Tarandi sõnul on ajal, mil päevalehtedes, raadios ja televisioonis on kultuuriteemasid aina vähem, surve pääseda iganädalasse kultuurilehte üha suurem.

"Valdavalt ollakse vähemasti professionaalsete kunstitegijate ringis aru saadud, et minuga ei ole sellel teemal mõtet rääkida, sest meil on tasapinnaline toimetus ja mina leian, et iga minu valdkonna toimetaja on omal alal minust targem. Loomulikult me arutame asju, aga lõppotsus sellest, mida võtta ja mida jätta, on toimetaja otsustada. Kahtlemata saavad nemad igaüks omal alal suurema surve osaliseks," rääkis Tarand Vikerraadio saates "Kajalood".

Tarandi sõnul on tänaseks saanud kultuurielus kohustuslikuks igasugused abistavad jõud. "Eraldi inimesed käivad ja painavad sind kogu aeg, et meie asi on tähtsam ja meie asi on veel tähtsam. Loomulikult üks asi on see, et toimetaja hindab mingisuguse sündmuse kaalu, seal püstitatud probleemiasetust, uudisväärtust jms, aga lõppkokkuvõttes võib juhtuda ka niimoodi, et midagi olulist jääb kajastamata selle tõttu, et ei ole võimalik leida kirjutajat, kes teeks seda piisavalt operatiivselt," selgitas ta.

Autorileht

Peatoimetaja toonitas, et Sirbi puhul on tegu ikkagi autorite lehega. "Ega me toimetuses seda ise täis ei kirjuta. Meil on aastas üle 500 inimese, kes kirjutavad korduvalt või ühe korra. Otsime uusi, kui mõni vana enam ei viitsi ja neid on igast vanuserühmast ja saame hakkama küll. Aga nagu ikka, kuulub siia nüüd ka kohustuslik virin, et me ei maksa nende töö eest väärilist tasu," sõnas Tarand.

Tarandi hinnangul on tasu tükk maad väiksem sellest, mis selle töö eest saama peaks. "Üheleheküljelise Sirbi loo kirjutamine ei ole kahe tunni lugu. Igaüks endast lugupidav arvustaja ja autor, ainult sellistega me suhtlemegi, teeb ju ikkagi taustatööd, käib kohal. Nii et ühe sellise artikli küpsemine on ikkagi mitme päeva töö, aga mitme päeva töötasu me talle paraku maksta ei saa," nentis ta.

Kui Sirbi eelarve oleks kaks korda suurem kui praegu, siis esimene asi, mida Tarand teeks, olekski autoritele makstava tasu suurendamine. "Siis saab olla praegusest veelgi nõudlikum, lasta autoritel veelgi rohkem pühenduda oma teksti kvaliteedile ja viimistlusele ja võib-olla motiveerida ka neid, kes praegu ühel või teisel põhjusel ei leia kirjutamiseks aega."

See-eest peab Tarand Sirbi eeliseks seda, et autorid saavad rohkem professionaalset abi ja toetust kui mujal. "Meil on õnn vana klassikalise struktuuri järgi toimetust pidada, kus meil on lisaks toimetajale, kes on sisulise osa asjatundja, ka keeletoimetajad ja lõpuks korrektor, kellel on jõudu ja oskusi autoritega töötada. See ei ole iga kord teab kui lihtne, igaühel oma isikuomadused, mõni on oma teksti suhtes tundlik, mõni vähem. Mõni on harjunud oma erialakeelega, nii et tal on raske kirjutada sama asja tavakeeles," rääkis Tarand.

"Õnneks on meie ülikoolide humanitaarerialadel, ja ka mujal, õppejõude, kes panevad oma üliõpilasi Sirpi lugema ja on ka neid, hiljuti lahkunud Jaak Lõhmus on hea näide, kes neid õpetavad – ükskõik, mis erialal te töötate, te peate olema võimelised kirjutama nii, et Sirp võtaks seda avaldada. Nii et paljudel aladel on ülikoolidest abi, sest tudengeid suunatakse selle poole, et nad õpiks kirjutama ka," selgitas Tarand ning lisas, et Sirbi toimetajad hoiavad magistritaseme üliõpilastel silma peal ja sealt leitakse ka uusi inimesi, keda lõpuks hinnatakse ikkagi kirjaoskuse järgi.

