Esimene kohtumine tänavu aprillis 18-aastaseks saanud Laila! muusikaga oli tema poolviraalne singel "Not My Problem", mille akvarelsete süntesaatorite ja järeleandmatult tühjuses põrkavate trummide peal kõlas kergelt flegmaatiline ja amatöörlik vokaal, mis ometi võttis veidra ja omataolise täpsusega välja ka kõrgemad noodid ja keerulisemad piruetid. Väga võluv kompott, mis tekitas korralikult elevust ja ootust septembri alguses ilmunud debüütalbumi "Gap Year!" osas.

Aga tuli välja, et "Not My Problem" liiga palju albumi kohta ei räägigi. Kui singel oli üks neist tantsumuusikast inspireeritud kaasaegse popi lugusid, mis ühel hetkel on super tantsulugu ja teisel hetkel pole seda teps mitte, siis album keskendub hoopis tirzahlike saundide ja szaliku pop-ambitsiooni kokkusegamisele, saades tulemuseks uute väljavaadetega moodsa ja digitaalse RnB.

Juba mainitud kergelt hõljuv, lohakas ja vahetu esitusstiil toetab ilusasti ka laulude teemasid, milleks peamiselt 18-aastaseks neiuks olemise võlud ja valud, aga seda üldise elujaatusega ja kohati ka huumoriga. Näiteks on albumil üks freestyle, kus Laila! ajab ennast kodutöid tegema ja magama, et ta hommikul kooli sisse ei magaks ning ähvardab siis Laila! iseennast, et kui ta seda ei tee, räägib ta sellest tema (oma enda) emale, kes talle FBI kutsub.

Sellest vahetusest tuleb sisse ka magamistoa-popi elementi, aga samas on ilmselge, et Laila! muusika ei taha ainult magamistoas olla, vaid ongi veidi ambitsioonikam ja on ehk jätnud magamistoa ukse irvakile, et keegi ikka kuuleks, või on kolinud lausa elutuppa.

Laila! kerge kaootilisusega voolav lauluhääl selle plaadi kokku seobki. See ei ole veatu, superkoolitatud ja ei lase seega langeda klišeedesse, aga siiski on selge, et oma instrumenti tunneb ta väga hästi. Tegu oleks justkui väga hea lauljaga, kes üritab nii palju kui võimalik kuulajat selles kahtlema panna ja midagi paremat on ju raske tahta. Muidugi kostab esitustest ka mõjutusi läbi, lisaks Tirzah'le ja SZA-le kostub eriti vokaalses pooles Jorja Smithi ja üleüldises vaibis kindlasti palju PinkPantheressi, aga debüütalbumi kohta on ta kokkuvõttes siiski üllatuslikult isepäine ning läheb usutavasti ajaga üha omanäolisemaks.

RnB-plaadina on "Gap Year!" üpris erandlik ka aspektis, et väga teretulnud oleks ka albumi instrumentaalversioon. Seda ei saa selliste madalatempoliste, melanhoolselt lootusrikaste RnB-plaatide kohta eriti tihti öelda, sest instrumentaalid on reeglina pigem lõuendlikud ja jätavad vokalistile igasugustes venitusteks ja ringutusteks võimalikult palju ruumi. "Gap Yearil!" intsrumentaalid nii lahked ei ole ja pakuvad vokalistile konkurentsi nii ruumis kui esitustes. Nii mõnelgi korral tuleb ette momente, kus sündikäigud, trummilöögid ja Laila! vokaal korraga kuulaja tähelepanu eest võitlevad, mis tekitab healoomulise kakofoonia, luues pinget, etteaimamatust ja paneb lood veerema. Sealjuures ei lase Laila! lugudel totaalselt abstraktsusesse vajuda, nagu biidid vahepeal justkui nõuaksid, vaid suudab kuidagi need plinksuvad ja plõnksuvad lood kuskil pop-vertikaalil hoida.

Produtseerinud on kõik lood värskelt täiskasvanuks saanud Laila ise, mis teeb Laila! artistina veel intrigeerivamaks. Siin võib muidugi rääkida ka mingisugusest nepobeebindusest, sest Laila! isa on nn conscious hiphopi legend Yasiin Bey ehk Mos Def, aga kuna nende detailidega, mis lubaks noore artisti võrdlemisi kiiret edu isa kuulsuse kaudu ära seletada, ei ole ma piisavalt hästi kursis, ja muusika on piisavalt huvitav ja ettepoole vaatav, siis veidi silmakirjalikult sellest teemaks hoiduks ning sedastaks hoopis, et vahet pole.

Kui siiski üritada albumile midagi ette heita, siis ehk veidi vähest varieeruvust, aga selle etteheitega kaasneb kohe ka hirm, et selle variatsiooni saabudes võib hägune ja kibemagus sära, mis kõiki laule kaunistab, kaduma minna. Nii et see variatsioon, kui ta üldse olema peab, võiks olla pigem praeguse materjali edasiarendus ja sellele kihtide lisamine, juba suurepärasele tüvele uute okste kasvatamine, mitte paaniline mitmekülgsuse eksponeerimine, mis nõuab oma tugevuste juurest lahkumist, reha, mille otsa pop-artistid tihti astuvad ja mida Laila! "Gap Yeari!" peal tegelikult muljetavaldavalt vältida oskas. Nii et tegu on ikkagi väga kontuurse käekirja, oma olemise ning näoga debüütalbumiga, mille saatel tasub hulpida.