Möödunud aastal ilmus Värskes Rõhus su välgatus "Noore kriitiku märkmed", kus kirjutasid muu hulgas sellest, et arvasid veel keskkooliski õppides, et sa ei oska kirjutada. Murdepunkt oli 11. klassis, kui nägid Maria Avdjuško filmi "Unditund", kus Jaan Kaplinski märkis, et temalgi käib kirjutamine raskelt. Kuidas ja miks sa just teatrikriitika kirjutamiseni jõudsid?

Ma ei saa väita, nagu ma oleks sel hetkel aru saanud, et oskan kirjutada, aga see oli lohutav kinnitus küll, et võib-olla ei peagi kirjutamine alati kergelt tulema.

Mis puudutab kriitikat, siis teatriteadust õppima minnes on loogiline samm ühel hetkel ikkagi kriitika vallas kätt proovida. Paljud, kes niimoodi õpingute käigus katsetavad, ei jää seda tegema, võib-olla kirjutavadki paar artiklit ja liiguvad siis muu töö peale edasi. Mul läks tõesti teisiti.

Esimene kord, kui ma oma artikli avalikult lugemiseks välja panin, oli 2018. aastal Baltoscandalil. Kuulusin festivali ajalehe meeskonda ja kirjutasin sinna oma esimese arvustuse Ivo Dimchevi kontserdist. Mõnda aega pärast artikli ilmumist kirjutas mulle Mari Nurk, tollane Ugala teatri turundus- ja avalike suhete juht ja nüüdne Eesti Draamateatri turundusjuht, kas ma tahaksin Ugala lavastustest ka kirjutada. See tundus väga hirmutav, aga mõtlesin, et miks mitte, mingi hetk pean ju algust tegema.

Esimeseks Ugalas arvustatud lavastuseks sai Andres Noormetsa "Naine merelt" ja tekst pidi minema Eesti Päevalehte avaldamisele – ikkagi päris ajalehte! Kui olin teksti valmis saanud, tundsin end muidugi üsna ebakindlalt ja muretsesin, et äkki hoiavad teatriinimesed seda lugedes kahe käega peast kinni ja mõtlevad, et kes sellise asja avaldas. Nii et saatsin selle igaks juhuks lugemiseks Hedi-Liis Toomele, kes oli sel hetkel minu õppejõud, hiljem ka bakalaureuse- ja magistritöö juhendaja. Hedi-Liis tegi paar soovitust, aga õnneks selgus, et tekst oli juba esimese hooga üsna avaldamisküps. Pärast seda hakkas riburadapidi kirjutamisvõimalusi tekkima.

Kuidas sa teatriteaduseni jõudsid? Ma arvasin, et enne tuli teatrikriitika, siis teatriteadus. 

Ma tegelesin noorena 15 aastat harrastustasemel kaasaegse tantsuga ning põhikooli ajal tekkis selle kõrvale suur huvi sõnateatri vastu. Esimene mõte oli muidugi, et peaks lavastajaks või näitlejaks õppima, sest mul ei olnud isegi aimu, et selline eriala nagu teatriteadus olemas on.

Ent 11. klass oli selle koha pealt väga murranguline: mul tekkis esimest korda elus võimalus Draama festivalile minna. Olime koolikaaslastega võitnud Pärnus teatriviktoriini, mille auhinnaks olid Draama festivali passid. Geniaalne auhind gümnasistile, kes huvitub teatrist – võta see pass, mine nädalaks Tartusse ja vaata nii palju teatrit, kui jaksad. Juhuse kombel kuulsin vahetult enne seda festivali Hedi-Liisi enda gümnaasiumi vilistlaskonverentsil kõnelemas ning sain teada, et teatriteadus on olemas.

Äkitselt Draama festivali intensiivse melu sisse sattudes sain elu esimese tohutu teatrilaksu. Mõistsin, et nüüd on otsustatud – ma tahangi ülejäänud elu teatrit vaadata, mitte tingimata teha.

