Millal sa oma sünnilinnas Põlvas viimati käisid?

Ega ma ei mäleta. Mu tädi elab Põlvas ja õde elab Põlvas. Sealt läbi sõitsin ilmselt sel suvel, kui käisime eesti nüüdisooperi võrgustikuga festivalil Lätis, Leedu piiri ääres. Aga millal päriselt käisin, seda küll ei mäleta. 

Aga kui sa seal käid, tekitab see pigem nagu … 

… pigem vastumeelsust. Ta ei ole ilus linn ka. Seal ei ole eriti midagi teha ja kuigi mõned on seal toredad, siis neid, kes minul toredana meeles on, on pigem vähe ja nad ei käi väljas. Suvel ja kevadel on ta ehk isegi ilusam, aga sügisel, kui ma tavaliselt satun sinna, siis ta on väga kõle ja tühi linn. 

Kui sa praegu sellele ajale tagasi vaatad, kui palju sa tol ajal, Põlva poisina, tundsid mingisugust raamidesse surumist? 

See on mingi asi, mida ma praegu taaskülastan. Ma hakkasin uuesti psühholoogi juures käima ja ta viitas, et võib-olla on mul ATH. Ma rääkisin, et tahan puhkuse võtta, aga olen aru saanud, et ma ei suuda puhata. Ma ei saa maha rahuneda. Ja siis psühholoogiga rääkisime ka, kuidas lapsepõlves oli, sest tavaliselt ATH-lapsed ei tule väga hästi koolis toime. Mina pidin alati olema klassi priimus. Mind huvitas kõik, ma rääkisin kogu aeg. Mul läks koolis ülihästi ja mulle väga meeldis õppida. Aga teistele ja õpetajatele ei meeldinud see, sest teised õpilased ei saanud õppida sellepärast vist. Ja õpetajad ei osanud ka sellega toime tulla. Nad saatsid mind olümpiaadidele ja siis ma pidin üksi tööd tegema, aga mulle meeldis, kui ma saan rääkida. Mõned oskavad ATH enda kasuks tööle panna ja alles siis, kui mingi suur elukorralduse muutus tuleb, lööb see välja. Nagu praegu mul ongi. 

Just. Sa lähed ju kevadel Viini kompositsiooni õppima. Ma lugesin Twitterist, kuidas keegi sai ravimid ja ütles, et selline tunne nagu oleks 30 aastat ööklubis olnud ja nüüd jõuad koju voodi peale istuma. 

Just. Mu sõber, Maria Esko, sai just hiljuti ATH ravimi peale ja ta ütles ka, see herilasepesa kaob peast ära ja selline tunne, nagu kõrvad läheks järsku lukku. Ja siis tema viitas ka, et Gregor, vaadates, millega sa tegeled, siis võib-olla siin on mingi seos. Sel aastal on see kõik nüüd hakanud lahti kerima. Võib-olla peab jah, tegelema sellega. 

Tõepoolest. Vaadates, mida sa teed, siis sa lähed korraga väga mitmesse suunda. Aga ma saan aru, et sa ei taha ka, et öeldaks sinu kohta kirjanik või helilooja.

Jah, mulle meeldib olla kõigest huvitatud. Aga lihtsalt, et seda kõike saab rahulikult ka teha. Ei pea läbi kärsatama ennast. Ma ei tea, kas ma enne uue kooli algust sellega kuhugi jõuan, aga äkki ikka kuhugi jõuan. Ma olen praegu Tartus olnud ja siin on nii hea rahulik. Kui ma vahepeal Tallinnas elasin, siis oli kogu aeg FOMO ja kõike toimus nii palju. Kogu aeg esietendused, näituste avamised, üritused … ja mul oli selline tunne, et ma ei taha enam üldse. Ma lasin Instagrami maha, Facebooki maha, uudiseid ei loe ja praegu on täielik spaa-tunne. See on tuntav vahe! Mulle üldse ei sobi ühismeedia.

Kuidas see kõik loomingule mõjub? 

