Draama festivali kodulehel plingib erepunasel taustal lause: "Festival Draama 2021 on mõttekoht." Tihtipeale kasutatakse sõna "mõttekoht" situatsioonides, kus tuleb veel kaaluda plusse ja miinuseid, kus otsused on langetamata ja õhus hõljub lõpetamatuse hõngu. Samas võib sellele sõnale läheneda ka otsekohesemalt: "mõttekoht" kui füüsiline koht, kus mõeldakse, kus on mõte või mitu. Draama festival seostub mõlemat tüüpi mõttekohaga.

Mõttekoht kui lõpetamatus ei tähista festivali puhul tingimata poolikust, pigem avatust muutustele, uuendustele. Kui teisipäevasel Eesti etendusasutuste liidu (EETEAL) konverentsil ütles Taavet Jansen oma ettekandes, et sõnateater on justkui valmis saanud ja uuendusvõimalused ammendanud (nagu ka kantrimuusika), siis Draama festival valmis ei ole. Võrreldes eelmise aastaga vahetus sedapuhku jälle festivaliprogrammi koostamise printsiip – Tartu teatrite asemel kutsusid külalisi nüüd hoopis festivali loomenõukogu liikmed. Koostamispõhimõte on seega viimasel ajal iga Draamaga mõnevõrra muutunud, täiuslikku-lõplikku varianti pole leitud.

Metaprogramm moodustus aga nii nagu mullugi. Jätkati tänuväärset traditsiooni pidada vestlusringi iga festivalilavastuse teemal ning arutleda ka laiemate teatrimaastikku puudutavate küsimuste üle: nimelt küsiti, miks on Eestile vaja mitut teatrikooli ja milleks meile üldse (teatri)festivalid. Nõnda muudab metaprogramm Draama mõttekohaks selle sõna teises tähenduses. Tekib füüsiline koht, kus mõtted kohtuvad, põrkuvad ja uusi järeldusi sünnitavad.

See mõttekoht on kahtlemata vajalik, sest nagu viitas ka Kanuti Gildi SAAL-i ja Baltoscandali kunstiline juht Priit Raud arutelus "Milleks meile festivalid?", siis jäävad tegijad ja publik muul ajal väga harva pärast etendust teatrisse, et rääkida, mida äsja tehti, nähti ja kogeti. Loojate ja kogejate vahetutest kohtumistest jääb puudu eriti suurtes teatrites, loojad püsivad müstifitseerituna ja kogejad anonüümsena. Festivali metasündmused siiski võimaldavad tuua kaks poolt kokku ja rääkida omavahel kui inimene inimesega, kuigi tõsi – liigne aukartus näitlejate ja lavastajate ees vajab veel Eesti publiku seas ületamist, et vestlusringid mitmehäälsemaks muutuksid.

Küllap aitab festivalimeeleolu seda aukartust siiski vähehaaval kergendada, kui eelmise etenduse tegijad koos festivalipublikuga järgmise etenduse saalis istuvad, kohvikusabas ootavad või ukse ees suitsu teevad. Nii selgub publikule, et näitleja elus on ka olme, et lavastaja päev on ka argipäev. Ja mis peamine – hakkab tunduma, et tegelikult võib neile ausalt ära rääkida, mis mõtteid-tundeid etendus tekitas või kas üldse tekitas. Ei ole ju väga palju (teatri)kunstnikke, kes ei tahaks oma publikult tagasisidet saada.

Omamoodi tagasisidet annab samas ka asjaolu, et festivalietendused müüdi suuresti välja – Tartu publik tundis programmi kuulunud lavastuste vastu ilmselgelt huvi. Seejuures kinnitas ka Draama juht Hedi-Liis Toome festivalideteemalises arutelus, et teebki festivali eelkõige Tartu publiku jaoks, kes ei jõuaks muidu mööda etendusi igal pool ringi rännata. Ehkki distantsid Eesti linnade (ja külade) vahel ei ole ületamatult pikad, siis väljaspool kodukohta autota teatrisse minek võib parajalt peavalu tekitada küll, osutas Toome.

Kuivõrd suur osa festivalilavastusi olid sündinud erinevates black box'ides üle Eesti, siis ei tundunud nende ajutine kolimine sarnase moega Sadamateatrisse, Tartu Uude Teatrisse või Eesti Rahva Muuseumi teatrisaali ka kvaliteeti langetavat. Samamoodi mõjus loomulikuna Draamateatri suure saali lavastuste toomine Vanemuise suurde majja, kus teosed said mõnevõrra avarust juurdegi.

Probleemsemaks mängukohaks kujunes aga ajutine teatrisaal ERMi sillaalal – ühelt poolt vajanuks publik rohkem ruumi, teisalt ei klappinud kumbki seal etendunud lavastus ruumiga päris hästi. Tallinna Linnateatri "Balti tragöödia" (lavastaja Karl Laumets, kunstnik Kristjan Suits) suurejooneline lavakujundus vajanuks enda ümber rohkem õhku, et tema tõeline võimsus esile pääseks. Hiiglaslikud valged seinad, perspektiivi- ja peegeldusmängud pakkusid visuaalset elamust praegugi, ent näisid ajutises teatrisaalis kuidagi kokkusurutud.

Saueaugu Teatritalu "Kadunud koduga" (lavastajad Margus Kasterpalu ja Priit Põldma, kunstnik Jaan Toomik) oli lugu vastupidine: ruumi jäi hoopis üle. Olles Saueaugul lavastatud võrdlemisi kammerlikult ja endise laudahoone maalähedasele aurale toetudes, valgus teos ja selle atmosfäär nüüd suures mustas saalis laiali. Ka ei mõjunud pärimuslikud-müstilised käigud "Kadunud kodus" sedapuhku veenvana, keskkond tundus selleks liiga tänapäevaselt steriilne ja tehislik. Idee tuua unenäoline suvelavastus teisest Eesti otsast Tartu publikule kätte ja tõsta esile uut kodumaist dramaturgiat on muidugi kena, aga tulemus paneb paratamatult mõtlema, et oleksin parema meelega Saueaugule sõitnud.

Mis puutub veel festivali korraldamisse just kohaliku publiku jaoks, siis ei tahaks lõpuks mainimata jätta ka etenduskunstiteoste tähtsust festivali programmis. Tartu teatrimaastik võib ju üsna mitmekülgne olla, ent etenduskunstisfäär püsib veel pigem hõre. Parafraseerides SAAL Biennaali kunstilist juhti Annika Üprust, pakub festival aga avatumat ja sõbralikumat keskkonda tundmatuga kohtumiseks, uut laadi teatri ja/või etenduskunsti avastamiseks. Nõnda on ka Draama festival sobiv paik etenduskunstihuviliste (ja -tegijate) juurde kasvatamiseks.

Festivalil etendunud Kanuti Gildi SAAL-i "Planet Alexithymia" (autor Karl Saks) ja "Gangstarap" (autorid Artjom Astrov ja Ruslan Stepanov) võivad meeldida või mitte, ajada hulluks või haarata kaasa, aga publiku kogemuste pagasit rikastavad nad igal juhul. Nad olid programmi valitud täpselt sama palju teatrivaatajatele mõeldes kui näiteks meelelahutuslik ja piletidefitsiiti tekitav "Lehman Brothers" (lavastaja Hendrik Toompere jr). Ning eelkõige läbimõeldud valikute eest tulebki seekordseid korraldajaid tänada.

Aitäh ja kohtumiseni tundmatuga, Draama festival!