Eelmainitud Värske Rõhu artiklis kirjutasid, et püüdsid end esialgu teksti sisse ära peita ja lootsid oma esimesi artikleid kirjutades, et lugejad libisevad su nimest sujuvalt üle. Ühe põhjusena tõid välja alustava kriitiku ebakindluse. Mis hetkel ebakindlusest kindlus sai? Kas sa oled üldse jõudnud sellesse punkti, kus tunned end oma arvustuste osas kindlalt?

Kindlam tunne on ikka, aga konkreetset murdepunkti ei oska öelda. Mõnes olukorras, kus tunnen, et minu oskustest ja teadmistest jääb lavastuse analüüsimisel väheks, et mul ei ole piisavalt kontekstitaju või ajaloolist vaadet materjalile, tekib ebakindlus uuesti.

Aga ma loodan, et see ebakindlus või kahtlus ei kaogi kunagi päris ära. Tunne, et minu öeldu ei ole lõplik tõde, võiks jääda. Hetkel, mil inimene hakkab uskuma, et tema teab, kuidas kõik on, muutub ta kirjutajana arrogantseks – seda on lugejana tajuda ja minu jaoks ei ole see meeldiv.

Laura Võigemast ütles mulle eelmisel aastal antud intervjuus, et tema ei näe põhjust, miks ta ei peaks enda tööde kohta käivat kriitikat mitte lugema, samas sa tõid enda Värske Rõhu artiklis välja olukorra, mida küll kirjeldas Andrus Karnau, kus Henrik Kalmet väitis, et tema kriitikat ei loe, sest see ei anna talle midagi. Kui palju sa emma-kumma hoiakuga kokku oled puutunud?

Ma ei ole teatritegijatelt, kellest olen kirjutanud, väga palju tagasisidet saanud. Harvadel kordadel ikka, aga see on ikkagi väga erandlik, et keegi midagi vastab. Üldjuhul on vaikus. Võib-olla kui kirjutaks midagi väga radikaalset või skandaalset, siis reageeritaks.

Mis puudutab nii-öelda kriitikavastast hoiakut, siis minu jaoks kõlab jaburalt, kui kunstnik väidab resoluutselt, et ei taha kriitikult, kes on lõpuks lihtsalt üks publikuliige, mingit tagasisidet. Kas teda ei huvita see, kuidas publik tema tööd näeb? Kui ei huvita, miks ta publiku siis üldse saali kutsub? Kuidas ta oma tööd mõtestab? Kunstnik, kes ei hooli tagasisidest, on mandunud kunstnik. Areng saab sündida ainult dialoogis publikuga.

Jäin sellele küsimusele eile pikemalt mõtlema ja küsisin huvi pärast ka oma elukaaslase arvamust. Ta õpib parajasti näitlejaks ja nende esimese diplomilavastuse kohta ilmuvad arvustused. Ta oli ideeliselt minuga nõus, aga nentis, et põgus päevalehekriitika ei anna tõesti mitte midagi. Olukorras, kus oled lavastuse kallal palju vaeva näinud ja see on sulle hingelähedaseks saanud, mõjub demotiveerivalt lugeda arvustusi, kus teosesse ei süveneta, vaid tehakse pinnapealne kokkuvõte.

Diplomitööde puhul on ka huvitav tendents, et näitlejatudengeid tahetakse hästi kiiresti hindama tormata, peaaegu edetabelit koostama hakata, kes kõige rohkem silma jäid. Mulle tundub, et see loob noorele teatritegijale halva eelaimduse kriitikavälja suhtes: et selles kontekstis oled teiste näitlejatega konkurent, mitte koostööpartner.

Kogu Eesti teatrikriitika kohta see muidugi ei käi. Küllap sõeluvad teatritegijad ka enda jaoks ajapikku välja autorid, kes neid rohkem kõnetavad. Ja mõistan, et küllap on olukordi, kus mõni kriitik on teatritegija nii välja vihastanud, et too projitseerib oma pahameele kogu kriitikkonna peale, ent kõiki ei tasu ühte patta panna.