"Seda küll ei saa öelda, et noorte inimeste hulgas, kes praegu ülikoolides õpivad või on värskelt lõpetanud, oleks kirjaoskus kuidagi alla käinud või et selles nõudlikus stiilis ja vormis, nagu Sirp ootab, ei oleks keegi suuteline kirjutama. See ei ole mingi kaduv vanakeste asi," märkis Tarand.

Kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk

Kahekordistatud eelarve peale mõeldes võtaks Tarand teemaks ka kultuurivaldkonnas töötavad inimesed, kelle kohta öeldakse, et nad saavad kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalka. "Need ongi enam-vähem kõik, sest rohkemaks ei anna palgafond kuskil välja. Vahet pole, kas sa oled tippnäitleja mõnes teatris või orkestrant ERSO-s. Kui me õpetajate palga puhul räägime iseenesestmõistetavusest, et on olemas karjäärimudel, staaž, kogemused ja pidev enesetäiendamine, mis peaks väljenduma ka suuremas palgas, siis kultuurivaldkonnas seda vestlust millegipärast pole," tõdes Tarand.

"See puudutab kõiki 30+ riigi asutatud sihtasutust, et inimene sünnib ja sureb sama miinimumi peal. Ükskõik kui palju sa pingutad, kui palju oled töö käigus paremaks ja asjatundlikumaks muutunud, kui palju sul on kogemusi. Siin mingist karjäärimudelist ei räägita. See puudutab ka valdkonda tervikuna, kus on millegipärast toimunud teatud leppimine sellega, et nojah, me olemegi sellised, meile võibki vähe maksta ja meie töö ongi rahalises mõttes tagumise otsa värk," rääkis Tarand.

"Üksikud erandid siin muidugi on, aga kahjuks selline üldine arusaam professionaalsete kunstide või kultuuri vallas töötavate inimeste kohta on, et nende sissetulekud võivadki ju väiksed olla, sest need inimesed teevad seda ju niikuinii, nad ju ise tahavad," lisas ta.

"Kuni poliitiline jutt sellest, kuidas kõike väärtustatakse, palga- või sissetulekute tasemes ei väljendu, ei saa me öelda, et kõik oleks hästi ja põhiseaduslik kord täiel määral kehtiks," tõdes Tarand.

Sirbi toimetajad

Tarand on ajakirjandustudengitele öelnud, et alla 30-aastaseid inimesi Sirpi tööle ei võeta. "Loomulikult ei taha kedagi vanuse järgi diskrimineerida ega ei teegi seda, aga minu meelest on Sirbi toimetaja töökoht piisavalt keerukas ja nõudlik amet, et see inimese esimeseks töökohaks hästi ei sobi. Parem on, kui inimesel on kuskilt mujalt natukene toimetuse töö kogemust, mida me pakkuda ei saa, sest meil ei ole lihtsaid reporterikohti ega üldiselt ka praktikante," tõdes peatoimetaja.

Selleks ei ole kultuurilehel ressursse ega toimetajatel aega. "Nad on niigi koormatud ja Eesti süsteemis paraku ülikoolid ei maksa tööandjatele seda lisakulu ja koormust kasvõi osaliselt kinni. Meie süsteem on selles mõttes kehvake, noori inimesi oleks väga vaja praktika poole pealt rohkem aidata, kui me praegu me suudame."

Suur hulk toimetaja kapitalist, nii Sirbis kui ajakirjanduses üldisemalt, on suhted. "Midagi ei ole teha, kui sa oled otse ülikoolist tulnud, siis sul ei ole neid suhteid veel tekkinud, neid ehitatakse üles aja jooksul," toonitas Tarand. Samas tuleb toimetajal leida üle sisemine piir, kus ollakse oma ala tegijatega regulaarses suhtluses, aga hoitakse piisavalt distantsi, et ei hakata nende pilli ja soovide järgi tantsima ja säilitatakse objektiivsus. "See on veel üks raskus, mis toimetaja töös on," lisas ta.

"Loomulikult on tore, kui igas kollektiivis on ealine ja sooline tasakaal olemas, aga väikeses ühikus ei suuda sa seda tasakaalu täpselt pidada. Ideaalis oleks mul Sirbis iga toimetaja kohta veel nooremtoimetaja, et tagada järjepidevust."

Eesti keel

Sirp loodab, et valiku põhjal, mida lehes arvustada võetakse, saavad inimesed aru, mis on tähtis ja millega tuleks kursis olla. "Mitte et me nüüd suurema publikuhuviga sündmust tingimata eelistaksime või raamatuarvustusi müüginumbrite järgi valiks. Mitte seda, sest on asju, mis lähevad korda küll vähestele, aga mis on ometigi väga tähtsad," rõhutas Tarand ning lisas, et hea näide sellest on Avatud Eesti Raamatu sari.

