Kuu aega tagasi Põhja-Ameerikas esilinastunud absurdikomöödia "Must auk" on juba võimsalt startinud. Kas see oli täpselt ajastatud, et seal riigis võtame selle, siis võtame Euroopa esilinastuselt selle peaauhinna ja siis tuleme kunagi ka Eesti kinolinale?

Ma lootsin selle filmi tegelikult palju-palju varem valmis saada, sest ma lõpetasin montaaži juba poolteist aastat tagasi, aga lihtsalt juhtus nii, et ta sai selleks ajaks valmis.

Eesti Filmi Instituut ja produtsent peavad koos plaani, kus ta võiks linastus ja mis festival parasjagu lähemal on ning siis tunduski, et see on selline film, mis võiks USA suurimal žanrifilmide festivalil välja tulla, kuna minu filmis on ka žanrifilmi elemente päris tugevalt. Tundus, et neile meeldis ja see võetigi programmi.

"Must auk" on absurdikomöödia, kus on tulnukad, ämblikud, nukud ja inimesed läbisegi ja vaheldumisi. Stsenaristi rolli oled sa endale võtnud, nii nagu ka režissööri suurepärase rolli, aga ideed oled sa noppinud, kui tohib nii öelda, Armin Kõomägi ja Andrus Kiviräha loomingust. Miks sa tegid sellise töö?

See algas juba väga hulk aega tagasi. Võib-olla osad inimesed, kes on minu varasema loominguga tuttavad, teavad selliseid dokumentaalfilme nagu "Salme saladus" ja "Moekoer, lisaks "Viimane Romeo" on ka üks pöörane muusikal.

Kui ma ülikoolis magistrantuuri lõpetasin, siis ma otsisin, mis võiks olla see, millega jätkata. "Seltsimees laps" oli sel ajal päris algusfaasis ja siis võttis minuga ühendust Armin Kõomägi, kes oli näinud filmi "Viimane Romeo" ja ütles, et loe mu novellikogu "Minu Mustamäe", äkki see kuidagi haagib sinuga.

Ma just otsisin sellist tumedat lugu, mis räägib meie aja inimestest, aga oleks samal ajal suurem kui elu. Minuga tõesti haakisid sealt mõned novellid ja siis see kuidagi jäi kummitama. Siis sai "Seltsimees laps" valmis ja ma mõtlesin, et tahaks tagasi minna sinna, kus mul kunagi pooleli jäi. Midagi oli veel puudu, aga siis ma lugesin just Kivirähki novellikogusid ning nendest saigi kokku selline pöörane maailm, mida ma olen veel omasoodu kõvasti edasi arendanud.

Kui kaua sa kirjutasid seda stsenaariumi?

Umbes kaks-kolm aastat võtab see aega.

Aga kui kaua sa seda näitlejatele ja võttegrupile selgeks teda, mida teha tuleb?

Me alustasime kuskil 2019. aasta kevadel ja võtted olid meil kuskil 2021. või 2022. aastal.

See trupp, kelle sa valisid seda lugu linal kõnelema, nad said kohe pihta ja teadsid, mida teha?

Jaa, mulle nii Eesti näitlejad meeldivad, meil on nii ägedad näitlejad. Saaks ma ainult rohkem mängufilme teha, mul on iga kord tunne, et nad väärivad nii palju rohkem.

Selle filmi puhul on ka see, et ta lubab lustimist ja mängulusti. Ka grimmi- ja kostüümikunstnik said fantaseerida ja teha midagi suuremat kui igapäevaselt on. Me naersime, et selle filmi juures miski pole liiga palju.

Näitlejad loomulikult väga naudivad, kui on võimalust, et selliseid karaktereid luua: Eeva Koldits, Anne Reemann, Doris Tislar, Ursel Tilk, Peeter Volkonski, Kristo Viiding, Jekaterina Linnamäe, oh, neid on nii palju veel. Pluss meie imeline tulnukas ka veel.

Kes ta on?

Ta on Kri-in-Poulsen Andromeeda udukogust. Tema puhul oli huvitav see, et me mõtlesime, kuidas seda teha, sest sellist asja pole Eesti kunagi varem tehtud. Me tegime mõnes mõttes kinoajalugu.

