Alustame Toe Tagi albumi "Legendaarne" 20. sünnipäevast, mida tähistasite septembri alguses Scotland Yardis, kus toimus ka albumi esmaesitlus. Kas korraldamise käigus tuli välja midagi huvitavat, mis 20 aastaga muutunud oli?

Me unustasime nagu selle ära, et oleme 20 aastaga populaarsemaks saanud. Mõte oli iseenesest hea, pidu oli tore, aga vabalt oleks võinud teha ka viis korda suuremas kohas. Selle unustasime ka ära, et oleme vahepeal ise ka suuremaks kasvanud. Lava oli ikka megaväike. Aga oligi selline kodune ja meeleolukas tulemus. Fiilingu mõttes oligi natukene täpselt nii nagu 20 aastat tagasi, mingid sõnad läksid meelest ära ja palju tuttavaid nägusid oli kohal.

Kuhu sa ise "Legendaarse" Eesti hiphopis või ka popmuusikas tähtsuselt paigutaksid? Või mis tähenduse talle omistaksid?

Olen ise hästi suur "esimeste" asjade fänn. "See oli esimene plaat ja tema oli esimene, kes tegi nii." Tunnistan esimesi kohti. Olgu see siis võistlustel või ajaloo kontekstis. "Legendaarne" ei olnud selles mõttes ei meie esimene plaat, ega ka Eesti esimene hiphopi album, aga kuigi ma väga ei analüüsi enda tehtud asju, vaid pigem lihtsalt teen, siis saan aru, et kuidagimoodi on ta ikkagi väga oluline album. Ja mitte ainult hiphopi skeenes vaid ka laiemalt.

Enne seda tegime A-Rühma albumi "Laulmata jäänud laulud" (1999), mis on ka väga oluline ja ma ütleksin, et see oli esimene, mis tõi hiphopi laiemasse publikusse. Tõi hiphopi välja Cool D maa-alustest katakombidest. Seda albumit oskan ma kultuurilises kontekstis paremini kuhugi paigutada, aga "Legendaarne" oli, jah, populaarne, aga tema tähtsusest peavad teised minu asemel rääkima.

Mulle nagu tunduks, et mingisuguse lisatempli lõi ta ikkagi Eesti hiphopile peale.

Sel ajal võiski iga suurema liigutusega järjekordse verstaposti kuhugi maha panna ja eks neid pannakse siiamaani maha. "Legendaarne" võib-olla tegi seda, et laiendas hiphopi muusikalist pilti. Et mis see hiphop Eestis olla võib. Peale seda tuli Chalice oma asjadega välja, mis seda veel omakorda laiendas. Aga see oligi Eesti hiphopis selline kiire arengu aeg.

Aga endal on väga raske öelda. Seda tasub vist küsida pigem Tõnis Kahu sugustelt tüüpidelt, kes seda paremini oskavad. Mul endal ei ole ka muusikat tehes mingit konkreetset sihti või kava. Mingid asjad toimivad, mingid asjad toimivad vähem. Kuidas need siis mõjuvad? Seda saab aastaid hiljem teada.

Teoorias võiksid siiani ainult "Legendaarse" hittidega esineda, à la Smilers ja Terminaator. Seda soont sul vist sees ei ole. Pigem tundub sul olevat tung kogu aeg millegi uuega välja tulla, aga mitte ennast sealjuures muidugi totaalselt ümber leiutades. Millest see tuleb?

Igal artistil on oma "Kikilips". Kui Ivo Linna läheb lavale, siis tahetakse "Kikilipsu". 2 Quick Startil on "Neiu mustas kleidis" ja nii edasi. Need on need lood, mida rahvas tahab. Endal on ka vahel tunne, et ega eriti ei viitsi neid teha. Aga mäletan, et käisin kunagi Rock Cafes ühe oma lemmikbändi Obituary kontserdil ja nad tegid oma põhialbumi pealt pool lugu. Siis ma sain aru, kui tähtis on rahvale see, et neid hitte ikkagi mängitaks. Need töötavad kõigi peal – sülebeebist vanainimeseni.

Aga kui sa ikkagi oled mingit sorti loovinimene, kunstnik, kirjanik või muusik, siis ei ole sinna lihtsalt midagi parata, sest need uued ideed kogunevad pähe ja mingi hetk on vaja need ära realiseerida. Kas siis lõuendile või arvutisse biitideks või sõnadeks. Selle eest ei pääse kuidagi. Muidu hakkavad need sind ühel hetkel lihtsalt koormama ja mingi väljund tuleb sellele leida.

Kui tekib see vajadus need mõtted ära realiseerida, siis kas on tunne, et hästi enam ei viitsi või lööb endiselt ikkagi uut sorti adrenaliin sisse?

Adrenaliin on kindlasti. Mul on nii, et kirjutan põhimõtteliselt iga nädal midagi. Väga palju tellitakse ka mingeid riime. Olgu see siis korporatiivne luule või mingisugune salm kellegi teise loo peale. Ma nagunii kirjutan, aga oma looming käib tsükliga ja kui lõpuks on suur hunnik asju koos, tuleb mingi vorm sellele leida. Mingi hetk tuleb ventiil lahti lasta.

