Kui peaksid ennast ja oma tegevusi kirjeldama inimesele, kes sind üldse ei tunne, siis mis sa ütleksid talle?

Kõige rohkem olen ma vist valmis tunnistama seda, et ma tegelen kirjutamisega. Kõik muud asjad tulevad sellest. Mingid sõnad hakkavad kokku kõlksuma, mõtted ennast hästi ritta seadma - ja siis sünnib näiteks muusika.

Me kohtume Eesti Kunstiakadeemia kohvikus, sest sa õpid siin majas graafilist disaini. Kuidas mahub graafiline disain sinu tegevustesse?

Seda on vaja, et kõike, mida teen, vormistada - see on kõige lihtsam seletus. Ühelt poolt - kui sa ise oma asjad vormistad, siis need saavad kõige kindlamalt inimestele esitletud või ette kantud sellisel viisil, mida sa oma peas alguses ette kujutasid. Aga see on ka tööeetika ja isetegemise küsimus selles mõttes, et olla vastutav iga osa eest oma loomingus. 

Minu jaoks on väga oluline, et saaks kõik ise tehtud. Jah, sest väga suur osa loomingulisest tegevusest on paratamatult see, et sa pead end kuidagi nähtavaks ja kuuldavaks tegema. Toidu taldrikule panema. Selle pärast oligi ühel hetkel selline tunne, et tahaks teha seda hästi, kui seda tuleb niikuinii teha.

Sa tahad kõigi etappide eest oma loomingus ise vastutada, aga sa teed bändi Avemaria, mis on ikkagi meeskonnatöö. Kuidas sul on lood selle teemaga?

No meeskonnatöö on mulle keeruline. Aga kui on õiged inimesed ümber, kui sa oled suutnud valida enda kõrvale need inimesed, kellele sa suudad vastutuse anda, siis see on väga hea tunne.

Ja on neid inimesi, kellega mul ongi sada protsenti usalduslik tööjaotus - jagame ülesanded ära ja keegi ei kontrolli ja keegi ei küsi, sest teame, et suudame vastutada oma osade eest niimoodi, et see teiste osadega perfektselt kokku sobib.

Kas see tee-seda-ise mõtteviis tuleb natuke ka pungiideoloogiast?

Jaa, ilmselt küll.

Ühelt poolt pungideoloogia, aga teiselt poolt ka see, et ma olen maal üles kasvanud. Seal ei olegi esiteks teisi inimesi või... sul on inimeste osas väga piiratud võimalused. Ja teiseks on väga piiratud materiaalsed võimalused. Sa peadki leiutama kogu aeg - ja ma arvan, et see on hea.

Kõige väärtuslikumad asjad on sündinud väga sageli kõige piiratumate võimalustega. Ma just rääkisin kellegagi hiljuti, et naljakas, kuidas tänapäeva popmuusika lood on sageli nii sarnased üksteisele ja kuidagi ei jää meelde ja hästi palju on lugudes korduvaid asju.

Kui kuulata mingeid 1990-ndate kohutavaid poplugusid, siis nad on selle võrra huvitavamad, et tollastel muusikutel oli neli nuppu, mida vajutada, nad pidid väga palju mõtlema, kuidas neid kombineerida. Praegu saad vajutada ühte nuppu ja see teeb juba pool tööd sinu eest ära. Piiratud võimalused on kuidagi hästi... inspireerivad. Väga sageli.

Jaa, hea point. Ütlesid, et oled peamiselt kirjutaja. Kas noorele inimesele, kes eelduse kohaselt tahab suhelda ja olla seltskonnas, kes vajab inimesi enda ümber, kirjutamine liiga üksildane tegevus ei tundu?

Võib-olla ma ei kirjuta piisavalt siis, kui veel ei tundu üksildane (naerab). Ühelt poolt on see kirjutamise impulss muidugi seespidine ja ei ole sõltuv välistest muutustest ja kontekstist, aga tegelikult väga suur osa inspiratsioonist tuleb ikkagi ju teiste inimestega kokkupuudetest. Sellest, kuidas välismaailm hakkab sinu endaga kokku helisema. Lugudest, mis su ümber sünnivad.

Ma arvan, et mul ei ole ohtu, et kirjutamine muutuks üksildaseks, pigem - kõige suurem probleem on see, et mitte midagi ei saa enam-vähem hästi teha selleta, et inimesed teada ei saaks ja ei hakkaks selle vastu huvi tundma.