Mida täpsemalt pole varem tehtud?

Seda, kuidas teha tulnukaid. Mina ütlesin, et ei taha sellist eriefektidega 3D-tulnukat, nagu tänapäeval on, vaid ma tahan vanamoodsat animatroonilist tulnukat. Meil olid Hispaaniast abilised, kes ehitasid põhimõtteliselt kahemeetrise suure silikoonnuku, mis oli nagu robot. Sa said puldist juhtida tema silmi, haarmeid, valguseid, tal olid veel rattad all ja inimene käis sinna sisse. Näitlejatel oli ka niiviisi parem mängida, et ei olnud mingi roheline sein, vaid on päriselt keegi.

Ta on väga-väga eriline, kahemeetrine krevett, aga väga sõbralik ja armas (naerdes).

Kui sa neid kostüüme päriselt nägid, siis kas mõni neist võdinaid ka tekitas?

Ei tekitanud, eks nad on kõik minust endast alguse saanud. Eks ma ikka lustisin koos oma meeskonnaga, kuigi vaatajad võivad ilmselt võdinad tekkida küll.

Tekivad küll, juba ainuüksi treileri põhjal, ma kinnitan seda. Sa oled väga valitud inimestele seda filmi saanud näidata ja publiku häält ei ole veel kostnud. Kas see teeb natukene ärevaks ka või eestlased on nii tulnuka-rahvas, et küll me hakkama saame?

Eks ikka alati on ärevus, ma õudselt tahaks, et inimestele meeldiks, et nad naudiksid ja lustiksid. Samas ma usun, et see lugu ikkagi puudutab, vaatamata tulnukatele ja suurusele, mis seal ümber on, on see ikkagi lugu inimsuhetest, läheduse igatsusest, armastuse igatsusest, põgenemisest maailmadesse, mis on ilusamad ja erilisemad kui meie igapäev.

See räägib lihtsatest, suurtest ja olulistest küsimustest, millega me inimestena iga päev tegeleme, lihtsalt juhtub, et need seiklused, kus inimesed satuvad, on just sellised. Aga ma arvan, et ta võiks selles mõttes küll puudutada, sest seal on ridade vahel ka teatavat sotsiaalkriitikat. Huumori mõte võikski olla see, et pole mitte lihtsalt nali nalja pärast, vaid seal taga on midagi muud, mida ma ikkagi öelda tahan. Tore on seda teha sellisel viisil ja võib-olla see jõuab siis ka paremini kohale.

Kui palju on see sinu enda lugu?

Loomulikult on see väga ka minu enda lugu. Võib-olla siin päris detailides ei saa laskuda, aga eks sa ikka igapäevaselt elad oma rattas, teed oma asju, on lapsed, kool ja töö, aga siis mõtled, et kas see siis ongi kõik? Ma tegelikult tahaksin veel midagi enamat. Lisaks see, kuidas oma lähedasega suhet hoida ja kuidas hoida seda armastust, seda väga paljud inimesed elavad kõrvuti koos, aga tunded on kõik kadunud.

Me ikka unistame millestki erilisest või suuremast. Tegelikult ka minu dokfilm "Kaks tundi õnneni", kus ma rääkisin inimestega, kes on Soome tööle läinud, nüüd ka "Mustas augus" on kaks naist, kes teevad väga lihtsat tööd tehases ja unistavad, et kui saaks ainult Soome tööle minna, et mis siis juhtuks, aga neil läheb veel paremini, nad kohtavad tulnukaid, kes nad viivad enda juurde.

"Must auk" räägib tavaliste inimeste igatsustest ja mina olen ka tavaline inimene, kes igatseb erilisi asju, mis oleks suurem kui argipäev.

Unistused peavadki alati suuremad olema kui päriselu ja reaalsus, nende täitumine ja täimine on iseasi. Sind kuulates sain ma praegu aru, et ma olen sind täiesti arusaadavatel põhjustel identifitseerinud "Seltsimees lapse" laadse loomingu režissöörina, aga nüüd ma mõistan, et sa oled hoopis mängulisema ja lõbusama suuna esindaja. Samas kõiki su töid läbib punase joonena igatsus armastuse, igatsuse ja tõsiseltvõetavuse osas. Olen ma sind õigesti mõistnud? Oled sa neid silte enda puhul ka varem tajunud? Või kuidas sa ennast ise sildistad?