Palju lihtsam oleks muidugi kahe-kolme juba töötava asja seljas seilata.

See hakkab üks hetk kuidagi kammima, jääd nende mõtetega üksi, aga need tuleb ikkagi peast välja saada. Riimide ja muude mõtete näol on sul piltlikult öeldes suur laoruum, kus on igasuguseid asju. Riime, meloodiajuppe, refrääne. Seda ruumi tuleb korrastada, tekid välja tuua ja päikese kätte laiali laotada. Muidu tekib korralik segadus. Ma arvan. Ma ei ole kunagi seda nii kaugele lasknud.

Samas välistavad uued asjad ka ohu muutuda karikatuurseks või vaikselt hägunevaks versiooniks iseendast.

Muusikas on neid asju, mis on mingi hetk iseenda paroodiaks muutunud, mitmeid. Neid, kes proovivad ikka samasugust asja teha nagu vanasti. Sellepärast peab ka ise olema progressiivse mõtlemisega. Mulle endale väga meeldivad uued asjad, katsetan uusi asju ja mõtteid, ei taha ennast väga palju korrata.

Aga samas on artiste, kes teevadki 20–30 aastat sama asja, aga teevad seda kvaliteetselt. Muidugi väikeste nüanssidega, aga selle kvaliteetselt tegemine on ka omaette saavutus. Nad võib-olla ei oskagi muud teha. Aga ma olengi puhkustel ka see mees, kelle keskmine nimi on "noh, hakkame minema". Tahaks kogu aeg kuhugi uude kohta edasi liikuda.

Kas The Cure'i uus singel meeldis? See on vist hea näide, kuidas teha ühelt poolt sama asja, mis vanasti, aga mingite väikeste nüanssidega, mis selle ikkagi olevikku paigutavad.

Ma ei ole seda veel kuulnud, aga super, kui see nii kõlab. Sihuksed asjad on eriti lahedad, mis on nooruses olnud väga tähtsad ja tulevad niimoodi tagasi. Nende puhul sa ei tahagi kuulajana, et seal suurt midagi muutuks. Siis tulevad need kirjad, et "vanasti sa olid nii normaalne mees" või "I want the old Kanye back". Fänni seisukohast ma saan sellest täitsa aru, aga artisti seisukohast tuleb ka aru saada, et miks ta teeb mingeid asju. Mõni ei suuda teha ühte ja sama asja, tuleb oksemaik suhu. Õnneks ma ei ole ise ühte väga samasugust asju pidanud kaua aega tegema. Olen saanud veidike eksperimenteerida.

Aga umbes 15 aastat tagasi ma veel mõtlesin, et miks mingisugused tüübid räppimise ära lõpetavad. Miks näiteks Ice Cube ära lõpetas? Miks ta näitleb ja mängib kolm kolme vastu korvpalliliigat? Tegelikult ongi see, et ega sa ei viitsi ju. See, et näiteks Ivo Linna viitsib siiamaani laval olla see on ka omaette saavutus. Maailmas on nii palju muid asju ka, mida ei jõua teha, kui sa päevas neli kontserti annad.

Praegu ma saan sellest väga hästi aru. Et ikkagi kirjutad midagi natukene kogu aeg, aga põhiline tegevus on hoopis midagi muud. Samamoodi, kui sa käid 20–30 aastat samas kohas tööl, siis isegi, kui seda väga armastad, siis mingi hetk tahaks ju mingeid muud asju ka teha.

Vaiko Eplik ütles, et ükskõik, mida ta ka välja ei prooviks mõelda, siis tulemus on ikkagi "Eplik". Nii kuulajate kui kohati tema enda jaoks. Sul seda tunnet ei teki?

Ma olen suutnud endale elu jooksul piisavalt palju erinevaid koostööpartnereid külge pookida. Paul Ojaga teen ühtemoodi, A-Rühmaga teistmoodi, Dew8-ga kolmandat moodi. Selles mõttes ei ole ma nagu Eplik, ei tee kogu mussi ise. Ma teen meloodiad, sõnad ja valin biidid välja.

Ma arvan, et sellepärast olen ma viitsinud ka nii kaua seda kõike teha, et olen palju erinevaid asju teinud. Kuidagi alateadlikult olen oma asjad niiviisi sättinud. Vahepeal tahaks teha mingi eksperimentaalsema plaadi, siis tahaks tõmmata mingit vanakooli värki, "normaalset" räppi ka, siis jälle midagi uut ka.

Selles mõttes on tänavune aasta olnud super, et saime Paul Ojaga anda kolm kontserti koos barokk-ansambli Floridantega, mis oli jälle täiesti uus kiht. Sai ennast hoopis teistmoodi muusika kaudu välja elada. Kõik sellised uued asjad annavad innustust juurde, kui keegi tuleb jutuga, et kuule, mul on siuke ja siuke idee – teeme ära. Pidin see aasta enda plaadi ka tegema, aga kuidagi nagu ei jõudnud.

Kas vahel suudad ennast ka veel üllatada?

