Teeme selle intervjuu umbes nädal enne PÖFF-i algust. Kas töö alles algab või töö on tehtud?

See sõltub, kuidas ja kummalt poolt vaadata. Minu otsene töö on tehtud. Meie aasta jaguneb sõltuvalt töö spetsiifikast, sel ajal, kui teised saavad lõdvemalt võtta ja nautida suve, siis mina varastan hetki, et olla lastega või mere ääres käia, sest siis vaatan mina järjest filme ja teen muid asju. Esimene poolaasta on jälle rahade ja sponsoritega seotud.

Hetkel on minu töö intervjuude andmine, teistel käivad veel viimased tõmblused ja vastavalt nendele tõmblustele paistab, kas mul on vaja mingeid probleeme lahendada või mitte. Meie meeskonnatöö on nii hästi sisse joostud, et igaüks teab täpselt, mida ta peab tegema ning ka seda, kuidas teha tööst sõltub järgmise inimese töö. Kõik on super vastutustundlikud, aga ka super loovad. See on äge aeg.

Aga kui hakkad uut festivali planeerima, siis kas lähed selle arvestusega peale, et teed parima PÖFF-i?

Nii see ei ole. Ma ei mõtle, et tahan teha parimat PÖFF-i, see pole päris õigesti öeldud, vaid tahame teha head PÖFF-i vastavalt oma võimalustele, aga siis veel veidi paremini.

Kas ma igal aastal tahan entusiasmiga peale lennata? See on omaette küsimus.

Pigem ei lenda?

See on nii ja naa, see sõltub sellest, kuidas ma saan end välja puhata ja laadida. Mul on laadimisaega vaja. Teine asi on ka see, et 28 aastat ühe festivali korraldamist annab aega. Lisaks ma olen raskustes siis, kui on rutiin ja stabiilne situatsioon, õnneks PÖFF ei ole seda kunagi võimaldanud.

Lisaks olen ma selline inimene, et kui on midagi uut ehitada, siis ma olen kohe palju värskem, mul on rohkem adrenaliini ja himu teha.

Kui PÖFF saaks valmis, siis poleks mõtet enam seda festivali teha?

Minu poole pealt vist küll, siis ma ei saaks sellega enam nii hästi hakkama. Mul on kogu aeg vaja mingit uut impulssi. Aga selle juures ongi see hea asi, et esiteks PÖFF oma olemuselt ei saa ju kivistuda ja teiseks on see, et kuna mul on väga erinevas vanuses meeskond, siis alati tuleb ka midagi värsket. Mulle väga meeldib kuulata noori ja mõnes mõttes ma mõtlen isegi, et olen nagu vampiir, kes tõmbab nendel vere välja ja siis mätsib selle mõneti uuesti kokku millekski kolmandaks.

Mulle meeldib see, et nad tulevad kogu aeg oma uute ideedega ja need on nii huvitavad, mille saab jälle innustust ja inspiratsiooni. Eks ta niimoodi käib.

Ütlesid, et vajad vahepeal laadimisaega. Sinu laadimisaeg on vist ilma filmideta?

Jah, seda küll.

Siis ei vaata vahepeal midagi eriti?

Mul on erinevad perioodid. Vahetult pärast seda, kui filmid saavad vaadatud, ei suuda ma päris ilma filmita olla – see on nagu sõltuvussuhe. Kui ühel hetkel filme ei pea vaatama ja enne olen vaadanud paari kuu jooksul 300-400 filmi ringis, siis tekib motoorne rahutus ja närvilisus, tühjuse tunne.

Viimasel ajal ma olen kuulnud, et paljud tippjuhid ja stressirohke tööga inimesed julgevad rääkida, et nad laevad ennast kõikvõimalike seriaalidega, mina olen seda alati teinud. Parim lõdvestus on suvaline krimka, aga kuskil jaanuaris on mul kõik seriaalid vaadatud, mida tasub vaadata. Pärast seda ma loen raamatuid, käin teatris ja olen lastelastega. Ühesõnaga elan oma elu, ilma süümekateta.

Ma pean tundma seda vabaduse tunnet, et ma saan vahepeal elada oma elu nii, et keegi ei saa öelda, et sa pead midagi tegema konkreetseks kuupäevaks.

Aga kui õhinast ja entusiasmist rääkida, siis kui palju seda õhinat kärpefestivali käigus ära kärbiti?

Ikka kõvasti kärbiti. Me kärpisime ära Kinoffi ja tõenäoliselt me oleksime ära kärpinud ka Tartuffi ja HÕFF-i, kui nad ei oleks olnud juba nii palju valmis. Meil ei olnud enam võimalik, kulutusi oli nii palju tehtud.

Me oleme nüüd teinud veel sisemisi kärpeid, oleme jätnud ära uued planeeritud asjad, välja arvatud uus dokumentaalfilmide sektsiooni korrastus, mis ei toonud meile tegelikult lisakulutusi, vaid me saime sisemiste ressursside ümberpaigutamisega hakkama. Natukene tõi lisakulutusi programm "Vana kuld", aga mitte palju, umbes 1000 eurot. Aga oli ka asju, mida meil ei olnud enam võimalik teha.