Helilooming näiteks nõuab väga seda vaikust. Ja teksti kirjutamine ja helilooming on minu jaoks suht sarnased. Mõlemad on kirjutamised. Mõlema puhul on hästi palju mõtlemist, läbi lobistamist. Võib-olla muusikas isegi rohkem. Seal on meeletut keskendumist vaja, võib-olla isegi isolatsiooni. Mul toimub kõik ikkagi tagantjärele. See raamat sai kirjutatud ka suvel, kui oli mingi madalseis ja siis vaatan tagasi. Ma saan seda teha ainult siis, kui ma üksi olen ja hästi rahulikult. Kui ma juba ette võtan, siis on kõik ülihästi, aga see, et ma võtan ette ja hakkan tegelema, on väga keeruline. Aga ma arvan, see on kõigil nii.  

Sa kirjutad väga lahtiselt ja ausalt. Ka nimeliselt mõnede inimeste kohta. Ma kuulasin ühte intervjuud, kus sa ütlesid, et peale oma esimese teksti kirjutamist sa kaotasid sõpru. Kas sa millestki kardad kirjutada ka? Või mingit enesetsensuuri rakendad? 

Jaa, nüüd olen hakanud rakendama. Ma ei osanud enne mõelda sellele. Ma ei saa aru mingitest olukordadest ja reaktsioonidest. Vahel küsin mingeid asju, millele pärast keegi viitab, et see oli väga kohatu. Ja ma arvasin ka, et mu sõbrad ju tunnevad mind ja kui ma kirjutan neist, siis nad saavad aru, et ma teen nalja. Aga siis selgus, et läksin naljaga võib-olla liiga kaugele. See tegi neile haiget. Aga "Peenraga" ma küsisin kõigilt üle, et kas on okei, et ma nende nimed sisse jätan.

Mingid asjad tuli muuta, näiteks see EMTA asi. Et kui EMTA-s peaks toimuma midagi, siis nad ei saa mind kohtusse kaevata. Mõtlesin ikka väga läbi, kuidas ma saan niimoodi teha, et inimesed saavad aru, millest ma kirjutan, aga institutsioon ise ei saa sellest kinni võtta. See oli kõik jah kaalutletud seekord. 

Mulle see väga meeldib, et sa nii otse ütled asju. 

Jah, mulle see mingi kõmulisus meeldib ka. Või selline õpetajate tuba natuke. Et kõik on oma arust nii tähtsad, aga tegelikult räägivad ikka õpilastest sitta ja kõigest muust ka. Laste muusikakool on mulle väga lähedane. Sest ma kasvasin üles seal. Kõik, mis õpetajad tegid, see kõik on mul liha ja luu sees. Igas eluvaldkonnas.

Mulle see tädide gossip väga meeldib, mingisugune õelus, see riietumine. Psühhedeelsed tuunikad, plisseeritud seelikud, terava ninaga kontsakingad, see kõik on mulle väga külge jäänud. Mida rohkem ma sellele mõtlen, siis mul ei ole nagu isegi kodust midagi elus nii märgatavalt kaasas kui sealt muusikakoolist. Need õpetajad on jätnud suurema jälje kui kodu. 

Sealtkaudu sa jõudsid ka klassikalise muusika juurde? 

Mu ema õppis viiulit ja harjutas kodus viiulit. Ja mul oli lapsena kolm asja, mille suhtes ma olin täiesti obsessiivne. Jõulukaunistused, vihmavarjud ja erinevad pillid. Mul olid igal aastal soovid, mida ma taha, näiteks karmoškat. Lasteaias tahtsin minna muusikakooli. Ja siis oli vaja valida, kas ma lähen klarnetit või tšellot õppima. Aga kuna üks mu sõber, kellega mul oli samal päeval sünnipäev, läks tšellot õppima, siis ma mõtlesin, et olgu, ma lähen siis klarnetit. Ja nii ta läks.

Mul läks muusikakoolis hästi, sest ma olin poiss ja ma ei nutnud. Sellele õpetajale ei meeldinud tüdrukud, sest nad nutsid. Paljud jätsid pooleli, jooksid minema tundidest. Mina lihtsalt rawdog'isin läbi selle. Ma ei saanud toona aru ka, tundus, et nii peabki olema. Ta midagi hullu ei teinud, lihtsalt oli väga resoluutne naine. Tundub, et nüüd olen mina see resoluutne naine.