Ma ei ole oma ideedest kunagi väga vaimustuses olnud (naerab). Aga mõlema selle aasta projektiga olen väga ma rahul. Kui Floridantega esimesed kaks korda kokku saime, rääkisime pikad jutud maha ja ma ei leidnud kust kohast sellele läheneda. Aga tõmbasime lõpuks ikkagi väga okei asja kokku.

Aga "Vanamehe muušikaliga" olen ma eriti rahul. Oleme Pauliga varem ka ühele Nukuteatri etendusele muusika teinud, aga muusikal on ikka märksa suurem ja mahukam asi ning selle puhul ma vist veidi üllatasin ennast küll. Olen alati arvanud, et head mõtted tulevad siis kui hea briif on ees. Muusikali puhul oli näiteks välja toodud, et siin on koht, kus tapetakse siga ja meil on vaja seatapu lugu. Kui küsisime, et milline see olla võiks, siis öeldi, et mõelge ise. Või et siia on vaja õudusfilmi minekut.

Kui on selline materjal olemas ja sellised reeglid, nagu Vanamehe maal, siis saab mõnusalt hullata. Mingeid piire ei olnud ja sai laamendada nii kõvasti kui tahtsime. Muusika valmis päris ludinal ja selles mõttes üllatusin küll. Üllatav oli ka see, et me selle nii kiiresti valmis tegime. Ma ei saa öelda kui kiiresti. Kunagi ütlen.

Genkana on sul siis mõneti rohkem piire? Või tuleb kedagi teenindada?

Ei pea. Kui võtta näiteks Toe Tagi albumi "Kõik on formuleerimise küsimuse" pealt lood "Burkina Faso" või "Eksperiment, või "Oleg Kosjugin X" pealt "Jumalal on aineid veel", siis mulle tundub, et Eesti hiphopis ei ole palju neid, kes endale nii laiaskaalalist eksperimenteerimist lubanud on. Chalice on sellel alal muidugi number üks.

Kuidas loomisprotsess ise 30 aasta jooksul muutunud on?

See on oskuslikumaks muutunud. Mingi hetk kirjutasin ma hästi aeglaselt, aga aastatega olen kiiremaks saanud.

Millisel määral sa kõigi oma erinevate projektide muusikalisse või produktsiooni poolde sekkud?

Täiega sekkun. Lõpuks pean ju mina neid lugusid esitama. Tavaliselt saadab keegi mingi biidi ja mõtlen sõnad, kui vaja siis ka mingi meloodilise refrääni. Vahel ütlen ka, et pane see asi siia juurde või võta see asi siit ära.

Pauliga on lihtsam, sest me oleme nii palju koostööd teinud. Dew8 tegi selliseid asju, et läksin Tartusse, tegime 2–3 päeva mussi, mõtlesin, et väga äge ja palusin tal esimesed miksid kokku panna, et tagasiteel Tallinnasse autos kuulata.

Avastasin siis autos, et ta oli ühe biidi ära muutnud. Alguses mõtlesin, et what the f*ck, mees. Mis teed?! Nii ei käi! Aga mees tunnetas, et nii on parem ja lõpuks oligi parem. Aga algul mõtlesin küll, et sa ju mulle ei öelnudki, et midagi ära muutsid.

Mul on tunne, et ma olen aastatega stuudioruumis domineerivamaks muutunud. Ja ma arvan, et mul on selleks õigus ka. Mul on päris hästi läinud selle mussivärgiga (naerab). Muidugi on hetki, kus oleks pidanud teisi ka kuulama, aga pärast saab alati remiksi teha.

Ja laval on endiselt tore olla? Või tuleb sinna aina tärnikesi juurde?

See on muutunud, et ei viitsi enam öösiti nii kaua üleval olla. Kuna mul on ikkagi noored lapsed ja tahaks nädalavahetuse nendega veeta, mitte pool päeva magada. Vahel on ka neid hetki, kus tuleb sundida ennast kodust välja minema, kuigi tahaks diivanil lebada.

Kas nende korporatiivsete riimide, A-Rühma ning Paul Oja ja Dew8 koostööprojektide vahel navigeerides tuleb ka pingutada, et kõneviisi või lähenemist muuta?

Kui ma otsustaksin praegu, et hakkan näiteks 12eek Monkey uut plaati tegema, siis mul läheks umbes pool aastat aega, et ennast sinna tsooni tõmmata ja ette valmistada. Hakkan neid signaale ja mõtteid koguma ja kui need lõpuks koos on, siis vormistamine võib võib juba väga kiiresti minna. Aga kuskile õigesse tsooni tuleb ennast viia.

Vahel on ka vastupidi, nagu oli Oleg Kosjugini projektiga, kus mul oli ühel hetkel lihtsalt nii palju mingeid kriminogeenseid teemasid, mille enda nime alt välja andmine tundus veidi puine, sest ma olen lõbus pereisa ja aus maksumaksja. Siis oli vaja väljundit ja mõtlesingi selle Kosjugini välja. Seda ongi tegelikult rohkem, et need erinevad mõtted ise tekitavadki uue väljundi, aga mingit aega on ikkagi vaja, et see õige tsoon kätte saada.

Mingit nahka siis ikkagi vahetad?