Mainisid, et ei ole teatritegijatelt väga palju tagasisidet saanud. Kas sa igatsed dialoogi?

Mingil määral kindlasti. Mul oleks hea meel, kui lugejad küsiks ja peegeldaks, kui miski tekstis arusaamatuks jääb. Küll aga ei tahaks sellist tagasisidet, kus teatritegija räuskab mu peale – selliseid juhtumeid on ka. Tõtt-öelda loodan, et minu tekstid ei suudagi säärast raevu tekitada. Lähtun kirjutajana empaatiast, üritan lavastuse tegijatest aru saada ja olla neile koostööpartner, mitte esmajoones vastanduda, sest me kuulume samasse ökosüsteemi, me ei ole üksteise vastased.

Seetõttu ei meeldi mulle ka reaktsioon "täna on kriitik saalis, issand-issand, mis me nüüd teeme". Mõistan, et kuna kriitikul on teatav võimupositsioon, võib tema kohalolu ärevaks teha, aga kuni kriitik on empaatiline ega hakka seda võimupositsiooni ära kasutama, et enda autoriteeti kehtestada ja näidata, kuidas asjad "tegelikult" käivad, pole ärevuseks põhjust.

Mis seisus Eesti teatrikriitikamaastik on?

Stabiilses, aga tasapaksus. On välja kujunenud üsna püsiv autorite ring ja domineeriv žanr, milles kirjutatakse – ühe lavastuse või festivali arvustus. Teised žanrid, nagu teatrite hooaja ülevaated või rolliportreed, on samas välja surnud.

Võib-olla vajaks kriitikamaastik mingit provokatsiooni, mingit dialektilist jõudu, mis stabiilsust vahelduseks kõigutaks. Kas või seda, et teinekord kirjutaks teatritegijad ise kriitikat. Omamoodi mitmekesisust aitab luua ka see, kui muude kultuurivaldkondade tundjad vahepeal teatrikriitikasse haake teevad, nagu näiteks filmikriitik Andrei Liimets.

Aga lõpuks on küsimus ka rahas. Olukorras, kus honoraride väiksuse tõttu pole võimalik vaid teatrikriitikale spetsialiseeruda, tehakse seda tööd muude ametite kõrvalt. See pärsib arengut, võimaldades ühele tekstile vähem aega keskenduda. Ja teisalt: kui oledki hooaja ülevaate jaoks vaadanud üheksa kuu jooksul kõiki ühe teatri uuslavastusi, võtnud päevi või nädalaidki nähtu mõtestamiseks ja kirjapanemiseks, siis ei mõju väga motiveerivalt, kui teksti eest saadav honorar katab ainult bussipiletid, et teatrisse sõita.

Samas on häid suundumusi: võrreldes näiteks 20 aasta taguse ajaga on päevalehekriitika üldine tase paranenud. Pidin koolitöö raames sirvima 2006. aasta Postimehi ning sealt vaatas vastu palju pressiteate ja arvustuse ristandeid, mida tänapäeval peaks sisuturunduse sildikesega tähistama. Ühtlasi tundub, et taandunud on sundus esmaspäevases lehes laupäevasest esietendusest arvustus avaldada – sellise tempoga kirjutades on keeruline sisukat analüüsi pakkuda. Põhimõtteliselt on teatrikriitikast kadunud ka viie või kümne punkti skaalal hindamine, mis mõjubki kultuuriajakirjanduses ebavajaliku ja brutaalsena.

Miks?

See lihtsustab kogemust. Potentsiaalne huviline võiks arvustust lugedes ise järelduse teha, kas see lavastus pakub talle huvi või mitte. Kui ma aga sisulise analüüsi lõppu lajatan näiteks hinde "4/10", siis need argumendid, mille põhjal lugeja lavastust siiski huvitavaks pidas, tõenäoliselt tühistuvad.