Mainisid HÕFF-i ja Tartuffi. Kas kirves on nende osas juba kukkunud või on lihtsalt kukkumise äärel?

Praegu ma tõesti ei oska seda öelda, mis saab järgmise aasta PÖFF-ist ja ka Tartuffist ja HÕFF-ist. Ma arvan, et seda ei oska juba mitmel põhjusel öelda, et me täiesti teadlikult Mikk Granströmiga ei hakanud tegelema järgmise aastaga praegu. Jube raske on teha ühte festivali, kui sa tead, et võib-olla sa üldse järgmist festivali teha ei saa. Me peame kõik uskuma, et me teeme parima festivali ära ja see on juba meeskonna seisukohalt väga oluline.

Järgmisel aastal sõltub väga palju ka sellest, kas ja kui palju me jääme miinusesse täna. Kõike me ei saanud välja kärpida ja me sõltume alati ja tänavu eriti, kas ja kui palju ostetakse pileteid. See on ellujäämise küsimus.

Aga selle olete välja arvestanud, kui suur see miinus olema peaks, et Tartuff ja HÕFF ära lõpetada?

Need asjad ei ole niiviisi korrelatsioonis. Me võtame seda sammhaaval, sest meil on alati väga täpselt välja arvutatud eelarved. Kõigepealt me peame nägema seda, kui palju meil on vaja piletimüüki selleks, et aasta majanduslikult nii ära lõpetada, et me ei jääks kellelegi võlgu. See on esimene prioriteet.

Mul on olemas õlekõrred ja ka mingi võimalus lisaraha teenida. Mul on ka olemas plaanid, kust saab veel kärpida, et ma suudaksin säilitada A-klassi staatuse.

Me oleme Mikuga otsustanud küll, et me ei muutu visisevaks õhupalliks. Kui me ikkagi näeme, et perspektiivi pole ja otse välja öeldes pole kellelegi PÖFF-i vaja, välja arvatud rahvas ja rahvusvaheline üldsus, siis me lõpetame selle enne ära kui õhupall õhust tühjaks jookseb. Me ei hakka visisema. Sellel ei ole mõtet. Kahaned iga aasta, muutud väiksemaks ja viletsamaks ning siis lõpuks on kõigil lihtne öelda: oli üks sitt festival, laseme tal minna…

Tegelikult on nii, et igasugune asi, mis lõpetab ühel hetkel tegevuse, siis alguses on valus ja kõik nutavad, aga elu läheb edasi. Aga meie festival on küll selline asi, mille kadumine jätaks kindlasti nii meie inimestele kui ka rahvusvahelisele filmiüldsuse oma jälje. See on niivõrd suur asi väikesele riigile, et selline asi siin toimub ja me oleme leidnud oma koha, meid vajatakse. Selle kinnitust saame me iga-aastaselt, tõsi, mitte valitsuse tasandil.

See on väljaspool igasuguseid reegleid, meil on nii väike turg ja olematu filmitööstus, aga meie kohta öeldakse, et oleme praegu kõige kiiremini arenev filmifestival maailmas, on isegi öeldud, et oleme Euroopa Toronto. Kui vaatad kõrvale Locarno või Veneetsia filmifestivali, siis nemad on olnud väga stabiilsed, kõik teavad, mida oodata, aga meie oleme selles kohas, kus maailma huvi on väga suur meie vastu, kõik saavad aru, et meil on veel väga palju potentsiaali ja ilmselt ka üllatusi taskus. Aga kui sa sel hetkel, sisuliselt kõrghetkel, midagi ära lõpetad, siis jääb suur maineplekk nende rinnale, kes sellele oma tegevusega kaasa aitasid ja kurbus hinge nendele, kellele see festival korda läks. Aga praegu me veel ei lõpeta midagi. 

Suurüritused ja ka meie festival on Buratino rahapuud või rahapõrsad: meie saame riigilt 1,5 miljonit ja sisse toome 11 miljonit, aga kogu kultuuriministeeriumi kärbe on 13 miljonit eurot. Ma tahaksin teada, mis seisundis olid need inimesed, kes neid kärpeid tegid? Tõsiselt ka, ma ei saa sellest aru. Kui PÖFF paneb oma uksed kinni tänu Kultuurkapitali ja kultuuriministeeriumi kärbetele ning maksupoliitikale, sest neid asju tuleb võtta süsteemselt – meile tähendaks see umbes 530 000 eelarve auku –, siis riik kaotaks tänase seisuga 11 miljonit ja võidaks vaid 2 miljonit. Kus on loogika?

Mul on tunne, et kultuuriministeeriumis ei loe mitte keegi aruandeid, mis tekitab väga suure pessimismi, sest mille kuradi pärast ma neid aruandeid kirjutan? Me maksame raha selle eest, et tellime oma majandusliku mõju uuringuid juba aastataid Eesti Konjunktuuriinstituudilt, me tellime meediakajastuse uuringut rahvusvaheliselt meediaagentuurilt Meltwater, mis viimati näitas ligi 20 miljardit potentsiaalset meediakontakti, lisaks me tellime publiku-uuringu Turu-uuringute AS-ilt.

