis tõesti aus ja pädev entusiast, vahel juhtub niiviisi, aga kui need inimesed jäävad sinna kauaks, on seal viis, kümme või 15 aastat, siis nad ei võta enam riske, sest tahavad olla sellel kohal veel 30 aastat.

Sa tunned, et Eesti animatsioon on seetõttu turvaline ja igav?

Ei, ta ei ole turvaline, aga ta on kahtlemata igav ja pole arenguvõimeline.

Aga kes on praegu Eesti animatsioonis kõige kõvemad tegijad, kellele sa pöialt hoiad?

Meie oleme (naerdes).

Õige suhtumine. Oled animatsioonivaldkonnas nii kaua tegutsenud, kas miski sind üldse enam suudab liigutada või üllatada?

Kui me seda filmi tegime, siis ega me eriti festivalidel ei käinud. Aga kui sa ka vaatad festivalidele valitud filme, siis ega sa ei tea, mida on tegelikult pakutud. Näiteks kaks aastat tagasi Zagrebis käisime ja see kõik oli nii igav, mida me nägime.

Samas muutunud on see, et kui aastakümneid tagasi oli animatsiooni raskuspunkt Kanadas, kust see liikus edasi, britid olid kõvad ja siis mingi hetk oli see punkt hoopis Hollandis.

Enam neid raskuspunkte ei ole?

Noh, brittide lasteseriaalid on endiselt huvitavad, aga nüüd on pigem nii, et ootamatult võib kuskilt midagi tulla. Jaapanis olime žüriis ja seal olid Kreekast ja Rumeeniast kaks vinget filmi. Põhimõtteliselt tühjad kohad animatsiooni mõttes, aga ega me ei tea, kus nad on õppinud, neil on kindlasti erinevad kontaktid ja nii edasi.

Mainisid, et britid teevad parimaid lastesarju, aga oled sa ise ka tahtnud kunagi lastefilme teha?

Lastefilme on maailmas niivõrd palju, et ma olen teadlikult sõdinud selle eest, et animafilm võib olla ka tõsiseltvõetav. Ta võib olla täiskasvanutele naljakas, aga ka selline, mis puudutab neid.

Aga sinu filme on vist aastate jooksul ikkagi ekslikult lastele ette söödetud?

Ma ise mäletan raamatute suhtes, et lugesin juba kuuendas klassis igasugu täiskasvanute raamatuid, kust ma ei saanud kõige arust, aga sind tiritakse kuhugi ülespoole. Aasta pärast äkki saad aru, mida see tähendas.

Seega lastele võib sinu filme näidata küll?

Olga Pärn: Absoluutselt võib, "Lendureid koduteel" küll mitte.

Me tegime "Lendurid koduteel" heli Kanadas kolm nädalat, poeg Märt oli alla kolme-aastane ja ta oli meiega igal pool kaasas, aga suutsime seda teha nii, et ta ei näinud filmi.

Olga Pärn: Aga see oli väga suur kunsttükk, ta pole siiamaani seda näinud.

Millal näitate talle?

Olga Pärn: Võib-olla siis, kui ta on 16-aastane (naerdes).

Ta ise ei vaata ka, selles suhtes on ta väga pedant.

Olga Pärn: Naljakas on see, et ta on praegu 13-aastane ja ta oli esimene inimene, kellele me "Luna Rossat" näitasime montaaži käigus. Küsisime, et mis sa arvad sellest ja ta ütles, et tublid olete, see pole igav, väga tore on. Aga kui me küsisime, et kas sinu klassile võiks seda näidata, siis ta ütles, et ei, liiga vara on.

Aga kas tahaksite, et pojast saaks uus Priit Pärn? Et astuks astuks samadesse kingadesse?

See oleks väga rumal mõte, sest kui paned talle kümme aastat otsa, siis ta on 23-aastane ja võiks olla juba mingi tegija. Kuivõrd maailm selleks ajaks muutunud on, seda me ei tea.

Olga Pärn: Me tegelikult joonistame koos Märdiga välja palju, aga see on alati mäng.

Te olete ju neli raamatut koos illustreerinud.

Olga Pärn: Seda ma tahangi öelda, et tasapisi kasvas sellest mängust välja tööpartner. Aga seda me ei tea, mis temast saab ja see meid ei huvita ka liiga palju. Igal inimesel on oma teekond ja sa pead ise leidma selle, mis just sulle sobib, aga see on kõige raskem asi maailmas.

Maailm muutub ja läheb kogu aeg kiiremaks. Ilmselt 10 aasta pärast on juba sellised ametid, millel ei ole veel isegi nime.

Aga kas kümne aasta pärast Eesti animatsioon on veel alles?

Ei oska vastust anda.

Olga Pärn: Tahaks loota.

Aitäh teile!

Aitäh.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.