Nüüd, kui ma uuesti oboed harjutan, siis ma saan aru mingitest asjadest. Mulle väga meeldib esineda, aga ma lähen samas ka hästi äksi täis. Ja oboe nõuab just maandatust, et sa suudaksid õhusammast kontrolli all hoida.. Kui hakkad liigselt peale hingama, paned lõpuks pildi kotti lihtsalt. Ma nüüd tahan proovida seda, et kui ma ravimid peale saan, siis ma suudan rahulikult mängida ja mul tuleb see nii hästi välja, et mul tuleb äkki karjääripööre ja ma saan tagasi mingisuguseks orkestrioboistiks või midagi. 

Kas sa tahaksid või? 

Ei taha. Üldse ei taha. Aga solist olla oleks võib-olla lõbus. See on nii sadomasohhistlik pill. Ma valisingi lõpuks oboe, sest see on väidetavalt kõige raskem pill.

Sa õppisid EMTA-s. Milline su tudengikogemus seal oli? 

Seda nagu ei olnudki, mul on tunne. Ma käisin lihtsalt tundides kohal. Eriala oli tore. Helenast (Tulve - toim.) sai mu lähedane sõber. Kui teda ei oleks olnud, siis ma ei oleks seal koolis edasi ka käinud. Ta toetas mind ja ilma tema toeta poleks ma vist seal koolis jätkanud.

Kui palju sa tundsid seal mingisse kaanonisse surumist? 

Me ikka üritasime seal teha mingeid asju, aga jah, õppejõud ei julge ka oma suud seal avada. Midagi ei muutu ka, sest kes asemele tuleks. Tundub, et keegi ühiskondlikult teadlik inimene ei taha seda kooli juhtida ega sellega seotud olla. Mul ongi kahju ennekõike nendest õppejõududest. Võiks ju olla läbipaistev organisatsioon, kus võetakse teineteist kuulda, aga seda pigem ei tehta. Lavakas on nüüd tasapisi hakatud tegema. Etenduskunste ja kaasaegsemaid asju on hakatud tutvustama ja tudengitele väga meeldib see. Aga muusikas täiesti kardinaalselt vastupidi.

Ma kirjutan ka ERSO kavasid ja hiljuti kirjutasin Artur Lemba II klaverikontserdist ja pidin tutvuma tema elulooga. Ta oli kirjutanud mingi 20. sajandi alguses, et Euroopas ollakse pettunud kaasaegses muusikas, Schönbergis ja teistes. Et me võiksime ikkagi aluseks võtta klassikalise või romantilise repertuaari ja see võiks olla põhiline. Ja ma mõtlesin, et mitte midagi pole muutunud. Mitte midagi teistsugust. Kui on kaasaeg, siis on ainult Ester Mägi ja täpselt samasugused väärtused on edasi kandunud - klassikaline ja romantiline ongi see niinimetatud õige muusika. Aga samas see ongi klassikalise kunsti kool. Selles mõttes ei saa midagi öelda. 

Helilooming on selles koolis täielikus vaeslapse rollis. Meil on interpreedid, kes spetsialiseeruvad ainult klassikalisele muusikale. Ja siis on heliloojad, kes kirjutavad "seda" kaasaegset muusikat ja interpreedid, kes vaatavad, et see on kõige õudsem asi üldse.. see kool toodab peale järjest neid põlvkondi, kellel on väga konkreetne arusaam sellest, missugune muusika peab olema.

Ma oma kaaslasega ka just rääkisin sellest, et on väga veider arusaam, kuidas muusika töötab. See, mis meile meeldib on kuidagi hinge peegel või lihtsalt "hea" muusika. Ei ole nii! Mis on tuttav, see meile meeldib. Ja mis on võõras, see ei meeldi. Ja mida rohkem on sulle tuttavat, seda huvitavam on ka see maailm, kus orienteeruda. 