Me oleme superperfektsionistid nende aruannete ja ka eelarvetega, aga siis selgub, et mitte keegi neid ei loe. Muideks oma 2,7-miljonilise eelarve eest me tegime Kinoffi ja teeme nii PÖFF-i, Just Filmi, Shortsi, HÕFF-i, Tartuffi ja Industryt, koolitame õpilasi ja noori filmiprofessionaale ning ostame 2,1 miljoni eest teenuseid Eesti ettevõtetelt.

Miks ma arvan, et keegi loe meie aruandeid ega süvene meie eelarvetesse, sest loogika ütleb, et sellisel juhul nii lolli otsust ei tehtaks, mis hävitab sellise maine ja rahapuu riigile. Aga paneme siia ritta veel kultuuri ja spordi suursündmused, mis analoogselt meiega – ehk küll vähem, aga siiski – toovad riigile sisse nii raha kui ka kujundavad mainet ja arendavad oma valdkondi, siis vist ei olegi rahaliste kärbete tulemina kultuurivaldkonnas rahalist võitu, pigem terendab miinus...

Lõppude-lõpuks olen jõudnud sellesse ikka, et ma olen üles ehitanud väga suures rahvusvahelises konkurentsis eikuskilt, toona tundmatust maailmanurgast nullist maailma 14 parema festivali hulka kuuluva filmifestivali ja ma arvan, et võin end nimetada vähemalt teatud asjades suurema kaliibriga eksperdiks. Mul võiks olla autoriteet, kui ma mingitest asjadest räägin.

Aga sa tunned, et ei ole?

Ma lihtsalt räägin ja räägin, aga tegelikult mitte kedagi see nende hulgas, kellest sõltub nii festivali kui kogu kultuurirahastus, see ei huvita. Välja arvatud lihtsalt inimest kinos, lihtsalt inimest toidupoes, kes tuleb minu juurde ja ütleb: tere ja aitäh festivali eest. Inimest tänavalt huvitab see, aga ülejäänud seltskonna jaoks ma oleksin nagu tühi koht, eikeegi. Rahvusvaheliselt olen ma tipus ja vägagi aktsepteeritud, tulen Eestisse, siin vaadatakse sulle otsa ja öeldakse: no räägi-räägi, su juttu on ilus kuulata, aga ega sa siin üksinda pole.

Mida aeg edasi, seda vähem kuulatakse Eestis oma ala eksperte, olgu see majandus, tervishoid, kultuur või haridus. See on erakordselt ohtlik tendents ja selle vilju näeme ja tunnetame juba väga teravalt oma igapäevaelus.

Mis täpsemalt need kohad veel on, kust sa saaksid kärpida, et A-klass alles jääks?

Ma ei tea seda täpselt. Muidugi on mul olemas suured plokid, mida A-klass üldse ei nõua, näiteks festivalide paremik ja sellised asjad, aga mul ei ole väga palju ruumi, sest minu kulud toovad mulle ka tulusid. Ehk teisisõnu ma pean seda tegema filigraanselt, et mitte oma tulusid vähendada, sest kui ma võistlusprogrammi ei saa võtta suuri kommertsfilme, siis need samad suured filmid aitavad festivalide paremikku ja piletitulu uuesti tasandada. Need asjad on kõik nii seotud. Kuna meil pole kunagi raha palju olnud, siis oleme kõik väga täpselt välja timminud ehk Exceli tabeliga siin läheneda pole võimalik.

Ma võin võtta ära kogu selle hariduse ploki, mida me teeme koolides ja täiendõppena, aga kas meie filmiühiskond saab sellest rikkamaks? Ma arvan, et mitte, sest peale meie ei tegele sellega eriti mitte keegi, eriti sellisel kujul, ja nii süsteemselt ja metoodiliselt mis tulemust ka annab. EFI võib ju jahuda, aga seni pole sealt eriti midagi tulnud. Aga tore on see, et me teeme nüüd koostööd noorte professionaalide täiendõppes Kinoliidu ja tegelikult ka EFI-ga.

Kui A-kategooria ära kaob, siis pole mõtet PÖFF-i teha enam?

Ma arvan, et ei ole mõtet. Seda juba psühholoogiliselt, sest see on sama, et kui sa oled olümpiavõitja olnud – nagu Bob Beamon kunagi hüppas kaugust –, et sa jaksaksid hüpata pea üheksa meetrit kaugust, aga siis öeldakse, et tead, ära hüppa nii palju, hüppa pigem neli meetrit. Samas sa tunned, et võiksid rohkem hüpata. Ilmselt see ei tuleks välja. Sinust ei peaks keegi enam lugu ning mitte kunagi ei saaks Eesti enam A-kategooriat tagasi, see on fakt.