Ise ma vist ei sildista ennast eriti, pigem on see, et mis huvi pakub, siis sinnapoole liigud. Aga kõigis meis on erinevaid külgi, "Seltsimees laps" on mulle väga kallis film ja see on üks osa minust, aga samamoodi on kallid "Must auk", "Viimane Romeo" ja "Salme saladus". Minu meelest on huvitav niimoodi elada, kui me otsime endas erinevaid külgi ka kunstniku ja loojana.

"Seltsimees laps" tuli täitsa hästi välja ja see oli edukas, aga see ei tähenda, et ma pean jääma ajaloolisi draamasid tegema. Kunstimaailm on palju põnevam, mulle meeldib küll katsetada ja ennast proovile panna. Mulle meeldib ka väga naerda, minu meelest huumor on väga tõsine asi, mis võib päästa inimeste elusid. Ma olen selles täiesti veendunud ja seda ise näinud.

Kas sa oled oma elu tippvormis?

Hea küsimus. Ei, ma ilmselt ei ole tippvormis, mul on elus väga suur segadus olnud viimastel aastatel, mis tähendab filmi- ja kultuuritegijana hakkama saada Eesti riigis. Paar aastat tagasi mõtlesin vahepeal, et lõpetan üldse filmitegemise ära, mis siis, et ma seda väga-väga armastan, aga see tundub mõttetu masohhism. Mulle meeldib seda teha ja see tuleb täitsa hästi välja, aga lihtsalt...

See ei too midagi sisse ja sa plaanisid Lapimaale kolida või midagi sellist?

Umbes niimoodi, ma läksin ülikooli hoopis vahepeal.

See on peaaegu sama asi.

Selles mõttes on raske, et ma ilmselt oleks tippvormis, aga väga raske on keskenduda ühele asjale. Sa pead kümmet asja tegema täiesti erinevates eluvaldkondades. Aga selline see elu maamuna peal praegu on ja tuleb hakkama saada. Lõpuks annab see kõik ikkagi ainest kunstile (naerdes).

Niisuguses olukorras, kus on meeleheide kogu aeg naeru kõrval ning ühel hetkel saad aru, et sa nutad juba päriselt, mitte enam nalja pärast, aga järgmisel hetkel sa saad auhinna. Sind märgatakse ja tunnustatakse ja sa leiad, et hea küll, ma siis tulen ja teen veel, ehkki tingimused on täpselt samad nagu hetk enne. Kas see on ohtlik tee, kas see põletab läbi?

Kindlasti, eks see on ka omamoodi absurdikomöödia, kus me elame. See ongi väga jabur, aga ma ei tea, kas see läbi põletab. Ma ise just mõtlen, kuidas elus leida tasakaal, et ma suudaks teha filme, aga et mul oleks ka midagi muud, et ma ei põleks läbi. Kui mul enam midagi muud poleks, siis oleks küll väga raske, aga kui sul on pere ja lapsed, siis ühelt poolt sa pead vastutama, aga nemad ikkagi hoiavad seda tuju üleval. Samamoodi kui sul on maakodu või muud unistused veel, filmitegemine pole ainus asi, äkki ma võin ettevõtjana olla edukas või ma olen hoopis suurepärane giid? Asju on elus palju rohkem, siis sa ilmselt ei põle läbi.

Me peale praegu sellises ajas, kus ei tohi ühe asja peale ennast pühendada, mis on iseenesest kurb, võib-olla looming selle tõttu kaotab, võib-olla ei tule nii sügavaid teoseid või tuleb kuidagi kiiremini tegutseda, aga samal ajal tuleb enda eest ka hoolitseda.

Sa ütled, et me ei tohi ainult ühte rada käia. Mitu rada sul on?

Minu arust elu on nii fantastiline, mind huvitavad nii paljud asjad. Ma just tulin reedel ülikoolist ära ja mõtlesin, kas on võimalik, et süda laulab sees. Ma õpin Pärnu kolledžis ja seal on sellised õppejõud. Selline tänu, pisarad tahavad voolata.

Ma olengi see, kes vaimustub päris tihti paljudest asjadest.