Jah, aga see pole päris nagu method acting. Tuleb kuidagi loomulikult, sest see on kogu aeg niimoodi käinud. A-Rühma ja Toe Tagi hakkasime põhimõtteliselt paralleelselt tegema ja nende vahel tuli ka kuidagi liigelda. Aga õnneks aju või alateadvus teeb suure osa tööst ise ära.

Nüüd, kui teine ja veel suurem hiphopibuum möödas on, osad on popstaarid, osad on Island Recordsi all, siis milline Eesti skeene välja näeb?

Hiphopi populariseerimine on mul kogu aeg hinge peal olnud. Aga täitsa loomulik on ka see, et kui mingi asi populariseerub, siis tuleb ka palju õnneotsijaid. Kvaliteet on kõikuvam kui kunagi varem. Kui asi on popp, siis "kõik tahavad suurest koogist ampsu vist, lihtsalt kõik ei kanna välja Raf Simonsi oversized kampsunit", nagu ma "Doomi" peal ütlesin.

See Raf Simonsi oversized kampsun on iseenesest hästi naljakas, hästi pikkade varrukatega ja hästi suur. Mõne seljas on naljakas, mõni kannab selle välja. Ja kes teab ja saab aru, mis see on, see oskab hinnata. Teab, et see on Raf Simons ja maksab mingi triljon. Mõned irvitavad ja küsivad, et mis asi see on. Täpselt samamoodi on mussiga ka.

Aga tore, et räpp on nii populaarne. Toredaid ja häid räppareid on palju, aga muusikaline pool vist ei ole päris minu teetass. Kasutatakse täpselt neid 1990. aastate mainstream tantsumuusika šnitte ja saunde, mis mulle omal ajal üldse ei meeldinud ja mis on nüüd ringiga tagasi tulnud. Aga ma ei saa seda pahaks panna, sest nende jaoks, kes seda praegu teevad, on see eelajalooline lahe saund.

Väga paljude nende toredate räpparite lugudega on nii, et kui see räppar sealt pealt ära võtta, siis ma ei tee enam vahet, millise artisti lugu see on. On see Hellad Velled või mingi Eesti räppar. Või see võib vabalt mingi vene pop-estraadi lugu olla. See aspekt mulle ei meeldi. 90 protsenti lugudest on ikkagi tantsulood.

Samas on kõik niivõrd loomulik, et see niimoodi muutub. Peabki muutuma, nii et see ei ole kellelegi mingi etteheide. Ei saagi kollektiivselt 20–30 aastat sama asja teha. Erinevad põlvkonnad võtavad erinevate filtritega vastu erinevaid signaale.

Nii et üldiselt on muidugi tore, et meil on ka need superstaarid olemas. Meil ei olegi kunagi nii palju häid räppareid olnud kui praegu. On ka naeruväärseid asju, aga see käib kõik asja juurde. Plaadifirmad tahavad ka asju ajada.

Kuidas hiphop Eesti muusikatööstusesse paigutub? Kui sinu ehk plaadifirma Legendaarne ja Eesti Hiphop Festivali (EHHF) võrrandist välja tõsta, siis nagu suurt midagi alles ei jäägi.

Mõni aeg tagasi oli räpparite vastu ikka väga suur huvi. Kui suured plaadifirmad rahadega toimetasid, siis nad helistasid ja kraapisid ikka kõikide uste taga. See oli päris naljakas.

Ühe korra varem on ka nii olnud, umbes 2000. aastate keskel. Kõikidel olid järsku oma plaadifirmad, siis ka räägiti, et "kuule, mul on plaadifirma, teeme mingit asja".

Aga siis kui viimase buumi ajal tulid Sony ja Warner, siis oli juba natukene naljakas. Kõigele, mis vähegi räpi alla liigitus, mindi kohe kosja. Universal samamoodi, kui nad hakkasid aktiivsemalt Eesti turul tegutseda. Kahmasid kõike kokku. Aga noh, see on business. Ei saa pahaks panna. Nad teevad äri ja äri peabki tegema nii, et sa tekitad raha.

Samas tänaseks on minu peas mõne uue hiphopi artisti trajektoor selline, et annad plaadi välja, loodad, et keegi seda kuuleb, siis äkki kutsutakse EHHF-ile ja äkki järgmise saad juba Legendaarse alt välja anda. Seal saab see redel nagu otsa ja jääd omapäi.

Eks ta on olnud niimoodi küll. Legendaarse me tegime aastal 2005 sellepärast, et kui me 2004 n-ö tuntuks saime, siis käisime väga palju esinemas, saime väga paljude räpparitega tuttavaks või veel paremini tuttavaks, tekkis mingit raha ja mõtlesime, et panustame siis sõprade ja kolleegide aitamisse. See ongi põhiline missioon olnud, artistide ülestöötamine või karjäärile kaasa aitamine. Teeme seda siiamaani.

Ja see on vajalik. Mõned saavad üksi hakkama, aga mõned ei taha või ei oska ja siis mingisugust abi ma ikka pakun. Kuigi mul ei ole selliseid rahasid nagu suurtel plaadifirmadel, aga saame hakkama ja olemegi selline toetav organisatsioon.