Samamoodi ütleme praegu, et kurat, meil pole seda UNESCO-t vaja, ehitame valmis, vaatamata sellele, et me kõik teame, et ta jääb 25 aasta pärast kõigile jalgu, sest on väike ja nii edasi. Selle asemel, et koondada jõud ja teha midagi sellist, mis oleks äge ja mille üle võiksime uhkust tunda ka sajandite pärast. See kõik on väga-väga provintslik mõtlemine, mis hiilib ja nüüd juba lausa ründab meid igalt poolt. Me oleme kaotamas võimet unistada suurelt.

Sa mõtled siis Estoniat?

Jah. Või siis võtame teise kandi pealt, et muuseumid ei saa teha maailmatasemel näituseid, sest neil ei ole vahendeid. Kõik inimesed ei saa mööda galeriisid maailmas ringi ratsutada. See tekitab mul sama tunde, et kui ma olin noor, kui Eestis ei saanud midagi näha ja ma pidin minema Peterburi või Moskvasse, et näituseid näha või teatrisse minna. Kas me tahame sinna aega tagasi minna?

Me just arutasime seda, mida tähendab tänapäeval ekspert ükskõik mis valdkonnas. Ekspert on see, kes näeb oma valdkonnas tervikpilti ja oskab kõige viletsamat versiooni ette kuulutada ja öelda: ärge minge sinna. Kolm aastat tagasi polnud vist majanduses ühtki tõsiseltvõetavat eksperti, kes poleks kirjutanud, et ärme tee neid otsuseid, meie majandus kukub auku. Me oleme praegu selles augus, aga kas keegi on võtnud vastutuse? Ei ole. Need eksperdid, kes toona hoiatasid, tunnevad end samamoodi nagu mina. Ma olen mõttetu inimene.

Aga kultuuriga on täpselt sama seis. Praegu võime öelda, et toimub vaikne hääbumine, võtame kasvõi selles, mis toimub väljaspool Tallinna. Me ei tunne üldse huvi selle vastu, mis toimub regionaalselt.

Teil kukkus Kinoff juba ära.

Just, kõigepealt kukkus Kinoff, varsti kukuvad Tartuff ja HÕFF. Ega siin ei ole küsimus ainult meis, vaid ka selles, mis linnade eelarvetega toimub. Mis meile regionaali väljaspoole Tallinna üldse alles jääb?

Rein Lang andis "Esimeses stuudios" intervjuu, mis oli laias laastus väga huvitav, aga ma vaidleks ühele asjale vastu: me ei saa võrrelda oma praegust rikkalikku kultuuripilti sellega, mis oli 1990. aastate alguses. See on normaalne, et oleme arenenud. See on normaalne, et meil on selline kultuur. Jumal tänatud! Mida laiem põhi, seda suuremad tipud on selles tulemas. Iseasi on see, et võib-olla peaksime oma kultuuripoliitika natukene selgemaks seadma ja mõtlema tõepoolest, mida hoida, millised astmed saavad olema ja kuidas seda raha täpsemalt jaotatakse. Seda ei pea helikopterist laiali loopima nagu Kultuurkapitali sihtkapitalid praegu teevad. Seal peaks mingi süsteem olema.

Langil on selles osas õigus, et Kultuurkapital ongi üks igavesti võimas ja vägev organisatsioon ja rahastusmudel  on sellisel kujul Euroopas väga unikaalne, aga sinna taha peab tekkima mingi süsteem ja loogika, mida praegu ei ole, sest poliitikud on ajutised. Nad elavad tänases hetkes ja teevad tänaseid otsuseid, sest homme neid enam ei ole ja nad teavad seda ja homme nad enam tänaste otsuste eest ei vastuta olgu ühiskond tervikuna või kultuur valdkonnana.

Ma olen väga karm oma sõnadega, aga tegelikult see on põhjus-tagajärg tootmis-tehniline põnevik, mille käes me praegu vaevleme. Need, kes praegu kujundavad majanduspoliitikat ja selle rüpes ka kultuuripoliitikat, ei suuda aru saada näiteks kultuurivaldkonna, teenusmajanduse ja turisminduse omavahelistest seostes, sest nad ei näe, et neid valdkondi tabav kärpe ja maksupoliitika mitte ei too, vaid hakkab viima riigieelarvest minema kümneid miljoneid…

Kaarel Tarand ütles, et kultuuriministeerium on läbi kukkunud. Mis sa arvad sellest?

Ma tõmban endale nüüd vee peale... Ma arvan, et tal on osaliselt kindlasti õigus, aga mitte ainult see kultuuriministeeriumi koosseis, vaid kultuuriministeerium ja -poliitika tervikuna läbi paljude aastate. See, kuidas 90ndatel kõike üles ehitati, oli väga äge, aga alates 90ndate lõpust on kultuur muutunud poliitikute jaoks tüütuks sitikaks. Kui palju meil on valdkonnas probleeme, mille puhul on piinlik, et neile pole siiamaani lahendust leitud. Me ei pea näiteks vabakutseliste sotsiaalsete garantiide jaoks isegi jalgratast leiutama, võtame mitu Euroopa riiki ette, vaatame, milline mudel t meile paremini sobib ja teeme ära selle lõpuks.