Mu kolleegid arutlesid hiljuti selle üle, mis on optimaalne aeg pärast millegi nägemist-kuulamist arvustus avaldada. Näiteks lahtuvad pika aja peale esimesed emotsioonid ära või võib teiste inimeste arvamus hinnangut mõjutada.

Teinekord mõjub see hästi, kui esmased emotsioonid jõuavad natukene rahuneda, sest sa muutud kirjutajana analüütilisemaks, mitte ei ela ennast selle teksti peal välja, olgu see siis positiivne või negatiivne kogemus. Aga see on küll tõsi, et vahepeal loetud-kuuldud arvamused võivad hinnangut mõjutada. Kui ma tean, et kirjutan millestki arvustuse, siis ma ei loe kunagi enne kirjutamist teiste arvustusi.

Kas Eesti väiksus mõjutab kriitika kirjutamist? Näiteks tead isiklikult liiga hästi inimesi, kes on arvustatava teosega seotud, või tundub, et kõik on juba korduv – samad inimesed ja sarnased teemad. 

Võib-olla tuleneb see minu lühikesest kogemusest, aga häirivat korduvust pole ma teatrimaastiku väiksusega seoses tajunud – pigem on äge näha samu inimesi ja nende ampluaad oma ametis. Või kui Eesti teater ära tüütab, on alati võimalik korraks välismaale minna ja seal teatrit vaadata. Aga ka välismaal hakkavad asjad lõpuks korduma. Selle eest ei põgene kuhugi.

Olen paljude inimestega, kelle töödest olen kirjutanud, teretuttav. See vähendab võimalust ennast distantseerida teatritegijast, kelle tööst kirjutad – tajud, et tegu on päris inimesega, kes päriselt loeb su teksti –, ning see sunnib enda kirjutatule nõudlikumaltki otsa vaatama. Ma ei pea kindlasti silmas, et hakkan midagi pehmendama, vaid olen kriitiline selle suhtes, kas ma ikka seisan iga kirjutatud sõna taga.

Tegijate puhul, kes on lähedasemad kui teretutvus, otsustan vast juhtumipõhiselt, kas arvustada või mitte, mis vormis, kas ja kuidas deklareerida, et tunnen kedagi.

Kuidas sa oled enda jaoks lahti seletanud kriitiku rolli ühiskonnas?

See ei ole niivõrd ühiskondlik positsioon, vaid positsioon selles ökosüsteemis, kuhu ta kuulub. Minu silmis on kriitik vahendaja, diplomaat selle sõna parimas tähenduses: ta asetseb teatritegijate ja -kogejate vahel ning seisab mõlema poole huvide eest.

Kuna "kriitikal" on eesti keeles küllaltki negatiivne konnotatsioon, levib kohati ettekujutus, et kriitiku roll on olla mossis ja kõige peale pirtsutada, aga ma ise tahaks olla kõike muud kui mossis ja pirtsutav.

Ja samal ajal arvatakse, et kui kriitik kirjutab hästi, siis ta on kindlasti ära ostetud.

See on teine äärmus. Ma ei tea, kas seda on päriselt ka Eestis juhtunud, et mõni teater maksab kriitikule, et ta hästi kirjutaks. Ühe kriitiku mõju ei ole üldjuhul nii suur. Kui lavastust arvustab mitu inimest ja üks neist kirjutab väga kiitvalt, aga teised on skeptilisemad, siis ei pruugi üks positiivne arvustus publikut mõjutada.

Mida sa teatrist otsid?

Mõned teatrikogemused on mind elu jooksul sügavalt mõjutanud, tekitanud tunde, et ma tahaksin sellesse laval loodavasse maailma sisse pääseda või sügavamale atmosfääri tungida, sest seal on midagi nii haruldast, mida argipäevast ei leia. Seda ma nüüd otsimas käingi.