Kui palju igapäevast tähelepanu ja aega Legendaarne üldse nõuab?

Tegemist on ikka omajagu. Kui kõrvale jätta albumid, nende promod ja videote tegemised, siis on minu rolliks ka kogu kaadervärgi käimas hoidmine. Alates sellest, et Legendaarne veebipoes oleks inimestel ikka asju osta kuni selleni, et mõnel artistil on isiklikud probleemid, mida nad mulle usaldavad, ja kuna ma olen tavaliselt vanem ja kogenum, siis püüan ka nendes asjades artiste aidata. Et mingis mõttes olen nagu 24 tundi päevas olemas nende jaoks.

Aga muusikaline pool oleneb artistist. Mõned viitsivad ise ilgelt palju panustada, aga mõned on lihtsalt nii, et "siin on minu muss ja what's next?" Aga see on arusaadav, sest paljud artistid on ju noored ja ei teagi, mida tahta.

Millal Lil Tilli järgmine album tuleb?

Nüüd novembris peaks nagu tulema. Ma kunagi ei suru kedagi ka. Kui ei tule, siis ei tule. See on osaliselt hea, aga seda raskem on mingeid plaane ette teha.

A-Rühma viimase albumiga tegime Sonyga diili. See oli natukene minu idee, sest Critikal oli otsapidi Sonys. Tahtsin näha kõrvalt, kuidas see asi käib. Väga huvitav oli jälgida, kõik oli väga teistmoodi. Aga kui nad ei oleks meile tähtaega pannud, siis ilmselt ei oleks me siiamaani seda plaati välja andnud. Minul selles mõttes Legendaarses kiiret ei ole, tähtaega ei pane. Kui saad valmis, siis saad valmis.

Mille järgi te valite neid nooremaid artiste, nagu NKN, Lil Till ja Margiiela, kellele Legendaarse tempel peale lüüa?

Mulle peab endale ikka meeldima. Vahel on ka tunne, et mingi asi on lihtsalt piisavalt kreisi. Tekib küsimus, et mis värk on? Võib-olla ma vahel ka pimestun sellest ideest, kui mingi asi päris kreisi tundub. Aga näiteks Lil Tilli esimene plaat oligi päriselt tore ja meeldis ka kriitikutele.

Teine asi on see, et kui keegi küsib minult, et miks ma selle plaadi välja andsin, siis mul peab mingi seletus tekkima, mitte et ma mõtlen mingi turundusliku teksti välja. "See plaat on sellepärast äge, et..." Ja siis mõtlen mingisugused selling point'id välja. Need peavad ise tekkima. Siiamaani on niimoodi läinud.

Kolmandaks on mul hea meel, kui ma saan inimesi aidata. Mulle meeldib neid aidata.

Sinu salmid, mida uute artistide lugudele annad, on ka mingis mõttes sellised garantiitemplid. Kas sa seda ise ka endale teadvustad?

Ei. (naerab) Mul on tunne, et ma olen liiga palju neid teinud. Keegi ütles, et ma teen seda raha pärast. Aga ma pole mitte kunagi mitte ühegi feature'i eest raha võtnud. Mul on väga palju raha jäänud sellepärast saamata. Ettevõtjamad mehed on öelnud, et ma solgin turgu. "Kuule, näe, Genka tegi tasuta, miks sa minult raha küsid?" Mulle on isegi pakutud raha, aga ma ei ole vastu võtnud. See on väikest viisi nagu põhimõte.

Äriliselt on see loll põhimõte muidugi. Aga noh sellised "mul on põhimõte"-tüübid ongi alati hästi lollid. Ei suuda ümber hinnata asju. "Mina nii ei tee!" Miks? "Mul on põhimõte!" Põhimõttekindlus on natukene totter.

Samas need külalisesinemised teiste lugudel toovad reeglina selle artisti juurde täitsa uue publiku. Sellega kaasneb muidugi ka see, et "Genka, kuidas sa võisid midagi sellist teha".

Kui mul selles stiilis kommentaaride peale ükski karv liiguks, siis ma oleks ammu ära lagunenud. Ma enam-vähem tean, milline selle inimese profiil on, kes seda kirjutab. Mul on siuke tunne, et mõned inimesed ei kuulagi, vaatavad lihtsalt, et ma andsin mingi uue tüübiga loo välja ja küsivad, et miks ma sellist asja teen. No kuula, noh!

Näiteks see viimane lugu koos Margiielaga. Minu meelest on see üks ägedamaid salme, mis ma viimasel ajal kirjutanud olen. Aga neil jookseb juhe kokku, kui bass värisema hakkab ja Margiiela suu lahti teeb. "Mis toimub, ma ei taha, ma ei saa seda lugu kuulates oma emotsioonidega hakkama." Sellepärast ma ka seda teen, et ühendada neid põlvkondi. Margiiela uue plaadi peal teeb näiteks Otto Suits kaasa – that's the shit, nii peabki käima.

Mingid asjad tuleb omavahel kokku viia, et ei oleks mingeid põlvkondadevahelisi lõhesid ja tohutuid arusaamatusi. Lahe on ka! Ma ei teeks, kui lahe ei oleks.