Miks arvatakse, et kultuuriinimene peab olema õhinapõhine? Ma olen juba pikka aega tundnud end nagu kloun õukonnas, kellele mingil hetkel antakse raasukesi süüa, et ära päris ära ka sure ja vahepeal keegi paitab pead, aga siis antakse jälle jalaga. Samas kõik ootavad, et ma oleksin lõbus ja annaksin energiat, nalju, vaimset lõõgastust ühiskonnale…

Meie põhiseadus sätestab õiguse kultuurile ja kohustab seda hoidma, aga kultuuri teevad ikkagi inimesed ja kui me tegijat ei hoia ega austa, siis järelikult oleme oma ütlustes silmakirjalikud.

Sa rikkaks ei ole saanud veel?

Mina? Nalja teed või? Ma raban endiselt mitmel töökohal ja ilmselgelt suren sinna ka. (naerdes)

Kui ma festivali tegema hakkasin, siis mu ärimeestest klassivennad küsisid mult, et sa vist ei taha mitte kunagi rikkaks saada. Ma siis ei osanud sellele isegi mõelda, sest raha pole sellisel kujul mulle väärtus olnud. Raha annab teatud vabadused, kui sul on seda teataval hulgal, aga ma olen öelnud, et kirjutage minu hauakivile, et igavene tudeng, kes käis ringi ketsid jalas ja seljakott seljas, sest taksoraha ei ole, oma autost rääkimata… Lisaks ma elan endiselt, juba viimased 60 aastat barakis number 45 Sõle tänaval.

Aga ei maksa nüüd ka arvata, et ma seejuures olen õnnetu. Ma usun, et mul on olnud kordades õnnelikum ja huvitavam elu kui nii mõnelgi rikkuril, ja on seda edaspidigi. 

Oled sa pidanud inimesi lahti ka laskma?

Meil on olnud alati prioriteet, et inimeste kallale läheme kõige viimasena. Teine asi on see, et meil ei ole ühtegi inimest üle, pigem on meil endiselt ressurssi puudu. Põhjus, miks me saame nii väikese eelarvega teha festivali, on ka see, et meil on palju ajutise lepingu inimesi ja meil on vabatahtlikud. Saksamaal sul ei tohi olla isegi vabatahtlikke, kõik inimesed peavad olema palgal. Kui meil peaksid kõik olema palgal, siis me seda festivali ei teeks, vähemalt mitte selle eelarvega. Inimesed on meie organisatsiooni kõige suurem väärtus ja seda tõsiselt, mitte lihtsalt sõnakõlksuna.

Kas see on sinu arvates õige, et kultuurivaldkond on viimasel ajal häält tõstnud? Eestlastel on kombeks ikka ära kannatada, aga kas nüüd on käes aeg, kui enam ei suuda ära kannatada?

Kõik sõltub sellest, kas sul on perspektiivitunne või mitte. Põhjus, miks kultuurivaldkond tuli suhteliselt vaikselt, leebelt ja edukalt läbi koroonakriisist ja isegi Ukraina sõjast tingitud probleemidest, on see, et neid probleeme sai lahendada käsikäes Kultuuriministeeriumiga. Meid ei pandud fakti ette, vaid me ise aitasime ka teatud asju välja töötada ja leidsime kompromissid niiviisi, et kõigil oli turvatunne olemas. Lisaks oli olemas ka mingi visioon, mis saab edasi, et mis saab aasta või kahe pärast.

Aga praegu ongi kõige nukram see, et kellelgi ei ole enam perspektiivitunnet. Kui me tuleme kärbete juurde tagasi, siis seal ei ole mingit loogikat, sa ei saa sellest süsteemist aru. Mis süsteemi järgi need kärped tehtud on? Sa ei saa kultuurivaldkonnas kärpida muruniidukiga.

Eesti kultuur on kahe kolmandiku ulatuses erasektori kätes, ei ole võimalik teha sellisel kujul vahet era- ja riigisektoril. Suur osa riigisektorist saab eksisteerida ja on tegelikult ellu kutsutud, et aidata toimida erasektoril. Pole erasektorit, pole eriti mõtet ka riiklikel institutsioonidel. Selle mõistmiseks ei pea olema Watson.

Kui me räägime erateatritest, siis me võime diskuteerida, kas meil on teatreid palju või vähe, aga kes sellele õige ja õiglase hinnangu annab? Aga kes julgeb öelda selle välja, et äkki mõni riigiteater tuleks hoopis kinni panna? Kes üldse julgeb puutuda teatripoliitikat ja kas seda sellisel kujul on üldse õiglane väljastpoolt näppida? Ka neil on kogunenud hulgaliselt probleeme, mis vajaksid lahendamist ja seda saab teha ikka ainult seestpoolt, tegijaid kuulates, mitte ametnike nägemuse kohaselt või õigemini: dialoogi põhjal peaks tekkima sümbioos. Aga dialoog puudub…

Sa jõudsid selle teemani välja, mille ma oleks järgmisena tahtnud ette võtta. Tõesti, mingid hääled on, kes küsivad, kas on liiga palju teatreid, aga kas meil on liiga palju filme ja filmifestivale ka?