Aga akadeemia vähemalt muusikas laia silmaringi ei paku, vastupidi, võrdlemisi kitsast. Mul on kahju, et näiteks Helena Tulvet esitatakse rohkem välismaal kui Eestis. Või näiteks Liisa Hirsch, Tatjana Kozlova-Johannes. Kaasaegse muusika kontserdi publikuread on hõredad. Käivad kunstnikud, kaasaegsed kunstnikud, mõned peatoimetajad ja kunstihuvilised, aga muusikuid on seal saalides näputäis. Neid ei huvita. Kokkupuudet ei ole. 

Jaksad sa neid piike murda? 

See vist otseselt ei ole piikide murdmine. See, et ma üldse eksisteerin sellel skeenel, ei meeldi paljudele. Ja sealt on lihtne juba edasi minna. Seda niiöelda mahatõmbamist on ikka väga palju. Aga ma arvan, et siin mängib minu kasuks ka see, et sarnast kriitikat on teinud enne mind juba Brigitta Davidjants, Liisa Hõbepappel ja teised ka. Neid on lihtsalt tembeldatud tüdrukuteks, kes midagi ei tea. Aga ma arvan, et ka lihtsalt see, et ma olen mingite inimeste jaoks mees, kes on mingis asjas hea ja justkui tunnustatud…

Siis kuulatakse rohkem? 

Jah. Ja ma võin rääkida ükskõik millest. Õigemini ma lihtsalt vist räägin sellest, millest tahan. See on tuntav, et mehena näivat inimest võetakse rohkem kuulda või usaldatakse rohkem mingite inimeste poolt, olgugi, et määratlen end sooliselt mittebinaarsena. Mul on mingis osas austus mingite teiste inimeste poolt ja mind ei saa täielikult ühe valdkonna inimeste poolt maha tembeldada. Kui klassikalised muusikud oma suu avavad, siis neilt võetakse lihtsalt rahastus ära. Sellest on märku antud. Aga mul pole midagi kaotada. Mul pole rahastust, mida ära võtta. 

See on veel eraldi teema. Miks me ei näe sind Toompeal protestimas? Kuidas noor helilooja üldse ära elab?

Heliloojate liidus on kõik nii arad ja väsinud. Aga neil on väga niru seis. Ma ei teagi, kas on heliloojatel kehvem või kirjanikel kehvem. Mõlemad peavad ikka mitut asja korraga tegema. Väga vähe on Eestis neid heliloojaid, kes loomingust ära elavad. Sellelgi on väga sotsiopoliitilised põhjused. Samal ajal Skandinaavias, näiteks Soomes on 6000 eurot see piir, millest alates teoseid üldse tellitakse. Kui palju neid tellitakse, on omaette küsimus. Kui mõelda, et ma sooloteost kirjutan nii umbes kaks kuud, kammerteost kolm, sümfoonilist teost võib-olla isegi aasta ja saan Kultuurkapitalist selle eest aasta peale 2000 eurot, siis on hästi kurb. 

Kui Eestis see energia, mis läheb selle peale, et mängida populaarklassikalist muusikat, millest kõigil jooksevad juba kõrvad sitavett, kulutada kuhugi mujale… Kui oleks teadlikum esitaja, teadlikum kuulaja ja teadlikum korraldaja, siis oleks tellimusi ka rohkem. Kuulaja sageli on teadlik, kuid kontserdikavade koostajad alahindavad neid. Ja nii kaob omakorda kuulaja huvi. Kellelegi ei meeldi kui ninnunännutatakse. Samas kui EMTA süsteem edasi käib, siis ei hakka seda mitte kunagi juhtuma.

Leia mulle klassikalise kontserdi kava, kus on kasvõi üks naishelilooja teos. Ma üritasin seda läbi suruda, et kultuurkapitali helikunsti taotluses oleks sees, et kui sul ei ole kontserdikavas ühtegi naisheliloojat, siis põhjenda pikalt ära, miks ei ole. Piisab sellest, kui on üks naine. See pole nii keeruline. See ei ole ju kunstiliselt adekvaatne esitada ainult meeste muusikat, kuid sinna läheb põhiraha. Pooli klassikalise muusika festivale ja kontserte võiks lihtsalt mitte rahastada enam. Panna see raha Eesti Muusika Päevadesse, väiksematesse ja teadlikumatesse projektidesse või institutsioonide, inimeste harimisse. . Äkki see kuidagi aitaks.