Ühesõnaga: isegi kui mina ise ei tungi välismaailma, siis välismaailm niikuinii tuleb minu juurde. Ma olen iseloomult küll võib-olla selline, kes, ütleme, peol istub nurgas, aga pidu tuleb alati minu juurde. Maailm voolab ja jõuab minuni.

Aga sa ikkagi ise oled ka avalikkuse suunal samme teinud, näiteks avaldanud tekste Värskes Rõhus.

Jaa, selles mõttes küll, et mingi hetk tegin esimesed sammud - ilmselt poolkogemata ja meeltesegadushoos öösel kell kolm.

Esimesed asjad avaldasingi, kui ma olin 15. Saatsin Värskesse Rõhku mingid tekstid, aga põhimõtteliselt see ongi ainus kord, kui ma tunnen, et ma olen ise teinud, selleks, et midagi käima lükata. Teised asjad on kuidagi väga iseenesest tulnud. Eks selle avaldamisega on ka see, et need tekstid ja laulud sünnivad niikuinii - hoolimata sellest, kas ma neid avaldan või ei avalda.

Avalikkusega on alati ühelt poolt selline tunne, et... kas ma tõesti nüüd müün selle maha, mis on mulle kuskilt antud ? Selle, mille ma olen mingis endale teadmata kohast välja võlunud ja mis justkui ei kuulugi mulle. Vahel on tunne ka, kas ma üldse peaksin asju avaldama või kas ma peaksin laivikutse vastu võtma. Et kas see ei ole mingis mõttes nagu iseendale antud suure saladuse reetmine, eks ole.

Aga teiselt poolt - olen aru saanud ka sellest, et kõikidel inimestel võib-olla ei ole seda tähelepanelikkust või aega - sest neil on tähtsamaid asju teha! -, ega ehk ka suutlikkust asju niimoodi sõnastada. Ja ma olen näinud, et inimesed suhestuvad sellega, kuidas mina asju sõnastan, tean, kui palju see on inimestele korda läinud. Ma olen näinud, kuidas inimesed muutuvad ja hakkavad ise ka asju tähele panema. Tänu sellele, et on kuulnud või lugenud midagi, millest ma kirjutanud olen.

On inimesi, kes on mulle rääkinud, et nad lähevad peale meie bändi laivi koju ja hakkavad luuletusi kirjutama. Ja siis ma mõtlen küll, et küllap ma võin ju veel neid laive teha, isegi kui on hästi hirmus ja isegi kui peab selleks bussiga Tartusse sõitma - mis on hirmus - ja kui peab... igasuguseid muid asju tegema. Aga see on alati seda väärt, kui ma näen, kuidas see mõjutab teisi inimesi.

Lõpuks ma vist teengi kõike seda sellepärast, et tean, et see on tähtis, sest ma olen näinud, kuidas see muudab teisi inimesi. Kuigi jah, eks vist ole tõsi, et lavale kipuvad ikka keskmisest edevamad inimesed.

Mis asi täpsemalt sulle hirmus on, et ega ometi mitte esinemine? Sest sa mõjud laval nii julgelt ja loomulikult.

No ega ma ei naudi laval olemist, selles mõttes, et ma ei mõtle kodus, et tahaks nii-nii väga esineda. Aga mul lavahirmu ka ei ole, sest olen väiksest peale laulukoorides laulnud ja väiksena mängisin viiulit ja kooli üritustel pandi alati mind tanki - peamiselt sellepärast, et teised ei viitsinud. Ja mul oli hästi suur kohusetunne, et keegi peab selle kõik ära tegema, ja kui juba teha, siis peab kõige paremini tegema - et see esimese advendi kooliaktus peab olema kõige parem sündmus, mis üldse kunagi on olnud. 

Selles mõttes, et mul ei ole küll lavahirmu, aga mul ei ole vist ka erilist soovi, et inimesed tungiksid mu isiklikku ellu. Mul on alati olnud vajadus distantsi hoida teistest inimestest, aga laval sa räägid asjadest, mis on sulle tähtsad. See on mingil määral ikkagi haavatav seisund.

Tähelepanu on mu jaoks ikkagi sageli ka raske - inimesed tulevad ja ütlevad häid asju, ja ma ei tea üldse, kuidas reageerida. Kõik küsivad midagi, alati ühel ja samal ajal, ja on hästi toredad. Väga sageli suurematel üritustel ongi su ees korraga kümme inimest, kellega sa tahaksid ükshaaval järjest kaks tundi rääkida, sest sul on väga hea meel, et nad seal on, aga neid on ikkagi... kümme tükki korraga. Ja see ongi võibolla see kõige hirmsam osa muusika tegemisest. Et kõike on hästi palju korraga.