Ei, meil ei ole üldse filmifestivale, teistes riikides on palju rohkem, sest kolm või neli päeva kestvaid üritusi ei saa defineerida festivalidena. See piir, mis eristab filmifestivali filmipäevadest on paiguti habras, aga ta on olemas.

Eesti filmi pole meil ka kindlasti liiga palju. Tõsi on see... Ma ei saa, ma mängin ennast nii auku, et pean pärast ära kolima.

Sa tahtsid midagi Eesti filmi kohta öelda, mida sa väga öelda ei taha?

Eesti filmi puhul peaks mõtlema mingite proportsioonide peale. On näiteks väga hea ja õige, et on toetatud cash rebate'i, sest see toob riigile sisse ja aitab hoida meie tehnilist gruppi vormis. Teisalt on Rein Langil väga õigus – ma muidu pole Langiga nõus, aga praegu saab teda värskelt tsiteerida – selles asjas, et meie tehnikafirmad on võis tänu neile teenustele, aga teenuste hinnad meie kohalikku filmi eelarveid arvestades on väga kõrged ning kuna kohaliku filmi raha on tõusnud väga vähe, siis me varsti muutume lihtsalt teenust pakkuvaks riigiks.

Meil on puudu n-ö joone allolevatest inimestest ehk filmigrupi tehnilistest inimestest, sest üha rohkem tuleb sisse välisprojekte, kes otsivad professionaalset tööjõudu ja see on hea, aga kiratseb meie oma film, kes konkureerib oma turul välisgruppide hoopis teiste eelarve numbritega, kas siis tööjõuvalikul või tehnika rentimisel.

Kogu EFI eelarve on 15,1 miljonit eurot, millest Film Estonia ehk cash rebate moodustab 6 miljonit ja kogu Eesti filmitootmiseelarveks jääb umbes seitse miljonit, millest mängufilmid saavad 4,18 miljonit eurot, animatsioonid 1,065 miljonit ja dokfilmid ligi miljoni. Lisaks siit samast tootmiseelarvest saab vähemuskaastootmine 600 000 eurot, lühifilmid 150 000 ja miniseriaalarendus 80 000.

Iga vähegi mõtlev inimene saab aru, et sellega kaugele ei hüppa, valdkonda ei arenda ega järelkasvu ei kasvata. See on see eelarve, millega hing on paelaga kaelas, aga tegelikult kodumaine filmitegemine toob samuti riigile raha sisse.

Praegu on vist nii, et filmi tuleb teha võileivaraha eest, aga enamik sellest võileivarahast tuleb anda tehnilisele tiimile, kelle palgaootused on kõrgemad.

Täpselt. Teine asi on veel see, et me teeme koostööprojekte, sest kui me neid ei teeks, siis me ei saaks peaaegu üldse eksisteerida. Muidugi, meil on erafirmad nagu Apollo, kes teeb filme ainult oma raha eest, aga ärimees paneb sinna oma raha sisse ja on täiesti normaalne, et ta tahab selle tagasi teenida, mis ta sinna sisse investeeris. Arvestades meie turu suurust, kust see raha saab tagasi tulla, ei saa see raha olla ülemäära suur ja see on nähtav nii ekraanil kui ka sisus, aga parem nii kui üldse mitte.

Nii see peabki olema, aga see ei ole lahendus lõpuni: me peame proportsionaalselt hoidma tasakaalus cash rebate'i finantsilise taseme ja ka oma filmi finantseerimise. Vastasel korral hakkab langema meie oma eestikeelse filmi tase, sest loomingulised erialad, režissöörid, stsenaristid ja teised ei saa piisavalt tööd ja loominguline järelkasv ei pääse löögile. Tegelikult me juba oleme selles faasis.

See on pikk ja keeruline jutt. Oluline on aga see, et ainult meie oma film suudab maailmale jutustada selliseid lugusid meist ja meie maast, et muu maailm meid armastaks, tunneks kaasa ja sõja korral tõttaks appi. See on see, mida teavad väga hästi ukrainlased, kes vaatamata sõjale teevad endiselt filme ja toetavad kultuurivaldkonda tervikuna. See on ka osa meie julgeolekust, tõsi küll, pehmem osa laiapõhjalisest julgeolekust.

Miks Ukraina teeb endiselt filme? Pole väga raske mõista, sest pilt on kõige universaalsem vahend, mille kaudu jutustada lugusid, millised me inimestena oleme, millised on meie suhted ja traditsioonid. See on nii oluline vahend.