Aga see tunne on muidugi harv ja ma ei lähe iga kord teatrisse ootusega, et kohe tuleb katarsis. Üldjuhul on teatriskäimine lihtsalt osa mu tööst, et olla kursis, mis kus toimub.

Millist rolli teater ühiskonnas mängib?

See on väga suur küsimus. Ma arvan, et teatri roll ühiskonnas ei eristu üldjoontes kogu kunsti rollist ühiskonnas.

Ma pole seda mõtet veel päris lõpuni mõelnud, aga olen viimasel ajal arutlenud, kas kunstikogemuse ja eneseväärikuse vahel on mingi seos ning kui jah, siis milline. Mööda kriitilist mõtlemist ja iseseisvust justkui mingi ühendus jookseb, aga kumba pidi?

Küll aga on kindel, et kunst võiks avardada inimese maailmapilti tema senisest omailmast laiemaks. Narratiivse kunsti puhul toimub see just empaatia kaudu: kellegi teise elu teatri, filmi, kirjanduse, muusika või kujutava kunsti kaudu läbi elades tekkib loodetavasti oskus argieluski end vajadusel kellegi teise kingadesse panna.

Lugesin hiljuti üht tabavat mõtet, mille sõnastas füüsik Kalev Tarkpea Sirbile antud intervjuus: "Olen üsna kindel, et nii mitmedki praeguse füüsika suured probleemid osutuvad tulevikus vaid inimliku mõtlemise piiratuse ilminguteks."

Mulle tundub, et sellega tegeleb ka kunst – see vabastab meid inimmõtlemise piiratusest. Kunst võimaldab tajuda, et aeg ja ruum ning seeläbi kogu reaalsus ei pea alati olema sellised, millisena me neid argielus ette kujutame.

Kuidas Eesti teatril praegu läheb?

Üsna ootusärevalt, arvestades kultuurivaldkonda eesootavaid kärpeid. Teatrivaldkond on hoolimata koroona-aastatest järjepidevalt kasvanud, seda nii teatrikülastuste, teatritegijate kui ka uuslavastuste arvu poolest, nii et olen juba mitu aastat eeldanud, et varsti saabub jälle langus, sest ühel hetkel pole enam kuhugi kasvada. Küll aga lootsin – naiivselt küll –, et ehk saabub see langus teatrivaldkonna seesmiste valikute tulemusena, et kvantiteedi kasv vahetatakse kvaliteedi kasvu vastu.

Pidev kvantitatiivne kasv ei ole ju ökoloogilises ega vaimses mõttes kestlik. Paljud kultuurivaldkonna töötajad on ületöötanud ning inimeste juurdepalkamine tihtipeale ei aita, sest siis tekib petlik ettekujutus: meil on rohkem inimesi, järelikult saame rohkem asju teha. Lõpuks on lihtsalt suurem hulk inimesi jälle ületöötanud.

Ideaal oleks aeglane tagasitõmbamine, mis viib tasaarengule, nüüd aga sunnitakse valdkonda väljastpoolt kahanema.

Jalmar Vabarna ütles eelmise nädala "OP-is", et Eestis toodetakse liiga palju kultuuri. Tema meelest ei uuri kontserdikorraldajad piisavalt, mida rahvas tegelikult tahab. Kas teatrites on sama olukord?

Teatrid teevad aeg-ajalt ise publikuküsitlusi, aga need on suuresti korralduslikud tagasisideküsimustikud, kus vastavad inimesed, kes juba käivad regulaarselt teatris. Anneli Saro ja Hedi-Liis Toome tegid hiljuti Vanemuise näitel publiku-uuringut, kus üritasid kätte saada ka inimesi, kes teatris ei käi, et saada aru, miks nad ei taha teatrisse minna. Sellist teadustööd võiks ju rohkemgi olla, aga ilma rahastuseta seda ette ei võta.

Millest sa kodusel teatriskeenel enim puudust tunned?

