Oktoobri keskel ilmus Sirbis lehe peatoimetaja Kaarel Tarandi arvamusartikkel "Luukerede tants punasel vaibal", kus Tarand kirjutas, et kui kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarve osakaalu kahanemine riigieelarves ei muutu, jõuab kultuurieelarve hiljemalt aastaks 2045 nullini.

"Otsustajate käes on kõik võimalused seda trendi muuta: kas siis pidurdada allakäiku või eelistatult hakata finantseerima kultuuri avalikest vahenditest piisaval tasemel, sest praegu on pigem väide see, et rahastamine on piisav, aga te püüate selle eest liiga palju teha," sõnas Tarand saates "R2 päev".

Tarand tõi oma Sirbis ilmunud artiklis välja, et kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarve osakaal riigieelarves on 2002. aasta 3,8 protsendi tasemelt kahanenud tuleva aasta 1,8 protsendi tasemele ning kui kultuur oleks üldise kasvuga kaasas käinud, oleks valdkonnas järgmisel aastal kasutada mitte 318, vaid 640 miljonit eurot.

Ta tõi välja, et muu hulgas on kahanev eelarve osakaal mõjutanud kõrgharitud kultuuritöötajate töötasu. "Kõrgharidusega kultuuritöötajad saavad valdavas osas eluaegset miinimumi, mida mõne valitsuse ajal on kergitatud, aga mis jääb aina riigi keskmisele palgale ja nüüd ka mediaanpalgale alla," tõi ta välja ning lisas, et madal tasustamine võib kultuurivaldkonnale pikas plaanis kätte maksta. "Kui teatud aladele öeldakse nüüd, et vabandust, meil ei ole teid tegelikult vaja, sest teil ei ole töökohti või teie töökohad on sellised, mille eest kõrgharidusega inimesele väärilist inimese tasu ei maksta, siis loomulikult jäävad meie read nendes valdkondades hõredaks."

Väide, et kultuuritegijaid on liiga palju, läheb Tarandi sõnul põhimõttelisse vastuollu liberaaldemokraatilike põhiväärtustega. Ta märkis, et ettevõtlusest rääkides sama loogikat aga ei kasutata. "Öeldakse, et seal peab olema eksimisvõimalus, püramiidi põhi peab olema lai, siis tekivad ka tipud, ükssarvikud ja nii edasi. Loomevaldkondades kehtib sama asi. Tipud saavad sündida, kui püramiidil on lai põhi. Kui me ajame selle põhja kitsaks ja ütleme, et torni mahub ainult teatud hulk inimesi, siis me kaotame igasuguse lootuse, et meil võiks tipud tekkida," leiab ta.

Tarand tõi välja, et ühe vastuargumendina, miks kultuuri ei peaks rohkem raha andma, on välja toodud, et võrreldes teise Euroopa riikidega kulutab Eesti kultuurile suhteliselt suure osa riigieelarvest. "Aga see on koos spordi ja vaba ajaga, puhtalt kultuurile me ei kuluta teistest nii palju rohkem," kommenteeris ta.

Teise vastuargumendina tõi ta välja Euroopa Liidust saadud raha. Tarand märkis aga, et kultuuri see raha ei jõua. "Teisi valdkondi on see kosutanud, aga millegi pärast leidis Eesti riik 2004. aastal ja seda otsust ei ole revideeritud, et kultuur on igaühe oma asi ja me lepime sellega, et Euroopa Liidu vahendeid ei saa kultuurielu edendamiseks kasutada. Kultuur ongi selles osas vaeslapse rollis olnud," selgitas ta.

Tarandi hinnangul on kultuuriministeeriumi suutlikkus aastaid vähenenud. "See, et nüüd on eelarves raha vähem, on peegeldus sellest, et kultuuriministeerium ei ole valitsusasutuste hulgas valdkonna huvide esindajana hakkama saanud. Ta on olnud väikevend, kes on seatud faktide ette, nii juba ammusest ajast – saate nii palju, kui me anname, öeldakse rahaministeeriumist. Otsused tulevad mujalt," rääkis ta.

Tarand tõi välja, et muu hulgas on aastate jooksul muutunud kultuuriasutuste kulude struktuur, mida ei ole tema hinnangul tõsiseltvõetavat analüüsitud. "Kui kultuuriasutused, suured institutsioonid on nii-öelda lahtiriigistatud ehk need ei ole enam riigi hallatavad asutused, vaid on justkui eraõiguslikud iseseisvad sihtasutused, siis jätkuvalt on nende sihtasutuste tegevusele seatud tsentraliseerimise raames uusi piiranguid. Need tekitavad kulusid ehk suurem osa toetusest läheb tarbetute teenuste sisseostmiseks. Me peame neid võtma, õiguseid ja vabadusi on vähenenud," rääkis Sirbi peatoimetaja.

Samuti on tema sõnul segadus kultuuriasutuste kinnisvaraga. "See on täiesti põhimõttelage. Osa sihtasutustest on oma vara omanikud ja võivad neid teatud piirangutega ise majandada. Teised on pandud üürniku seisusesse, sest kinnisvara on liikunud märkamatult Riigi Kinnisvara AS-ile, kes omanikuna loomulikult, nagu talle peremees ehk valitsus on öelnud, peab kasumit teenima. See kasum peegeldub üürnike kuludes." 

Tarandi arvates võiks kultuuriministeerium ette võtta eneseanalüüsi ja selle tulemusena jõuda järeldusele, kas kultuuriministeerium peaks iseseisva valitsusasutusena edasi tegutsema või võiks selle mõne teise ministeeriumiga liita. "Võib-olla annaks selline liitmine positiivse efekti raha efektiivsemal kasutamisel, paremal planeerimisel. Võib-olla mitte, aga seda peaks analüüsima," leiab ta.

"Fakt on see, et viimase 20 aasta jooksul ei ole kultuuriministeerium kui valitsemisasutus oma ülesannetega selles plaanis hakkama saanud, et ta oleks taganud oma valitsemisalas toimuva adekvaatse rahastamise," lausus ta ning lisas, et sama puudutab ministeeriumi teist ülesannet ehk õigusloomet. "Neist paarikümnest aastast on tuua väga vähe näiteid, kus on tõhusalt mingit probleemi seadusandlikul tasandil lahendatud. Kui me mõtleme kasvõi vabakutseliste sotsiaaltagatiste peale, siis kui kaua on see teema lahenduseta vindunud. Neid on ridamisi."

Lisaks tõi ta kitsakohana välja hajutatud kultuuriinvesteeringud. "Sellele on juurde ehitatud suitsukatte süsteem. Valitsusalale öeldakse, et teie saate kultuurkapitali nimekirja kaudu raha, järelikult üldisesse riigiinvesteeringute plaani ei pea te nii palju saama, kui teil on vaja. Kokkuvõttes on see investeeringudefitsiit, mille juurde käib see, et paneme ajudesse, mitte betooni, justkui oleks ettekujutus, et me oleme kolinud Egiptusesse ja kõik teatrid ja muuseumid võivad ka talvel õues tegutseda ning maju ei ole juurde vaja," rääkis Kaarel Tarand.