Kui kultuuriminister meid kõiki lohutas meie kärbete puhul, siis sellega, et me peame ju mõistma, et meid mõjutab Ukrainas toimuv sõda, aga nii ongi: ka Leedus ja Lätis, ka Ukrainas endas on ilmselgelt sõda, aga kultuuri nad hoiavad. Eelmisel aastal näiteks tõusis Leedus kultuurieelarve, tänavu nad seda ei kärpinud…

See, et me praegu arutame, kas kultuuri on vähe või palju ning kui palju seal raha ülejärgmisel aastal ja edaspidi kärpida, on julgeoleku seisukohalt väga vale. Seda on mulle ennekõike õpetanud Ukraina, kelle filmiinimestega ma väga tihti suhtlen. See on regionaalne julgeolek. Andke andeks, kui meil jooksevad inimesed maalt linna ja külad, terved maakonnad jäävad tühjaks, sest sealt kolib ära kultuur, riiklik infrastruktuur ja nii edasi, siis kas me tunneme ennast julgemalt?

Rein Maran on kunagi öelnud, et väljasurevad populatsioonid hakkavad enne väljasuremist kiiresti paljunema, sestap ei saa kunagi olema kultuuri liiga palju…

Aga selles keerulises olukorras tuleb rääkida ka inimest ostujõust: toiduainete hinnad kallinevad ja inimesed pole valmis enam kultuurile nii vabalt raha andma. Ega te vist ka päris hästi veel ei kujuta ette, kas ja kui palju pileteid ostetakse?

Muidugi ei kujuta. See pole ainult meie hirm, vaid kõigi hirm. See pole meie eelarves ka mingi boonus, vaid moodustab rohkem kui kolmandiku. 

Ma ei ole aru saanud ka sellest, miks PÖFF-i karistati. Minu arust on see usaldamatus kultuuritegijate vastu, sest ma ju ei valeta enda eelarves. Kui sa kordki viitsid lugeda mu eelarvet, siis mul pole seal ühtki musta auku, kõik on välja arvutatud ja täpne. Sellepärast ma ütlengi, et ma ei hakka isegi neid aruandeid enam tegema, sest keegi ei loe neid. Kuidas sa saad lihtsalt 200 000 eurot eelarvest ära lõigata – nagu Kultuurkapital praegu tegi – ilma, et see kuskilt tagasi tuleks, olukorras, kus ka erakapital viskleb majanduslikes raskustes ja homse päeva ebamäärasuses?

Seega Kultuurkapitalist läheb 200 000 eurot minema järgmisel aastal, aga palju kultuuriministeeriumist?

Kultuurkapitalist läheb jah 200 000 eurot ja kultuuriministeeriumi eelarvest 70 000 eurot, kokku 270 000 eurot on juba priske kärbe. Lisame siia inflatsiooni, käibemaksu tõusu ja tulumaksu, jaemüügi vähenemise, tarbija vaesumise ja väga konservatiivsete arvutuste kohaselt kaob meie järgmise aasta eelarvest umbes 530 000€ eurot, mida asendada antud hetke majanduslikus olukorras on ilmselgelt täies mahus võimatu. Järgmisel aastal peaks meid veel ja ülejärgmisel aastal veelgi kärbitama…

Ja samas sponsoritega on pärast koroonat ja Ukraina sõja tõttu vist ka niikuinii keerulisem?

Nii tore on kuulata, kui ministeerium ütleb, et tehke erasektoriga koostööd, nad aitavad teid. Esiteks on vastutustundetu panna riigi põhiseadusega sätestatud funktsiooni erasektori peale, kes peaks olema absoluutselt vaba oma valikutes kuhu ja kuidas oma raha paigutada. Teisalt me oleme väga palju nendega kohtunud, aga oleme üksikud uued sponsorid leidnud. Ma võin tuua näiteid, et enne koroonat rääkisime partnerite puhul – nii on õigem öelda, sest sponsor on see, kes ei oota sult midagi vastu, aga meie ikkagi müüme oma teenuseid ja imagot vastu – summadest 50 000 kuni 100 000 euroni, siis praegu on nii, et kui sul õnnestub kuskil 5000,  välja rääkida, rääkimata 15 000 või 20 000 eurost, siis see on suur võit. PÖFF-il on superhead ja väga kauaaegsed suhted eraettevõtjatega –  nii nagu ilmselt kogu kultuurivaldkonnas toimetajatel, vähemalt suurematel – ja ettevõtjad on meiega väga ausad.

See ei ole üldse irooniaga öeldud, aga kuidas me saame rääkida ettevõtluse osalusest, kui ettevõtted ise ei tea, mis toob homne päev? Nad ei tea, millised maksud jälle pannakse peale. Nad ei oska öelda, kuidas nad ise omadega toime tulevad. Vaatame, kui palju ettevõtteid on pankrotti läinud ja kui paljud viivad oma ettevõtted minema siit. See ei ole üldse naljakas.

Ma ei taha olla drama queen, kes räägib musta pilti, aga ma tahaksin, et need, kes teevad otsuseid, võtaksid reaalsust ka arvesse ja tuleksid oma mullist välja ja vaataksid, mis tegelikult toimub.

Kas sulle tundub, et Eestile on enam PÖFF-i vaja?