Või see, et igal suuremal Kultuurkapitali või ministeeriumi rahastatud soolokontserdil peab olema üks uudisteos, mis on tellitud ja mida rahastatakse. Neid lihtsaid ja tõtt-öelda vajalikke samme on palju. Ma kirjutasin ministeeriumisse ja võrdse kohtlemise volinikule, et mida ma saaksin teha, et selline asi kultuuris toimuks. Ta ütles, et ei saagi midagi teha. Sa pead lihtsalt inimestega hästi läbi saama ja nad peavad olema sinu poolel ja ainult nii saab seda kõike muuta. 

Lootusetus tuleb peale, jah? 

Täiesti! Hetkel küll. Kuigi praegu on esimest aastat kultuurkapitalis laiem seltskond, ei ole ainult klassikalised muusikud. Neid võimalusi, kuidas see kõik saaks parem olla on, ja mitte vähe. Aga ma ei tea, see ei liigu ei edasi ega tagasi. Kui siis ainult tagasi. Võib-olla läheb nüüd ikkagi rahastusega natuke paremaks. 

Aga kui me veel kirjandusest räägime, siis sinu esimest proosaluulekogu "Peenar" on päris palju kiidetud. Mis sind kirjutama ajendab? 

Ma olen päevikut pidanud väga väiksest saati. Mulle füüsiliselt kirjutamine lihtsalt väga meeldib. Aga ma rääkisin ka oma psühholoogiga sellest ja tema professor tõi välja, et selline asi, et kirjutada meeldib, seda ei ole olemas. Sulle lihtsalt meeldib mõelda. Kirjutamine on mõtlemine. Sa analüüsid asju läbi. Saad kirjapandus veel sügavamale minna. Mõeldes seda teha ei saa, sest eelmine mõte läheb meelest ja uus tuleb peale, aga kirjutades on võimalik sügavuti minna. See meeldib mulle. See saadab mind muusikas ka. Ja lavastusi tehes. Et see võrgustik oleks mu jaoks nii nähtav kui võimalik. Selliste võrgustike ja vormide ehitamine mulle meeldib. Sellel ei ole piire ja ei ole lahendust.

Lahendusega asjadest ma tüdinen hästi kiiresti ära. Loomingus ei ole lahendust. Muide enne gümnaasiumi lõppu ma tahtsin üldse psühhiaatriks saada. Aga siis ma sain aru, et mulle ei sobi see töökeskkond. Ma olen väga seda meelt, et inimene võib teha ükskõik, mis tööd, aga töökeskkond peab sobima ja inimesed su ümber on väga tähtsad. 

Sul on praegu vist väga head inimesed ümber. 

Jaa, absoluutselt. Suurepärased sõbrad, tervitan neid! Kõige lihtsam on suhelda mul endast vanemate naistega. See on ka võib-olla sealt muusikakoolist tulnud. Nemad on minu turvaisikud. Ja see liigub edasi. See on osati imelik, aga ma tunnen end nendega kõige mugavamalt. Nad on tavaliselt krutskeid täis, kapifeministid, vihkavad kõike ja nendega on mul kõige lihtsam suhelda. Ja selliseid inimesi on mu elus praegu palju, kes on resting bitchface'ga, hoiduvad eemale suurematest seltskondades, aga samal ajal kõige siiramad, armsamad ja usaldusväärsemad üldse. 

Sa hakkasid "Peenart" kirjutama nii, et lihtsalt esitasid endale väljakutse iga päev midagi kirjutada. Kas sa praegu ka veel kirjutad iga päev? 

Enam mitte. See läks küll edasi ka, aga siis tuli kool ja elu peale. Neid tekste on mul erinevates formaatides ja nad on igal pool laiali, mis on tüütu. Notes'is, neljas erinevas märkmikus, arvutis ja siis ma kaotan ära selle tunde ja ma ei viitsi enam, kui ma ei leia üles neid asju.