Aga kas nooremate artistide lugudel külalissalmide tegemiseks tuleb ka kuidagi nahka vahetada?

Abikaasa on mulle mitu aastat juba öelnud, et sa räpid liiga keerulisi asju, inimesed ei saa aru. Tegelikult olen ma kogu aeg keerulisi asju räppinud. Näiteks lugu "Algorütm" 2014. aastal Paul Ojaga tehtud plaadi pealt. See on puhas semiootiline soigumine. Aga 50-aastane inimene ajab ikkagi natukene teistsugust juttu kui 20-aastane, siis võib-olla nende jaoks on mu jutt veel segasemaks läinud. Aga ma ei oskagi ju teisiti.

Imelik oleks ka, kui ma kasutaks cool olemiseks väljendeid nagu skibidi toilet. Ma võib-olla kasutakski seda, aga kontekst ja lähenemine oleks teine.

Aga ise saad kõikidest markeritest veel aru, millest noored omad salmides räägivad? Mõnda cool'i moebrändi, millest ise ei tea, veel kuulnud pole?

Ma olen ikkagi üle keskmise moeteadlik, selles mõttes probleemi pole. Okei, tunnistan, kui Lil Till lasi välja loo "JobineCH", siis pidin küsima, et mis see "CH" on ja sain teada, et see on bränd Chrome Hearts.

Aga kui ma ikkagi ei tea, mida mõni populaarne asi täpselt tähendab, siis ma ikka hoidun sellest (naerab). Kõigest ma muidugi aru ei saa. Aga ma ei peagi saama. Kui meil oleks vanusevahet arvestades täpselt sama sõnavara, siis oleksid asjad natukene valesti.

Kas kõikide muusikakoosluste, näitlemiste ja muude projektide hulgas on ka midagi, mida sa peaksid ebaõnnestumiseks?

Ebaõnnestumist vist päris mitte, aga kõige suurem küsimärk või pettumus tekkis siis, kui 2023. aasta Eesti Muusikaauhindadel ei olnud minu ja Dew8 plaat ega A-Rühma plaat isegi nomineeritud. See oli suur pettumus. Ma ei siiamaani sellest aru. Või noh, ma saan aru, et need asjad käivad teistmoodi, aga see oli ikkagi imelik. For real või? Nalja teete või?

Eriti kui arvestada seda, et Eesti Ekspressi ja ERR-i kultuuriportaali aastalõpu edetabelite peale 80 kõige kõvemat melomaani ja kriitikut hindasid selle väga okeilt kõrgele kohale. See oli, jah, natukene ootamatu ja ajas naerma, et muusikaauhindadel nii läks. Aga eks seal ole palju neid aastaid, kus mõnes žanris mõtled, et kuhu see plaat siis nüüd jäi.

Auhind on muidugi lihtsalt boonus, aga mulle tundus, et "Doom" oli ikka nominatsiooni ära teeninud. See oli jumala hea plaat.

EHHF toimub rasketele aegadele vaatamata järgmine aasta ka?

Ma arvan küll. Meie kõige raskem aeg oli see, kui peole lubati ainult 1500 inimest, kes pidid kõik kahemeetrises ruudustikus seisma ja ametnikud käisid ja ütlesid, et panevad selle peo kohe kinni, kui me lava 15 meetrit kaugemale ei lükka. Hoidsime peast kinni ja mõtlesime, et tavai, tulge pange kinni siis.

Olime päriselt juba valmis maha mingit ruudustikku maha joonistama, aga siis saime aru, et see on üks suur jama. Teine ametnik tuli, inimesed põhimõtteliselt aelesid üksteise otsas publikus, ütles, et "väga hästi hajutatud" ja läks minema.

Me oleme suutnud selle kuidagi üle elada ja teeme ikka edasi. Rahvale meeldib, külaliste arv püsib, on isegi väikeses tõusutrendis ja ma arvan, et tõusutrendis on ta ainult tänu sellele, et uusi artiste viskab peale. Näiteks Lotey ja Chillin panid kaks aastat tagasi Tiktoki mingid esimesed videod, tänavu juba esinesid EHHF-il ja ma nägin, et rahvale väga meeldis.

Kas see, et EHHF on kindla publikuga žanrifestival, päästab teid muredest, mille käes teised festivalid näiteks sel suvel vaevlesid?

Ma vaatan alati kõrvalt, mida Hard Rock Laager teeb. Neil on küll kogu asi välismaa esinejatele ka üles ehitatud, aga nad on ka žanrifestival ja toimetavad ikka edasi. Me ei ole kõige fancy'imad, ei ole nagu Beach Grind, kus ma tänu vanemale pojale käisin. Ütlesin DJ Mölsile, et ma lähen Beach Grindile. Ta soovitas mitte minna, et muidu ma hakkan pärast EHHF-ile samasuguseid ilusaid asju nõudma, nagu Beach Grindil on.

Ei tekkinud seda kiusatust?

Muidugi tekkis, aga siis peab sellele asjale hoopis teistmoodi lähenema. Peab rohkem tööd tegema, rohkem raha kokku ajama, rohkem sponsoreid leidma, rohkem müügitööd tegema, rohkem vaeva nägema. Mina ei viitsi rohkem vaeva näha. Näen täpselt nii palju vaeva kui vaja on.

