Kui tekkimas olevat olukorda lihtsustada, siis on oma bastionid kindlalt üles seadnud jah-leer ja ei-leer, kus tuleb kogupauke isikute, ekspertide, institutsioonide ja pädevuste pihta. See ei ole ilus, vaid tõesti masendav ja kurb. See ärevus on mõistetav, kuna juba paljudele osalistele tundub, et Estonia juurdeehituse protsess on kinni jäätumas ja ettekujutused otsa saamas.

Lugedes Jaak Alliku ja arhitekt Margit Mutso kokkuvõtteid valminud lõpparuandele ja järgnevale ning mõni aeg hiljem Rahvusooper Estonia juhi Ott Maateni optimismi hoidvat sõnavõttu, olin veendunud, et protsess läks raskemaks, ent jõuab ometi lahendamiseni, s.o arhitektide võistlevatele töölaudadele. Paraku paistab, et kõigi osapoolte jäikus, k.a Estonia-poolne, välistab Estonia juurdeehitusele kõigiti mõtestatud visiooni leidmise.

Olen jälginud Estonia hoone edasiarengu protsessi, oodates, et selles protsessis leiavad lahenduse ka kontserdisaali mured teisel pool maja. 1996. aastal Estonia kontserdisaali interjööri rekonstrueerimisprojekti tehes jagas minuga ema, sisearhitekt Malle Agabuš, oma projekti kontseptsiooni, seejuures rõõmu mõttest, et lava alla lükatavad toolid võimaldavad saali ka universaalsemalt kasutusele võtta.

Nüüd, keset vaidlusi selle maja ümber, olen tihti leidnud end mõtlemas tema peale, mida tema arvaks, ja mida arvaks paljud teised, kes selle majaga tihedalt seotud on olnud. Ma usun, et ta eelistaks, et ka Eesti Kontsert jätkaks samas hoones, mitte kuskil uues asupaigas, et säiliks Rahvusooper Estonia ja SA Eesti Kontserdi omavaheline sünergia. Et see sünergia oma spetsiifiliste dimensioonidega rikastaks endiselt ka oma lähedusega niigi elust tühjaks jooksvat vanalinna.

Hoone loojatel, arhitektidel, ehitajatel on jõus Vana-Egiptusest saadik komme õnnistada sisse hooned nurgakivide tseremooniaga. See ei ole pelgalt käegakatsutav, vaid ka alati midagi sügavamat, see on sisseõnnistamine kõige laiemas mõttes. See on hoone kohavaimuga seotud tegevus, mis annab alguse hoone valmimise protsessile ja loodab kanda seda hoonet, selle vaimu ja hoonesse loodud funktsiooni läbi aegade. Hoone on protsess, tegevuste jätkuvus, ka vareme puhul.

Estonia teatri hoone loomisest ja sõjas hävinud varemete põlemist pealt näinud ning varemete ülesehitamisest jäägitut rõõmu tundnud meie esivanemad ei ole enam elus ega saa vaielda vastu juhtuda võivasse jäika kergekäelisusesse, seepärast peame meie olema nende mälu ja emotsioonipärandit hoides leplikumad, austavamad. Estoniaga on väga isiklik side kõigil kultuurilise eneseteadvusega eestimaalastel. Lisaks veel rahvusooperi, kontserdisaali ja presidendi vastuvõttude nii rahva- kui ka kohavaimuga seotud osapooled.

Peame olema kindlad, et me oleme andnud endast lõpuni kõik ammendava, et Estonia maja areneks oma kultuurilis-ajaloolises sünnipaigas. Ainus viis edasi on kompromisside tee.

Ei ole vaja tellida uut pärandi mõjuanalüüsi, ei ole vaja tellida täiendavaid mahuanalüüsi kavandeid, ei ole vaja juurde uusi keelde ja takistusi. Pidage nüüd sellega veidi hoogu!

Selleks, et aeg ei peatuks Estonias, on ainus viis mõtestatult edasi liikuda rahvusvahelise visioonivõistluse korraldamine. Võistlusele eelarve leidmine, kaasates Eesti Arhitektide Liitu ja anda arhitektidele lahendada jäik tupikseis ruumiprogrammiga.