Viimasel ajal ma olen hakanud tegelema intertekstuaalsusega. Ma hakkasin lugema ühe oma lemmiku, McKenzie Warki raamatut ja see on kirjutatud niimoodi, et on üks lõik tema teksti, siis tsiteeritud teksti, siis jälle tema tekst ja ta mängib sellega mõnuga. Pealiskaudselt öeldes umbes nii, et autentsust, et mina loon mingi asja, sellist asja ei ole olemas, vaid et kõik asjad on kuskilt pärit. Kõigil mõtetel on mingi seos. Selles mõttes on see intertekstuaalsus paratamatu.

Ma konkreetselt võtan mingeid tsitaate ja ei sõnasta seda mõtet ümber, vaid lisan juurde. See ongi selline lapitekk ja see on mulle väga hakanud meeldima. Ma olen seda endale teadmata ennegi ka teinud. Võtan raamatutest tsitaadid ja kirjutan sealt lähtuvalt juurde. Enamik mu mõtted on millegi kommentaarid, edasiarendused. Asjade mikstuur mulle väga meeldib. Siis tulevad nii värsked asjad, mida ise kunagi ei oska välja mõelda. Muidu tulevad asjad väga eeldatavat teed pidi, mis ei ole endale huvitav. Ma tahaks, et asjad oleks avastused mulle endale ennekõike. 

Kas sõna "kväärkirjandus" on hea sõna? 

Minu meelest mitte. Mitte, et öelda midagi halvasti kväärluse kohta, aga mulle ei meeldi, kui asjad muutuvad tähendusväljadeks. Näiteks geikultuur on saanud väga konkreetse kuvandi ja kväär samamoodi. Kui see sõna öeldakse, tekib väga konkreetne pilt mingist konkreetsest isikust silme ette. Mulle ei meeldi see. Ja seda on hakatud kasutama ka mingitel turunduslikel eesmärkidel, et saada konkreetset publikut ja see on polariseeriv.

Need asjad ei meeldi mulle, aga eks neil on oma funktsioon. Ja lisaks ikkagi see silt. Üldistamiseks on see vajalik. Ja kas looja soovib ennast sellega siduda, on tema enda valik, aga mina küll ei taha ühegi kategooriaga... See paneb lihtsalt mingid kraanid kinni ja ei ole üldse loogiline. Peame kandma oma teadvust maailma ja mitte maailma oma teadvusse.

Muusikas samamoodi. Popmuusikas inimesed ka räägivad, et näe ma tegelen selle žanriga, mis žanriga sina tegeled? Ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Klassikalises muusikas ei ole seda. Ma mäletan, kuidas me pidime Peeter Lauritsaga ühes uurimisgrupis end tutvustama. Ja ma ütlesin talle, et ma üritan jõuda sinna, et elada entroopias, teadmatuses ja tunda end selles mugavalt. Aga see on väga raske. Ja Peeter ütles, et tal on täpselt samasugune soov. Ebamugavus on väga hariv ja et me ei hindaks seda kohe nagu mingit negatiivset asja. Et kui see olukord tekib, siis on tavaliselt kohe, et ma tahan siit ära, mulle ei meeldi, ma olen ärev. Kui võtta see kõik ära ja jätta alles ainult see tunne, see on mind väga palju aidanud. 

Kui nüüd praktilisemale väljale tuua seesama mõte, et ebamugavus on hariv… Sa käid tänaval kontsadega, ma panen sind tänaval tähele. Sa oled kirjutanud Areeni artikli ka, kuidas neli meest ahistasid sind bussis. Kas sa suudad seda ebamugavust igas olukorras harivana võtta? 

Ma olen lapsest saati pidanud selle tähelepanuga kokku puutuma. Ka lasteaias ema lasi mulle riideid õmmelda ja ma nägin kõigist väga erinev välja. Teismeeas ka. Emale meeldis riietada mind väga stiilselt, ta oli juuksur ja lõikused olid ka alati väga stiilsed ja muidugi ma olin siis kooli kõige suurem pederast. Ja siis läheb kaks aastat mööda ja kõik näevad täpselt samasugused välja.