Nagu näiteks?

Ma olen praegu hästi palju Setomaal, mistõttu mulle meeldib tohutult pärandkultuuriga seonduv, kuidagi see elulaad seal, juured ja maagilis-realistlik maailmatunnetus.

Mulle meeldib tohult toit, ma katsin Setomaal kuningriigipäeva buffee-laua 200 inimesele, lisaks kohvikutepäeva puhul tegime oma naistekambaga väga lahedat pärandkultuurist inspireeritud kohvikut.

Vahel tundub, et tahaks mitut elu elada, ei jõua kõige korraga, nii palju huvitavaid asju on, millele tahaks pühendada ja nii palju huvitavaid inimesi, kellega tahaks suhelda. Aga samal ajal pead mingi hetk endasse tõmbuma, uksed kinni panema ja nüüd ma keskendun ja pühendun, nüüd ma ei lase kedagi sisse, sest nüüd on loomise aeg. See ongi tasakaalu leidmise küsimus.

Aga mis su pangaarvel toimub?

Eks see ongi see kõige suurem küsimus. Lähete vaatate filmi, siis saate aru (naerdes).

Ma ei tea, kas me oleme Eesti filmi edu rohkem märkama hakanud või on sellest rohkem räägitud või tõesti on Eesti filmi aeg. Tahaks öelda, et "Mandariinidest" see algas, aga ilmselt on see alanud palju varem. Kuidagi meie filmid lendavad ja dokumentaalfilmid nende hulgas. Kui sa kolleege kõrvalt vaatad, siis kellele sa ise kõige rohkem kaasa elad?

Nii ei saa päris öelda.

Jõuad sa üldse vaadata?

Ikka jõuan, peab vaatama ja tahan vaadata. Nad on mul kõik väga head ja lähedased sõbrad. Me räägime ja arutame väga palju, Anna Hints on mul üks lähedasemaid sõbrannasid, kellega me saime aastate eest Tartu Ülikoolis tuttavaks.

Tegelikult elad kõigile ja kogu valdkonnale tervikuna kaasa, sest kõigi edu on ka minu edu. Mingis mõttes me kõik toome Eesti filmi rohkem nähtavale ja tekib huvi Eesti filmi vastu.

Sa märkad, et huvi on justkui praegu suurem ja meie filmidel läheb mingil põhjusel paremini?

Ma olen nii noor inimene, et ma ei oska selle koha pealt öelda, seda peaks kellegi vanema käest küsima, kellel on see ajaline perspektiiv. Aga siin pole midagi imestada, sest kui me vaatame Eesti filmi ajalugu, siis 1990. aastatel oli kinosüsteem Moskvast sõltuv, ühel hetkel keerati kraanid kinni, filmitööstus kukkus kokku ja Eesti režissöörid, kaasa arvatud Leida Laius, müüsid tänaval loteriipileteid ja üks põlvkond lihtsalt lõigati läbi. Siis läks aastaid, seni kuni tuli filmikool 1990. aastate keskel, me oleme saanud lõpuks ometi haridust ja on uus põlvkond, kes on saanud täiskasvanuks ja kellel on korralikud oskused.

Selles mõttes pole midagi imestada, see on loomulik asjade areng. Kui kastad, siis kasvab, nagu ütleb minu hea sõber Tanel Toom.

See on tõesti hea tähelepanek. Ega ma ei imestagi, mul on lihtsalt lõpmatult hea meel, kogu aeg tuleb jälle mõni vahva uudis ja meie filmide läheb hästi, meie tegijatel läheb hästi, meie näitlejatel on rolle.

Ma ütlen vahele ka, et võib-olla filmikunst on selles mõttes ka eriline, et ta on nii rahvusvaheline. Temaga on palju lihtsam ületada kultuuride piire ja jõuda teistesse riikidesse. Kui me küsime, et mida toetada, siis kindlasti filmikunst on selles mõttes väga oluline, et tal on tohutu rahvusvaheline potentsiaal, ta on mõistetav universaalselt.

Aga "Musta augu" juurde tagasi tulles, siis kas see oli ainuke pealkiri, mis filmil pidi olema, või on teisi pealkirju ka olnud?