"See on Eesti kultuurile ülimalt tähtis, et me tõlgime maailma kõige keerukamaid teoseid eesti keelde. Selle juures peavad tõlkijad sageli ka uusi sõnu ja mõisteid leiutama. Loomulikult ei ole see masside lugemisvara, aga ta on tähtis, et see olemas on ja on ka tähtis, et ta saab teinekord ka mingisuguse tagasiside või laienduse," leidis Tarand.

Peatoimetaja sõnul on 40-leheküljelise ajalehe üks ülesannetest näidata, et eesti keeles on kõik võimalik. "Ka kõige keerulisematest asjadest rääkimine ja tänu sellele toimetamiskultuurile, mis kultuurilehtedes on, saame oma panuse anda ka keelekorpusesse, millest me moodustame muidugi tühise osa. Siiski oleme meie jätkuvalt seisukohal, et kirjakeel on midagi sellist, mis ei kujune ainult veebikommentaaride baasil või ühismeedia postitustest," muigas Tarand.

Kaebusi, et Sirbi keele eest kompromissitult seisev keeletoimetaja Aili Künstler oleks kärpinud või ahistanud mõne autori suveräänset väljendust, jõuab peatoimetajani üliharva. "Toimetuslik põhimõte on kahtlemata see, et keeletoimetaja parandused ja märkused on lõppkokkuvõttes soovituslikud. Toimetaja, kes tekstiga sisuliselt tegeleb ja autoriga suhtleb, peab suutma lõpuks mõistliku kompromissi teha. Eks on ju ka vahe, kas keegi kirjutab mõne kunstilise teksti või asjalikuma tarbeteksti."

"Mõnikord mõni väiksemat sorti mõttevahetus ju tekib, aga kui piisavalt selgitada, siis lõpuks on kõik arusaadav. Mõnda aega tagasi oli aktuaalne näide noorematest autoritest, kes juba olid palju ja kaua välismaa ülikoolides õppinud, kes said oma ainest väga hästi aru ja olid ka võimelised seda seletama, ainult et nad kujutasid teinekord ette, et sõna, mille nad mõnest võõrkeelest toorlaenuna on võtnud, ongi eestikeelne sõna. Siis tuli natuke piike murda ja seletada, et seda sõna ei ole veel eesti keeles ja kui sina selle esimesena tahad siia tuua, siis on parem, kui keele asjatundjad natukene aitavad, leiavad võib-olla parema omasõna või moodustuslikus plaanis kohendavad midagi. Aga see on loomulik ja omamoodi tore osa kogu protsessist," rääkis Tarand.

Keskmisest vasakpoolsem ajaleht

Osaliselt võib-olla noorte ja rahvusvaheliste taustaga autorite laiema silmapiiriga lugude tõttu räägitakse Sirbist kui keskmisest vasakpoolsemast või liberaalsemast ajalehest. Peatoimetaja sõnul midagi sellist nagu Sirbi või selle toimetuse maailmavaade ei eksisteeri, ideoloogilist suunda ette pole antud ning ennast ei paigutata ka poliitilisele teljestikule.

"Eks iga toimetaja saab kõneleda ainult iseenda eest. Mina neid n-ö maailmavaate, parem- või vasakpoolsuse, liberaalsuse või konservatiivsuse järgi ritta ei ole kunagi seadnud ega kavatse seda ka teha."

"Kui on mingisugune põletav ühiskondlik vaidluskoht, siis loomulikult avaldame me mõlema poole seisukohti eeldusel, et need on piisavalt hästi kirjutatud ja argumenteeritud tekstid. Aga printsiip, et nn lamemaalased peaksid saama sama palju kui ruumi kui teadusele toetuv kliimamuutuste osas – vabandust, mitte mingil juhul. Inimtekkelise kliimamuutujate eitajatel või samas rubriigist veel mõnedel võib olla mingi oma väljaanne, kus nad saavad ennast välja elada, aga seda tasakaalustatuse printsiipi ei saa me kuidagi silmas pidada," selgitas Tarand.