Mul on vist juba imelik, kui ei vahita. Kuigi tavaliselt meeste gruppidest mööda minnes ma ikkagi vahetan tänavat. Seal alati juhtub midagi. Aga hirm on väiksem, kui sa tead, mida teha. Mul isa on ostnud pipragaasi, mida ma kannan kaasas. Aga see on jah ettearvamatu, piisab valest pilgust või et sa kogemata ütled "ah?" ja inimene on juba sinu poole teel.

Ma tulen väga hästi toime stressiolukordades, siis tunnen ennast elavalt ja suudan teha kiireid ja mõistlikke otsuseid. Seni olen teinud vähemalt. Üksi olles on see parem. Aga kui ma mingi sõbraga koos olen, siis mul on piinlik. Mulle ei meeldi, kui teine inimene saab osa sellest. Ja siis on mul veel ebamugavam, sest see, kuidas sind tänaval vahitakse, saab kohe negatiivse tähenduse. Minu jaoks see ei ole halb, aga ma ei taha, et inimene, kellega ma ennast mugavalt tunnen, tunneks häbi. 

Aga samas mingites teistes ringkondades läheb see kõik väga peale. See on nii imelik. Kui väga kaua olla sellistes woke-seltskondades, siis läheb isegi meelest, et diskrimineerimine on valdav. Naistel on Eestis vist lihtsam eksperimenteerida välimusega, aga mul on palju meestest tuttavaid, kes tahaks, aga üldse ei julge. Ja ma saan sellest täiesti aru. See ongi väga hirmutav. Ja kui sa just kapp pole, siis ka ohtlik. 

Ma vaatan kellale, me oleme juba üle tunni aja jutustanud. Nii et siis lõpetuseks: kas sul praegu on selline rahulik aeg, uueks kooliks valmistumise aeg või juba uued asjad soojas? 

Mingid asjad on. Ma tahan väga uute tekstidega tegeleda. Lavastus tuleb kahe aasta pärast Kanutis. Ma sain kunstiliste juhtidega kokku ja nad ütlesid, et seal seal hooajas ei olegi veel muud midagi. Ja ka eelmises hooajas ei ole veel midagi, nii et see on kõige kaugem asi, mida me praegu ette planeerime. Aga ma tahangi koguda mõtteid ja et oleks ka see, et kui välismaal otsin mingeid koostöid ja inimestega suhtlen, siis on üks kindel asi, mida öelda.

Ja teksti mõttes on mul Krisiga (Lemsalu - toim.) väga hea läbisaamine ja meilt nii suusõnaliselt oodatakse lasteraamatut, kus on Krisi illustratsioonid. Ma sain aru, et kui ma nii edasi kirjutan, siis ma saaks kirjutada ju tegelikult mingi eestikeelse klassikalise coming of age lovestory, mis on mingi selline easy-read, ülilihtne ja samas klassikaliselt väga tugev, hoiab kinni, et oleks olemas üks selline guilty pleasure raamat. Aga samas oleks mitmekihiline ka. Magusvalusad asjad on mu lemmikud

Ma kujutan ette, et selle müüginumbrid oleks väga kõrged ja samas kõik avalikult küsiks, et kes küll seda loeb. 

Jaa! Sellega oleks lõbus tegeleda. Mõtteid on erinevaid. Või siis need kaks kokku panna. Varateismelistele tahaks kirjutada näiteks. Keegi ei viitsi lugeda enam "Sirli, Siim ja saladusi", kuigi jube hea raamat, minu lapsepõlve lemmik. Et on mingi asi, mis neid puudutab. Ma olen selle peale palju mõelnud. Ma ei tea, kas see ka teoks saab, aga ma loodan, et saab! See oleks väga sürr asi. Lõbusaid koostöid ootan. Ja ma olen õnnelik, et mul on aega neile asjadele keskenduda ka. Et ma ei ole nagu hamster rattas. Saan lihtsalt oboed harjutada, kirjutada ja psühholoogi juures käia. 

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.