See on ühe Armin Kõomäe novelli nimi ja see kuidagi võttis nii ilustki kokku selle situatsiooni, see must auk on nii mitmetasandiline. Kui film nüüd veebruaris kinno jõuab Eestis, siis saate näha, mis seal täpselt toimub. Aga jah, ta võttis kokku hingeseisundi, meeleolu ja kogu absurdi, lisaks on seal kosmiline mõõde. Ma ei hakka liiga palju ära rääkima, eks vaatajad ise näevad, mis mustad augud seal filmis on.

Kuidas sa muusikaliselt filmi oled kujundanud?

See oli tohutult suur, aga väga huvitav töö. Me töötasime aasta otsa koos väga andeka ja laheda helilooja ja muusiku Ann Reimanniga, kellega otsisime seda keelt, sest filmis on kolm novelli, millest igaüks on veidi isemoodi.

Suures enamuses on seal originaalmuusika või orkestriseaded, lisaks on seal paar lugu, mis me leidsime ja mida me kasutame. Muusikaliselt on väga huvitav ja õnnestunud, vaeva nägime palju, aga tulemus on ka väga kihvt.

Kas see kirjutati pildi või teksti peale?

Ikkagi meil oli pilt olemas ja selle põhjal järjest tegime. Aga me ei saa ainult muusikast rääkida, aga tuleb välja tuua ka Matis Rei, kes on väga äge rahvusvaheliselt tunnustatud helirežissöör, sest muusika sünnib koostöös helirežiiga. Minu arust on see väga huvitav maailm, mis on väga oluline osa sellest filmist.

Üks oluline nüanss on ka see, et "Must auk" on valminud koostöös soomlastega. Kas see on eestlaste või soomlaste film?

Ikka eestlaste film, soomlased tulid appi, kui Eestis on raha vähe, siis tuleb ikka Soome suurte vendade ukse peale koputada. Aga Soomes oli imeline produktsioonifirma Aamu Film, kes on minu produtsendi Riina Sildose head partnerid, nad tegid näiteks ka filmi "Kupee nr 6".

Soomest tuli mulle monteerija Joona Louhivuori ja meil oli fantastiline koostöö. Vahel on koostööga nii, et tunned end nagu lapspruut, kellele peigmeest otsitakse ja sa ei tea, kuidas see mees juhtub, kas hoiab, peksab või armastab (naerdes). Joonaga oli meil tohutu side ja läksime väga põlema mõlemad, ta sai täpselt aru, mis ma tahan, ma tundsin, kuidas meil moodustus ühisaju. See oli väga kihvt kogemus ja tahaks temaga veel monteerida.

Miks "Must auk" alles veebruaris linastub ja mitte nüüd kohe?

Eestis on selline keeruline hetk meil, et meil on üks firma, kes kinosid opereerib, filme tuleb nii palju ja kui on toodang, mis on tulnud väljastpoolt seda üht kinoketti, siis linastumisaega on raske leida. Me ikkagi tahame, et meil oleksid head linastusajad, et see poleks hommikul kell 11. Lisaks kui tulemas on mitu Eesti filmi, siis et need ei tuleks samal ajal. See on üks suur strateegia.

Ega praegu pole Eestis lihtne Eesti filmi linastada, minul on võib-olla natukene meelelahutuslikum film, aga kui sa tuled erilise dokfilmiga, siis kinno saamine on keeruline. Isegi siis, kui vaatajaid oleks, siis võib-olla kinoketist öeldakse, et see ei sobi meile, kuna see on liiga kunstiline ja Eesti inimesed ei saagi seda filmi näha, lastakse hoopis lihtsamaid komöödiaid, kuna nad ise omavad seda tööstust. Meil on monopoliseis ja on päris raske nende filmide aja leidmisega.

Oluline on ka see, et film saaks enne rahvusvaheliselt ära linastatud ja siis ta jõuab alles kodupublikuni. Seda ka festivalid tahavad, et oleks rahvusvaheline võib Euroopa esilinastus. Seega neid põhjuseid on päris mitu. See on suur mäng ja otsustamine, et millal õige aeg on.

Aga need, kes väga tahavad näha ja kibelevad, siis üks erilinastus tuleb PÖFF-il. Kes jõuab pileteid osta, see saab sinna vaatama.