Visioonivõistlus on erinevalt arhitektuurivõistlusest ja arhitektuurikonkursist selline võistluse vorm, kus võistlejatele jagatakse preemiaid, aga neile ega tellijaile ei tule üheselt ja selgelt üle õigusi ega kohustusi kohe järgnevaks projekteerimistööks. Visioonivõistluse puhul võib ka võitjaid olla rohkem, kui nii on selgelt võistlustingimustes kirjas. Visioonivõistluse tulemus avab erinevaid lähenemisviise, kaalukaid põhjendusi lähteandmete täpsustamiseks, võimalusi, mis võivad olla veel üles leidmata.

Võimatu on hinnata ette ära lõplikult mõjusid ja suhteid veel terviklikult välja mõtlemata arhitektuursetes versioonides, nende erinevates sekkumiste osakaaludes, kokkusobivuses olemasoleva Estonia teatri hoonega, draamateatri hoonega, linnaruumiga ja muinsuskaitselise pärandiga, esitatavate põhjenduste kaalukust sekkumisel muinsuspärandeisse. Püüda kõiki variante üheaegselt ette kujutada ja seda ettekujutuses endiselt olevana veel ka kooskõlastada.

Tõenäoline jada protsessi jätkumiseks võiks olla selline: rahvusvaheline visioonivõistlus + hinnangud ja kooskõlastused + riigikogu võimalikud seadusemuudatused + (rahvaküsitlus) + väljavalitud visiooni alusel koostatav detailplaneering (ühes või kahes variandis) + päris võistlus (klassikaline EAL arhitektuurivõistlus) koos projekteerimishankega.

Olen osalenud arhitektuurivõistlustel, koostanud võistlustingimusi ja teinud ka žüriitööd, ka rahvusvahelise arhitektuurikonkursi žüriis. Võin omal kogemusel kinnitada, et saame protsessi jätkumisel debateerida edasi alles seejärel, kui meil on ees palju rohkem erinevaid variante. Kus arhitektide kollektiivid, võistlevana, esitavad oma parimas teadmises loodud tervikliku lahenduse ja oma parimas usus antud põhjendused. Tõstavad esile omi plusse ja põhjendavad põhjalikult miinuseid (sekkumisi), kasutades sobivaid arhitektuurseid vahendeid.

Läheksime edasi võrreldavate tegevusvariantide leidmisele keskenduva visioonivõistluse võistlusülesande ja -tingimuste koostamisega. Mida vabam võistlusülesanne, seda rohkem laekub erinevaid variante, mida on endiselt heal hulgal juurde vaja.

Ühe näitena on veel läbi arutamata, kui Georg Otsa nimeline tänav viiks Estonia maja uue interpreetide sissepääsuni. Kaalutleda ja anda lahendada juurdeehituse hooneosa ja linnaruumi lahendamise võimalus ka Georg Otsa tänava peale. Hoides alal jalakäigutee pääsu piki Georg Otsa tänavat, aga lahendada visioonis läbi kogu selle külje Estonia maja linnaruum koos draamateatriga külgneva osaga, osa reaalkooli parklast ja Reaali Poisi ausamba pargi seos linnaruumiga. Seda iseenesest mõistetavalt säilitades, aga et ta ei tunduks liiga nurga taga olevana, alates Estonia puiesteest piki reaalkooli fassaadi kulgeval mõttelisel joonel kuni kohtumajani.

Arutelu selliste näidete varal tasub küll edasi pidada võistlustingimuste koostamise ja kooskõlastamise käigus Tallinna linnaga ja teiste vajalike osapooltega. Jätame võistlejate võistlustöödele vabaks valida sekkumise osakaalud Georg Otsa tänava ulatuses, draamateatri külgnemisel, olemasoleva Estonia hoone vähemväärtuslike konstruktsioonide, Uue turu bastionivööndi haljasvööndi ja Tammsaare pargipaviljoni lammutamisvõimaluse vahel.

Näiteks kui me anname ette vabaduse ja avarad piirid, hoiatused, ent mitte keelud, kuidas vormistada põhjendused, kui sekkutakse muinsuskaitselisse bastionivööndi pärandisse, draamateatriga külgnemisse ja Estonia teatri hoonesse. Lepime kokku ruumiprogrammi vahemiku miinimumis ja maksimumis ning Eesti Kontserdile abiruumide leidmise tingimused uues tervikus.