Aga räägi sellest kirjutamisest veel. Millal sa kirjutasid oma esimese luuletuse?

Kirjutasin tegelikult juba hästi väiksena. Mulle on räägitud, et kui ma olin kuuekuune, siis mu vanemad hakkasid mulle raamatukogust pildiraamatuid laenutama, sest meil ei olnud tol ajal kodus väga raamatuid. Siis ma laulsin ja vaatasin pilte. Seega mingisugune tekstiline mõtlemine kujunes mul vist juba väga varakult. Ja mulle loeti väiksena väga palju ette ka. Õppisin ka ise väga varakult lugema - ühesõnaga, kirjandus on olnud nii kaua minuga koos, kui ma mäletan.

Millal ma kirjutasin esimese luuletuse, ma ei mäleta, aga mäletan väga konkreetselt seda, kui ma olin kolmeaastane, ja mu noorem õde oli just umbes pool aastat tagasi sündinud, siis käisime Hiiumaa koduste laste jõulupeol. Seal oli, nagu ikka, jõuluvana, rahvatantsurühmad ja mudilaskoorid.

Olime seal peol ja eeskava hakkas läbi saama, ja jõuluvana kuuse alt ütles, et nii, kui kellelgi on veel midagi, millega tahaks esineda, siis nüüd on viimane võimalus. See oli nagu nali, ta lihtsalt ütles seda, et üritust edasi viia ja pakke jagama hakata.

Aga mina võtsin sellest kohe kinni ja ütlesin, et ema, palun, luba mul minna, ma tahaks nii väga ühte luuletust lugeda! Mu ema ütles, et ole nüüd, sul ei ole midagi õpitud, ära mine. Aga mina ikka palusin, et luba mul minna, ma tahan nii väga midagi ette lugeda. Ja kuna minuga on keeruline vaielda, siis asi lõppeski nii, et ma ronisin lavale ja improviseerisin mingi neljarealise luuletuse.

Mu ema kirjutas selle üles, ise ma seda luuletuse lugemist ei mäleta, ega seda mõtteprotsessi, kuidas see tuli, aga seda mäletan küll, kuidas ma seisin laval, põlved värisesid, rullisin oma seelikuserva. Ja kuidas need lambid paistsid mulle näkku. Ja et see kõik kuidagi... tuli mul välja. Millegipärast.

Ja siis umbes kuueaastaselt ostsin endale ühe Juhan Liivi luulekogu, sellise väikese.

Mul oli väga põhjalik Juhan Liivi faas, kui ma olin viie-kuueaastane. Kirjutasin sel ajal ka nagu Juhan Liiv - kurbi ja lihtlausetes luuletusi. Sõjast ja loodusest.

Juhan Liiv oli su õpetaja...

Kui ma olen neid tekste nüüd uuesti lugenud, siis olen mõelnud, et mul ei oleks väga halb meel, kui ma praegugi nii kirjutaksin. Ühesõnaga - täiesti arvestatavad tekstid. Loetavad. Muidugi - tollal oli see väga tugevalt matkimine, lugesin Juhan Liivi, mõtlesin, et ahah, see on see, kuidas luuletuste kirjutamine käib, ju ma siis teen ka niimoodi. 

Mäletan seda ka, kuidas ma algklassides käies koolibussis või kabevõistlustele sõites naljakaid luuletusi kirjutasin. Vahepeal olid ka mingid pikemad pausid, või vahepeal olid nagu... teised huvid. Aga lugesin ikka alati, kuigi ise vahepeal nii palju ei kirjutanud. Aga siis põhikooli lõpus tuli kirjutamistuhin tugevamalt tagasi. Ja tekkis ka arusaamine, et see on võib-olla millegi poolest väärtuslik ja et teised võiksid seda lugeda. Et võib-olla see kõnetab kedagi.

Mul ei olnud kunagi mingisugust kahtlust, mida ma peaks tegema või et kas see ikka on hea. Selles mõttes, et kohati ikka juhtub, et kirjutan mingi asja valmis, ja mõtlen, et ei tea, kas ma olen sõnad õigesse kohta pannud, ja et kas see üldse tähendab kellegi jaoks midagi, aga üldplaanis ei ole kunagi olnud sellist pikemat perioodi, kus ma kahtlen, kas ma peaksin kirjutama. Või et mida ma peaksin kirjutama.