EHHF-i publikus on ka päris kõva põlvkonnavahetus toimunud.

See ongi see koht, kuhu sa tuled ja vaatadki, milline see skeenepilt on. Kõik nagu töötab ja inimesed naudivad, mis seal laval toimub. Seda ka ei taha teha, et üks päev on vanakooli päev ja siis teisel kuuleb uuemat muusikat. Paneme lihtsalt tümmisemad asjad hilisemaks ja kõik. Me oleme alati valmis ka selleks, et ühel hetkel tulebki 500 inimest. Aga loodame, et seda päeva ei tule ja saab vähemalt 20 aastat tehtud. 17 aastat on juba tehtud.

Ja kaua sealt veel edasi?

Ma ei tea. Olen kolm korda proovinud loobuda selle tegemisest. Mõtlen, et ma ei viitsi, ma ei jaksa, siis Möls räägib mind ära, artistid tänavad, publik tänab. Kui mina ära läheks, siis eks see ikka toimuks edasi, aga tore on inimestele head pakkuda.

Mingis mõttes lasub siis su õlgadele päris palju vastutust Eesti hiphopi ees. Just siis Legendaarse ja EHHF-i näol.

Miks? Minul ei ole mingit vastutust. Ma vastutan oma kolme lapse ja perekonna eest ja võib-olla ka kodumaa eest. Olen seda arvamust paaril korral omal nahal ka tunda saanud. Seda on rohkem juhtunud, aga praegu meenub kaks juhtumit, kuidas ükskord üks räppar keeras mingi käki kokku ja siis pöörduti minu poole.

Siis ma ütlesin, et, vabandust, aga ta ei ole isegi minu plaadifirma artist. Kuidas mina sellega seotud olen? Siis öeldi, et kellegi teisega ei olnud kontakteeruda ja mina annan talle platvormi. Küsisin, et kuidas mina platvormi annan, kui ta pole isegi minu artist? Selle peale vastati, et sina kutsusid ta ju Eesti Hiphop Festivalile esinema eelmisel aastal. Ja siis nad nagu pahandavad minuga.

Kui öeldakse, et ma olen Eesti hiphopi isa, siis vastan alati, et isal on mingid kohustused järeltulevate põlvede ees. Mina alimente ei maksa. Minul ei ole mingeid kohustusi. Mõneti on see staatus väga tore ja eks ma ikka proovin inimesi aidata, aga vahel jääb neile kuidagi mulje, et ainult mina ajangi neid asju. Tegelikult ei ole nii. Tegelikult ei ole minul mingit vastutust.

Kui keegi pättust teeb, siis muidugi mitte. Aga sümboolselt nagu tundub olevat, kui mõelda, mis saaks siis, kui Legendaarne või EHHF järsku uksed kinni paneks.

Sa näed ju isegi, et meil on siin nooremapoolseid ambitsioonikaid räpiärimehi küll, kes asju ajavad. Kohver võtab kõik omale üle ja ajab seda asja edasi (naerab). Ega tühja kohta ei jää.

Ma ei saa vahepeal päris täpselt ka aru oma mõjust. Ma ei pea ennast väga rumalaks inimeseks, aga vahel ma lihtsalt ei tunneta seda. Sellepärast püüangi hästi viisakas ja tore inimene olla, teha õigeid asju, sest olen aru saanud, et see mõju võib olla natukene suurem, kui ma arvan. Samas mõtlen sealjuures, et mida ma siis nii väga teen.

Võib-olla oleks see hoopis vajalik.

Täpselt. Nagu NBA tiimis, kui üks põhivend lõpuks maha müüakse, siis hoopis teised tüübid avanevad. Aga ma ei ole ka see tähtmängija. Ma olen see üks natukene vanem tüüp, kes tuleb õigel hetkel pingilt, teeb oma seitse või üheksa punkti ära ja julgustab noori.

See mees, kes kui klubi reisib teise linna mängima, ütleb kesköösel, et tüübid, nüüd läheme koju siit stripibaarist, me oleme ikkagi sportlased, meil on homme mäng. Ja keegi ei vaidle vastu. Ma olen pigem see vend.

Kui rääkida veel sellest Margiiela loost "YSL", siis seal sa ütled, et sa kodus kuulad ainult black metal'it.

Metal'it olen ma eluaeg kuulanud, aga black metal'ini nooruspõlves kuidagi ei jõudnud. Heavy metal'i pealt läksin thrash metal'i peale, sealt kohe death metal'ini ja siis tuli kohe räpp. Black metal jäi kuidagi vahele. Mingi hetk hakkasin hilise õitsejana kuulama, aga päris blacki-meeste arvates valesid asju. Hakkasin lükkama sellist uuemat black metal'it, nagu Botanist, Ghost Bath, Violet Cold, Liturgy. Selline black-gaze, mulle hullult meeldis see ja siis sealt hakkasin tagasi minema. Süvenesin Burzumi, Mayhemi ja Darkthrone'i.