Kui ma võtan arvude järgi, siis mulle tundub, et võiks olla vaja. Ma ei räägiks nii enesekindlalt, kui mul ei oleks kõik need 28 aastat olnud taga publikut. 80 000 külastust ei ole väike number. On vale arvata ka seda, kas ma teeksin sellist programmi, kui mul ei oleks vaatajaid. Ega ma pole loll inimene ja enesetapja, me oleme väga teadlikult suhtunud sellesse, kuidas me PÖFF-i arendame.

Minu jaoks on alati kõige tähtsam publik. Nii kaua, kui mul on publik olemas ja ta on huvitatud, seni, kuni ma näen silmis sära, kui inimesed saalist välja tulevad, arvan ma küll, et Eesti inimesele on PÖFF-i vaja.

Me ikkagi tõmbame tema maailma laiemaks ja anname midagi uut, ma ei vastanda end üldse Ameerika filmidele, aga ta toob mingid teised maailmad lähemale. Ma tahaks uskuda, et tänu PÖFF-ile on inimeste mõte Eestis muutunud ka palju mõistvamaks ja tolerantsemaks. Lisaks käib meilt iga aasta läbi ligi 700 vabatahtlikku, kes kõik saavad külge filmi- ja kultuuripisiku, sest muidu nad ei tuleks tagasi ja meil on konkurss vabatahtlike kohtadele.

Meie väliskülaliste ehk filmiprofessionaalide arv kasvab iga aasta ja kaks kolmandikku neist katab oma kulutused kas osaliselt või täielikult ise. Nemad –  nii nagu ka Eesti publik – hääletavad jalgade ja oma rahakotiga, mis on kõige suurem ja olulisem näitaja. Ilmselt on PÖFF-i vaja nii meie rahvale kui ka rahvusvahelisele filmitööstusele, kodumaisest rääkimata.

Aga kas sulle endale on veel vaja PÖFF-i?

Muidugi on vaja, sest kuigi ma ei jaksa enam võidu joosta oma meeskonnaliikmetega, on mu mõte ikka veel kiire ja täpne. Senikaua, kuni mul on ideid ja asju, siis on nii põnev olla osa sellest tööstusest, seda võib taas võrrelda tippspordis olemisega. Sa saad rääkida kaasa rahvusvahelistel teemadel ja kui sa hoiad ennast kursis, siis sa tunned end vabalt ja võid ükskõik kellega rääkida, sest sa oled samal lainel. See on fenomenaalne tunne ja loomulikult mul on seda vaja. Mis ma siis muidu oleks? 70-aastane sussilohistaja kuskil või?

Kas sa oleksid mingil hetkel valmis PÖFF-i teatepulga mingil hetkel üle andma või see on sinuga nabanööri pidi seotud?

Ei, see ei ole üldse nii, sest ma olen nii laisk inimene – aga statistiliselt pidavat laisad inimesed kõige efektiivsemad olema, sest oskavad valida alati kõige kiirema tee probleemide lahendusteni – ja ma pole kunagi juhiks tahtnud saada.

Ma võin isegi öelda, et suures osas olen PÖFF-i juba ära andnud, enda pealt palju töid ja tegemisi ära delegeerinud, aga tõsi, mitte vastutust. Kõik teevad ja teavad, mida nad teevad, ma lihtsalt hoian kätt pulsil. Mina teen programmi, aga selle annaksin ka rõõmuga ära, kui tunneksin, et on õige hetk ja inimene.

Jah, suuri probleeme ja kriise lahendan mina, aga ka siin on mul meeskond, eelkõige Mikk Granströmi näol toeks. Mikuga meil on alati seljad koos ja temast on ajaga kasvanud väga tubli PÖFF-i tegevjuht.

Mitu filmi üks eeskujulik filmifänn võiks PÖFF-il ära vaadata?

Oi, ma olen kuulnud igasuguseid arvusid. Mõni on vaadanud kuni 50 ja mõni teine 40 filmi. On olemas teatud fännklubi, kes vaatavad vähemalt 20 filmi, on väga palju ka neid inimesi, kes võtavad puhkuse PÖFF-i ajaks ja siis käivadki ja vaatavad. Aga muidugi on olemas ka see publik, kes käib vaatamas üks kuni kolm filmi. Niimoodi nad seal käivad.

Mitu korda sa ise festivali ajal kinno jõuad?

Mitte kordagi.

Sa ilmselt käid kinos küll, juhatad seal filme sisse, aga seansile ei jää?

Jah, vahel käin lihtsalt publikut ka nautimas. Ma tegelikult arvan, et ajaliselt ma isegi jõuaksin, aga mul on see algusaastate trauma, et kui ma lähen kinno, siis juhtub midagi halba. Kõige hullem oli see, kui ma läksin Sakala keskusesse ja minu silmade all läks filmikoopia põlema. Seega ma ei julge minna filmi vaatama, tekkinud on totakas ebausk.

Aga veelkord: ajaliselt ma jõuaksin, sest mul on tekkinud nii kihvt meeskond. Meil on tegelikult väga-väga äge, see on ka vastus küsimusele, kas mul on PÖFF-i vaja. Muidugi on, sest mul on neid inimesi minu ümber vaja, sest nad annavad mulle energiat ja inspiratsiooni. Nad on nii ägedad!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.