14.-15. eluaastast alates on mul olnud üsnagi kestev soov ja vajadus selle kõigega tegeleda ja valmidus ka seda avaldada. Isegi kui nüüd tagantjärele muidugi vaatan, et see, mida siis kirjutasin, võib-olla ei olnud väga hea, aga see oli ikkagi parem, kui teised 14 aastased kirjutasid... Nagu päris asi ikkagi, ma ütleks.

Kas ka muusika on sinu elus alati olemas olnud?

Meil on päris mitu koduvideot, kus ma tantsin elutoas ja improviseerin mingeid laulukesi. Päris-päris pisikesena. Koos väikeste õdedega me laulsime hästi palju ja meil olid mingid plaadid, mida me miljoneid kordi kuulasime ja pähe õppisime.

Kuueaastaselt hakkasin viiulit õppima, käisin alg-, põhi- ja keskkooli ajal ka igasugustes koorides. Nii et mingi klassikaline muusikataust mul on, aga mitte väga professionaalselt, sest ma ei harjutanud kodus kunagi ja olin üldiselt halb viiuliõpilane. Ja minu klaveriõpetaja ütles, et minust ei saa mitte kunagi mingit klaverimängijat, mul pole isegi mõtet harjutada. Ma siis ei harjutanudki ja leppisin selle halvasti klaveri mängimisega ka täitsa hästi.

Millal sa ise laulude kirjutamisega alustasid?  

Päriselt laulude kirjutamisega alustasin kuskil gümnaasiumi keskel, 17-aastaselt võib-olla. Alguses oli see tegelikult rohkem nali.

Näiteks ma mäletan, keegi ütles, et kuskil oli mingi "viiekümnes viiuldaja", ja ma naersin, et see oleks hea Vennaskonna laulu pealkiri. Ja keegi sõpradest vastas, et ma võiks selle laulu ära kirjutada - mida ma ka mingi aja pärast tegin.

"Metairoonilise kiilaspeaga", mis on samamoodi "Supipäeva" albumil, oli sarnane lugu vist. Nii see läks. Tol hetkel ma veel ei tundunud, et see on asi, mida ma saaksin päriselt teha, või et see on nagu minu asi, vaid see oli rohkem... ühekordne projekt. Et okei, ma kirjutan ühe laulu, kui raske see ikka saab olla.

Aga siis sain aru, et laulukirjutamine on mõnes mõttes kõige parem viis, kuidas end väljendada, sest tekstid jäävad siis inimesi saatma ja käivad nendega kõikjal kaasas. Sest ega keegi ei viitsi luuletusi lugeda. Luuleraamatuid ostetakse väga vähe ja luuletused ei jää tavaliselt niimoodi kummitama, nagu laulud jäävad. Kuigi mul endal on küll mitmeid luuletusi, mis mul kuid ja kuid peas ketravad, kui mul parajasti muud targemat mõelda ei ole. Aga see vist pole väga levinud.

Mainisid Vennaskonda, kas sina ja su sõbrad muusikud on natuke saanud tõuget ka varasemast eestikeelset punk- või rockmuusikast?

No natuke kindlasti. Aga ausalt öeldes olen ma rohkem tõuget saanud isegi folkmuusikast ja rahvalauludest ja tegelikult ka vanemast vaimulikust muusikust, palju rohkem kui punk- ja rockmuusikast. Väiksena mulle meeldis hoopis üle kõige Jaan Tätte.

Aga ise sa esined ikkagi pungikontsertidel, mitte folgikontsertidel.

Põhiliselt küll, jah. Aga ma arvan, et asi ei ole nii väga muusika vormis, vaid põhjus, miks ma pungikontserditel esinen, on pigem tööeetika või vormistamise küsimus. Just see, et kõik on ise tehtud. Punk ei ole nii väga see, mida me teeme, vaid kuidas teeme.

Kõlab huvitavalt. Räägi sellest lähemalt.

Kui minult küsitakse, kuidas ma tunnen end pungi esindajana, siis satun alati väga segadusse, sest ma ei tunne eriti, et ma midagi väga esindan. Peale enda. Või kui öeldakse, et Avemaria on punkbänd või punkmuusika. Naljakas.