Sain aru, et ma ei olnud nooremana piisavalt küps, et sellist muusikat kuulata. Aga nüüd pöördusin ka Ahto-Lembit Lehtmetsa poole ja palusin tal endale kõik põhiasjad ette laduda. Sealt tulid Blut Aus Nord ja muu selline. Mingi hetk kuulasingi ainult black metal'it ja väga äge oli. Siiamaani on äge.

See oli koroonaaja lõpus. Sellel ajal tegingi nii, et võtsin mingisuguse konkreetse žanri ette ja töötasin terve žanri läbi. See oli ka väga äge. Aga eks ma kuulan ikka räppi ka.

Mis sinus täna rohkem elevust tekitab? Metal või hiphop?

Mõlemad vist. Aga metal'iga on ka see, et jube palju on mingeid metalcore asju, millest 90 protsenti on täielik jama. Kümme protsenti on väga häid asju. Kõike ongi nii palju ja selle läbitöötamiseks läheb nii palju aega. Sellepärast ongi raadiot vaja, keegi teeb sinu eest töö ära. Sa tead, et Koit Raudsepp enam-vähem tajub, mis värk on, kuuled raadiost, et "näe, see on hea". Okei, ma siis kuulan.

Ma ei kujuta ette, kuidas need inimesed, kes muusikaga töötavad, suudavad seda sellises mahus muusikat läbi töötada. Ma lihtsalt ei jõua. Eriti arvestades seda, kui palju on neid asju, kus esimesel kuulamisel mõtled, et mis kurat see veel on ja mõni kuulamine hiljem mõtled – jumala äge. Siis Valner Valme ütleb, et see oli nii hea plaat, et ma kuulasin seda kümme korda järjest läbi. Kust ta selle aja võtab? Kuidas see võimalik on?

Paul Oja on ka hea kultuuridoonor. Ta alati ütleb, et vaata seda filmi, loe seda raamatut. Kuula seda plaati, see on jumala hea. Kas sa seda oled kuulnud, lugenud, näinud. Ta kuidagi jõuab selleni kuidagi rohkem ja ta on üks nendest, kellel on hea, lai ja õige silmaring.

Tumedust ja süngust sa kultuuris siis ei karda?

Ei, see maailm ei ole mulle võõras. Tumedam kultuur on eluaeg minuga olnud. Mul oli ka oma death metal'i bänd, millest keegi midagi ei tea. Aga selle tumedama kraami puhul tuleb osata metatasandist läbi hammustada. Kui võtame filmimaailmast kõige õudsemad asjad, siis neid võib vaadata kui täielikku rõvetsemist, aga tegelikult tuleb mõelda, mis seal taga on või mis see kontekst on.

Sellepärast mulle nii meeldib ka kinosaade "Kinovärgiga mandariin", mis nüüd Retro FM-i läks. Nad nii hästi analüüsivad neid filme. Naudin seda, kui inimesed oskavad filmi vaadata. Minul puudub täielikult see võime maha istuda ja mingit asja hullult analüüsima hakata. Ma ei jõua oma mõtetega nii kaugele, keskealise inimese ATH.

Enda nooruspõlve thrash metal'i ansambli Bad Influence debüütalbumi andsid sel suvel välja. Millal death metal'i plaati oodata on?

Kõigepealt teeks selle thrash'i-projekti lõpuni. Esitleme järgmisel reedel albumit Pärnu-Jaagupi rahvamajas. Saalis, kus kunagi kolm suve järjest vallatlesime isetehtud kitarridega. Nii et lähme 35 aastat hiljem tagasi samasse kohta, kus 35 aastat tagasi alustasin. Korralik Pärnu-Jaagupi metal-festival tuleb. Meid soojendab Portread, kelle kaks liiget meid laivis aitavad, ja kohalik Pärnu-Jaagupi bänd Square.

Koosseis on sama, mis 35 aastat tagasi, aga mõnel lool on ka lisatrummar, sest ma lihtsalt ei oska enam nii hästi trumme mängida. Unustasin ära. Igas proovis tuleb midagi jälle meelde, aga selleks, et need oskused 35 aasta tagusest lihasmälust välja võluda, oleks vaja tuimalt veeta mingid tunnid trummikomplekti taga, mida mul ei ole.

Albumi jaoks said kõik trummid ise uuesti sisse mängitud?

Ütleme nii, et seal on ikka väga palju arvuti abi. Trummipartiid on küll võetud täpselt nende demode järgi, mis ma omal ajal sisse mängisin. Välja arvatud mingid topeltpedaalidega haamerdamised, kuna sel ajal ei olnud kahte basstrummi ja ma tänapäeval ei oska seda teha ega ole ka kunagi osanud, siis need ja muud kohad, mis ei ole enam käe sees, said ikka arvutiga järgi aidatud. Pool laivi mängin kuidagi ära, aga ma ei oska, aga see kõik on fun.

Aasta lõpp on kohe käes. Mis senise aasta parim album on?

Kanye Westi ja Ty Dolla Signi "Vultures". Tavaliselt panen üles haibitud albumite puhul endale ette mitu kilipi, millest ma 99 protsendil kordadest läbi ei näri, aga see album tegi, nagu fighter'id ütlevad, "üks-kaks-maks!"