Kuna see küsimus võimaldab teatavat unistamist, siis vastan idealistlikult. Äärmisest nõudlikkusest loomingu suhtes ja võimalusest loobuda lavastuse väljatoomisest, kui prooviprotsessi lõpus saavad tegijad aru, et ei ole tulemusega rahul. Loobumisvõimalus käib muidugi teatri stabiilsusele vastu ega ole praeguses süsteemis finantsiliselt väga võimalik, aga parema kunsti huvides oleks see äge perspektiiv. Publikuni peaksid jõudma lavastused, millega tegijad päriselt rahul on ja mis lähtuvad nende äärmisest loomingulisest nõudlikkusest.

Kas sinu jaoks on kunstis piir, mida ületada ei tasu? Kui jah, siis kust see jookseb?

Minu jaoks jookseb kunstis piir elu ja surma vahel. Keegi – inimene, lind, loom ega kala – ei peaks ühegi kunstiteose nimel surema. Aga mis puudutab kõike muud, mis on tehtud konsensuslikult, siis kätt ette ei pane, võib-olla ei ole lihtsalt hea kunst.

Kui sa kultuurimaastikku laiemalt vaatad, siis mis siin rõõmustab, mis kurvastab?

Raskel ajal valmistab rõõmu see, et hoolimata kõigist raskustest on Eesti kultuur maailmatasemel. Käisin maikuus Berliinis Theatertreffeni festivalil, kuhu programmi valitakse saksakeelse kultuuriruumi kümme märkimisväärseimat lavastust möödunud aastast, ning neid etendusi vaadates tekkis tunne, et kui paneksin kokku kümme märkimisväärseimat lavastust Eesti eelmisest teatriaastast, saaks vingema programmi. Heas mõttes sarnane uhkustunne tabas mind paar nädalat tagasi Veneetsia biennaalil, kus Edith Karlsoni kujundatud Eesti paviljon kuulus kahtlemata biennaali tugevaimate hulka.

Ühtlasi olen tajunud – loodetavasti mitte soovmõelnud –, et pikka aega eksisteerinud klaaslaed hakkavad kultuurivaldkonnas ikka mõranema või isegi kaduma. Märkan ise vast kõige teravamalt vanuselise klaaslaega seoses, et noori puudutavat usaldamatust jääb vähemaks. On normaliseerunud, et noored inimesed võtavad avalikus ruumis kultuuriteemadel sõna, ja esimene reaktsioon ei ole, et mida sina, noor nolk, asjast ka tead.

Kuigi jah, näiteks Pääru Oja hiljutine intervjuu Õhtulehes kandis pealkirja "Kuidas mingi kamp plikatirtse otsustab, kui palju tohib Lembit Peterson teatrit teha?". Mul ei ole Õhtulehe tellimust ja ma ei tea, kellele ta teatrite rahastamisega seotud inimestest plikatirtsudena viitab, aga ma ei olnud ammu sellist suhtumist tuntud teatriinimeselt avalikus ruumis märganud. Ta ei ole ise ka nii vana – võiks sama hästi vastu öelda, et mida sina, poisiklutt, kommenteerid (Naerdes).

Lõpetuseks palun jaga üht selle aasta suurimat kultuurielamust.

See oli Ekspeditsiooni "Reis metsa lõppu" etendus Draama festivalil. Olin seda aasta varemgi näinud, aga esimesel korral ta nii raputavalt ei mõjunud. Aastaga oli lavastusele eriline sügavus, mahlakus juurde tulnud. See oli ka asi, mida oma magistritöös otsapidi uurisin: mis olukorras on võimalik, et lavastus läheb ajaga paremaks, ja mis olukorras see areng seisma jääb? Minu intervjueeritavate sõnul sõltub see suuresti sellest, kas neil on lavastuse sees piisavalt vabadust mängida ja avastada. Kui lavastaja on kõik liiga rangelt paika pannud, siis tõenäoliselt seda arengut pärast prooviprotsessi lõppu ei toimu.

Aitäh!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.