Pealegi - erinevatele inimestele tundub ka meie muusika väga erineva žanri alla kuuluv. Vanemaealised venelased on korduvalt tulnud mu juurde ja öelnud, et aitäh, et sa hoiad vana bardide muusikat elus. Ma ütlen alati, et palun, kui arvate, et see on see, mida ma teen, siis mul on ainult hea meel. Ja siis teisalt - mingid Eesti taasiseseisvumisaegsed punkarid, mingid vanad mehed, tulevad ja ütlevad, et aitäh, ma pole kuulnud alates 1990-ndatest nii päris punki. Aga palun, kui sa arvad, et see on see, siis mul on hea meel.

Aga ma arvan, et see, kuidas meie ringkondades mõistetakse, mida punk peaks endast kujutama, siis... jah, see pole see, mida tehakse. Pigem see, kuidas tehakse. Vabadus ja iseseisvus. Et hästi siiralt ja ilma äraostetavuseta oleks asjad tehtud. Ja tegelikult kõige rohkem see, et kõik, mis tehakse, oleks põhiliste väärtustega kooskõlas. Sageli on see, mille me tegemata jätame, võib-olla suurem ja olulisem märk ja sõnum, kui see, mida teeme. Aga taas, see, mida mina arvan, ei pruugi olla see, kuidas teised seda kõike mõistavad.

Kõige rohkem ma vist tahangi, et inimesed saaksid aru, et see muusika, tekstid, naljakad kunstiprojektid ja niisama elu ei ole eraldiseisvad nähtused, vaid on täpselt sama asi. Laivid, mida me teeme Ülase pungiklubis, on täpselt samamoodi ja sama mõttega tehtud, kui näiteks see laiv, mida läheme Vaiko Eplikuga Noblessnerisse tegema; see on sama, kui ülesastumine naljakal luuleüritusel, kus pole ühtegi stabiilse töökoha või selge mõistusega inimest. See kõik-kõik räägib täpselt samast asjast. Ja kui ma teen süüa või sõidan trammiga, siis see räägib täpselt samast asjast. Väga raske on tõmmata piiri loomingu ja mitte-loomingu vahele.

Ma tahaks, et kõik, mida ma teen, kannaks seda ühte sõnumit.

Inimesed võivad arvata, et lõpp-produkt on muusika, aga see ei ole nii, absoluutselt. Asi ei ole muusikas, pigem mingis arusaamises. Teeme bändis vahepeal nalja, et Avemaria on rohkem elustiilibränd, mitte bänd. Muusika on lihtsalt kõrvalprodukt, sest sama hästi võiksime seinu laduda või auke kaevata. Tähtis on see, kuidas me teeme. Ja mida see tähendab. Ja aukude kaevamine saab täpselt sama asja tähendada kui need laulud.

See, kui ma viskan lumepalle vastu seina, peaks olema tehtud sama hästi, kui soki kudumine või essee Teise maailmasõja-aegsest Eestist. Sama tõsiselt.

Okei, aga kui sa peaksid nüüd näpu peale panema sellele asjale või sõnumile, millest kõik su tegevused on kantud, siis mis see on? On need eetilised väärtused?

Eetilistest väärtustest muidugi, muid väärtusi väga ei olegi. Üritaks nagu.. kõike eetilistel väärtustel teha. Ja võib-olla need pole isegi nii väga intellektuaalselt mõistetavad eetilised väärtused, vaid pigem vaimsed tõekspidamised. Et maailmas on tajutavalt olemas olulised ja väärtuslikud asjad, mis ei sõltu ajast ega ruumist ja mis ühendavad inimesi läbi aegade.

Aga kui peaksin ühe kindla eetilise väärtuse sõnastama, siis ma leian, et inimene peab aru saama, et ta sama palju, kui ta vastutab enda heaolu eest, vastutab ta ka kõige teda ümbritseva heaolu eest. See on kõige olulisem. Kõik, mida ma teen, võiks seda väljendada või edasi kanda.

Meie kõige suuremad fännid on teismelised tüdrukud ja 40-50 aastased mehed - need on kõige olulisemad kaks gruppi, keda huvitab see, mida ma teen. Mingil põhjusel on see niimoodi välja kujunenud. Selle suve lõpus oli Tartus üks festival, kus me Avemariaga mängisime. Ja siis kõik sellised... 15-16-17-aastased tüdrukud olid kokku tulnud sinna Tartusse, ja peale kontserdi lõppu, kui nendega juttu ajasin, tuli välja, et mitmel neist polnud kuskil Tartus ööbida.