Võib-olla pakutakse haljastuse jätkumine siseruumis (üks näidetest Tallinna 21. kooli renoveerimisprojekt, arhitekt Raul Järg ja sisearhitekt Toomas Korb, 2002) kui kontseptuaalne bastionaalne pargiala jätkumine või muud põhjendusvariandid bastioni eri müüride eksponeerimiste, markeerimiste või maastikuarhitektuurse taastamisega? Võib-olla pakutakse välja muinsuskaitselise pärandi lahendamisel üllatuslikke kontseptsioone, mis oma uuenduslikkusega suurendavad (üks näidetest Väikse Rannavärava bastioni taastamisprojekt, arhitektid Kalle Rõõmus ja Erki Kreis 1984), mitte ei kahanda UNESCO maailmapärandit.

Neid juhuslike näidetena välja mõeldud põhjendusi ja visualisatsioone oleks meil kõigil huvitav hinnata pigem projektettepanekute visioonidena paberil kui pelgalt eri ettekujutustasemeis mõttemällu tekkiva ja jäävana.

Olemasolevad seisukohad kolmest heast mahuettepanekute komplektist ja pärandi mõjuanalüüsist lähtematerjal on piisav, et saaks jätkuda töö võistlusülesande ja -tingimustega.

Juurdeehituse teise mahuanalüüsi kavandi autor arhitekt-ekspert Tõnu Laigu on öelnud, et tema poolt "valmis alles väga esialgne lahendus kahes alternatiivis, et visuaalselt kirjeldada avalikkusele nii Estoniale vajalikku hoone mahtu kui ka selle võimalikku paiknemist linnaruumis. Esitatud mahuanalüüs on üksnes tulevase Estonia laienduse vahetulemus, mille põhjal on saanud lisaks esialgsele maksumusele uurida ka erinevate leeride arvamusi." Ärme jää alles poolikut konti järama, teeme tööd edasi.

Piisavat selgust ei ole juurde toonud ka kõige hilisem, kolmas kavand. Tallinna linna kompromisslahendus, mille koostaja arhitekt Jaak-Adam Looveeri arvates on "vajalik eelkõige Estonia teatril näidata valmisolekut leppida hetkel igasuguse tulemusega, mis parandab praeguseid tehnilisi ja funktsionaalseid kvaliteete, sealhulgas ka nõustumist vähemas mahus muudatustega". Aus on ära oodata võistlustulemused, mitte vaielda enne starti. Ehituseni on ka peale võistlust veel pikk käramise, planeerimise ja kooskõlastamise protsess läbi teha – mitu aastat suur hulk tööd.

Mulle on sümpaatne arhitekt-ekspert Ignar Fjuki arutelu "Keskpäevatunnis", et me ei saa delegeerida oma asju Euroopale või UNESCO-le, et me ilma nendeta ei saa omi asju aetud. Estonia juurdeehitusega põrkuvad, tõsi, kümmekond (või isegi enam) muinsuskaitsega või linnaruumiga seotud aspekti. Olgugi et Fjuk leiab pigem vastuargumente Estonia teatri juurdeehitusele, nõustun, et vastuargumente on ülesande lahendamise eel väga lihtne leida.

See vastu-tunne pärineb ka paljuski hirmust, et kaob osa millegi olemusest, mis on ka oluline. Nõustun täielikult, et Estonia teater ei saa muutuda Euroopa teatriks, nagu ta omal ajal ei olnud Saksa teater. Edasi saab minna ainult kompromisside leidmise teed, neid mitte peljates ega midagi ette ära keelates, kuni on silme ees terviklikult läbi töötatud ja mõtestatud lahendus, millele peame ühise otsuse leidma. Ja edasi valmis olema paljude kompromisside vahel valikutele.

Arhitekt-ekspert Jüri Soolep on kirjutanud oma raamatus "Ruum ja mõte" järgmise mõttetera, tsiteerin umbes-täpselt: "Arhitektid töötavad ettekujutamise teel. Arhitektidena me kujutame ette inimesi ja ruume ning seame nad ettekujutamise viisil üksteisele sobivaks." Parafraseerin edasi, et arhitektid on harjunud ette kujutama seda, mis oli ja võib olla, mis saab olema, mis saab jääda, on tulev, kuidas see kõik eri versioonides kokku sobib ja mis põhjendustega kujundatakse tervik. Arhitektuurne teos võib olla ka ainult põhjendus, visuaalse lisamaterjaliga. Tervikut loome arhitektidena üldiselt ruumiliste elementide ja olukordade ning asukoha ja inimeste vahel suhteid lahendades, kuid Estonia juurdeehituse ülesande puhul on sellele lisaks vaja sisustada ka põhjendused suhtes millegagi, mis jäävadki ainult ettekujutuseks.