Ka autoreid maailmavaadete järgi ei valita. "Nad võivad oma eraelus olla nii- või naasugused, nende maailmavaade võib mõnes küsimuses olla niisugune, teises naasugune. Kui ma peaksin iseenda kohta ütlema, milline minu maailmavaade on, siis ma satuksin selle lihtsustatud parem-vasak valiku puhul segadusse, ei oskaks öelda. Mõni vaade klapib mul ühe poolega, mõni vaade teisega. Ma arvan, et nii on paljude inimestega. Vähegi rohkem mõelnud inimene satub selles lihtsustatud olukorras segadusse või jääb vastamisega hätta," arvas Tarand.

Samas tõdes Tarand, et toimetusena sõltutakse ka sellest, mida mingisuguse ala loovinimesed parasjagu tähtsaks peavad. "Kui tegemist on vähegi sotsiaalse kunstiga, mis käsitleb, uurib või peegeldab mingeid ühiskonna probleeme, siis toimetus ei ole see, kes neid probleeme valib. Selle valiku teevad ikkagi kunstnikud, kirjanikud ja nõnda edasi. Ja kuna suur osa loojaskonnast tegeleb praegu sedasorti murede ja probleemidega, mille põhjal võib neile natukene panna külge sildi, et kalduvad pigem liberaalid olema."

Tarandi sõnul on oluline ka meeles pidada, et kõigega, mida inimene loeb, ei pea nõus olema. "Aga sa saad teada, mida teised inimesed arvavad ja kui see on esitatud viisakalt, haritud inimese viisil, lahmimata, solvamata ja nõnda edasi, siis on ju kasulik seda igal juhul teada ka siis, kui ei nõustu. Vahet pole, kas tegemist on mõne filmi, teatri või etendusega. Need, kes on saalis olnud, lahkuvad ju sealt ka erinevate muljete ja arvamustega, mitte ühesugusega," lisas ta.

Sirbi ülesanne on olla Eesti rahvuskultuuri kajastaja ja tagasisidestaja. "Ja selline ta peab olema. Aga kuna me ei ela isoleeritud maailmas, siis peame ju seda välismaist teadmist ka kajastama. Vahepeal on aeg-ajalt näha arusaama, et väärtuslik ja kõrgetasemeline tegija Eesti kultuuris on see, kes on suutnud sooritada rahvusvahelise läbimurde, keda välismaal tunnustatakse. Paljudel seda ambitsiooni tingimata ei ole ja see ei tähenda, et tema looming oleks vähemväärtuslik. Aga eesrindlik inimmõte, kui nii võib öelda, ju riigi- ja kultuuripiire ei tunne ja seetõttu, olles avatud maailma osa, on meil parem teada, mis maailmas juhtub, mida seal mõeldakse ja miks," selgitas Tarand.

Juhtkiri

Peatoimetajana tuleb Tarandil kirjutada aastas ligi 50 juhtkirja, kus teemaks peamiselt ühiskond ja kultuuripoliitika, aga mitte ainult. Juhtkiri on puhtalt Tarandi arvamus, mitte toimetuse oma, kellega ei õnnestuks vastupidist Tarandi sõnul kunagi kooskõlastada.

Sirbi arvamuskülgede ülesanne on anda nädalalehele operatiivsuse muljet. On püsikolumnistid, aga kuna päevakajaliste kiirtellimuste puhul kvaliteetset teksti saada ei ole üleliia lihtne, tunneb Tarand, et kindlam on seda operatiivsuse muljet tal endal luua.

"Eks mul on n-ö sisemine sund ka. Näen alatasa, et mingi teema või küsimus on ajakirjanduses tervikuna mingi nurga alt käsitlemata või kajastamata. Siis ma viskan oma mündi ka sinna juurde, et oleks üks hääl rohkem," selgitas Tarand.

"Kultuuripoliitilistest küsimustest, või näiteks kogu kultuuriministeeriumi mõttest vabariigi valitsusasutusena keegi liiga palju rääkida või kirjutada ei taha ja ei ole viitsinud aastate jooksul. Nii et keegi peab sellel ka silma peal hoidma, et mis seal toimub ja kas tuleb head või halba, kas toimub tegevus või tegevusetus. Täpselt sama puudutab ju ka riigikogu kultuurikomisjoni, mis küll on aastaid tegelenud põhiliselt haridusküsimustega, mis ka nende alla kuuluvad, aga kus mõnikord, kui nad komistavad mõne otseselt kultuuripoliitilise küsimuse otsa, ilmneb, et võib tulla õnnetus, mida peab mitu korda parandama. Viimane kuulus näide sellest on riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekirja koostamine," rääkis Tarand.