Nad ütlesid küll, et suva, saab hakkama, me ööbimine kuskil pargis, et see pole probleem. Aga minu jaoks nagu... ühesõnaga - mina ja mu sõbrad oleme heategevusorganisatsioon kõikidele, kellel ei ole kuskile minna. Ja siis oligi niimoodi, et minu hästi väikese korteri põrand oli sel õhtul rampväsinud kuulajaid täis, lisaks bändikaaslastele, kes niikuinii alati mu hoole all on. Ja hommikul sõime kõik koos praekartuleid.

Mul on tunne, et kuna mu ümber on alati väga palju häid inimesi olnud, siis mul on lihtne seda impulssi edasi anda.

See on minu jaoks üks olulisim osa muusika tegemisest - et saan olla toeks inimestele, kelle kohta ma tean, et neile läheb see korda. Muidugi, ma hea meelega teen muusikat ka täiskasvanud inimestele, kellel läheb elus hästi, aga kuna ma tean nii hästi, mis tunne on olla 15-aastane tüdruk, kellel on hästi halb olla ja kes ei tea absoluutselt, mida ta tegema peaks, siis mul on nii hea meel, et ma olen praegu kohas, kus ma saan nende jaoks midagi ära teha.

Ja asi pole isegi nii väga loomingulises inspiratsioonis, või selles, et nad kõik peaks kirjutama või bändi tegema hakkama, vaid selles, et nad saaksid ise paremini aru, kuidas nad peaksid elama.

Kas sul on oma põhimõtetega tänapäeva Eestis kerge elada või sa tunned, et sa oled natuke erandlik?

Raske küll ei ole, pigem vastupidi. Kindlasti ka selle tõttu, et ma saan väga hästi aru, et need ongi kõik sellised asjad, milleni inimene peab ise jõudma. Mulle endale on ka paljusid asju korduvalt öeldud ja isegi kui ma saan intellektuaalselt sellest aru, ei pruugi see kohale jõuda. Lõpuks peab inimene kõik selle ise välja mõtlema, avastama ja mõistma. Asi pole asjast aru saamises, vaid aru saamises sellest, mida see sinu jaoks tähendab, kuhu sina selles valemis asetud.

Aga kuidas sa tunned ennast naisena Eesti pungiskeenes, mis on ajalooliselt olnud ikka üsna meestekeskne. Kas see on muutunud ja kas tunned ennast seal hästi?

Meil on väga avatud ja turvaline keskkond tegelikult, võib-olla isegi üks väheseid kohti, kus on nii palju toredaid ja häid inimesi. Ütleme... 98 protsenti nendest on väga head.

Ja kui ongi neid, kes käituda ei oska, siis neile tehakse väga kiiresti  selgeks, et... sa kas lõpetad sellise käitumise või siis sa istud nurgas ja mõtled oma tegude üle järele, kuni sa oled normaalseks hakanud. Tugev grupisisene õiglustunne on. Ja seejuures: asja mõte ei ole kunagi ka kedagi ühiskonnast välja lõigata, vaid asja mõte on see, et hakka heaks, ja siis tule ja ole edasi. Aga hakka heaks.

Eks vanade n-ö originaalpunkarite seas ole muidugi rohkem tüütuid tegelasi, loomulikult, aga nendega on meil üsna vähe ühiseid tegemisi. Ja kui on, siis eks neile tehaksegi siis nõu ja jõuga selgeks, kui miski ei sobi. Sellised asjad nagu natsisümboolika ja noorte tüdrukute katsumine näiteks.

Natuke kahju on sellest, et laval on tüdrukuid ikka väga vähe. Praegu ongi tegelikult Avemaria ja Keskkool ainsad naissolistiga punkbändid, kes meil aktiivselt tegutsevad. Aga lava ees on jällegi väga palju tüdrukuid ja nendega on väga hea kontakt. Ja just noori tüdrukuid tuleb aina juurde, kes leiavadki siin skeenes võib-olla... teistsuguse mõistmise või vabaduse. Et nad ei ole millekski kohustatud või et nad võivad nii-öelda täiesti ebastandardsed olla, nii sisult kui vormilt.

Mul on tunne, et skeene on selline koht, mis pole nii performatiivne kui muu - suurem - osa maailmast. Väljaspool peab väga sageli ikkagi ilusti tantsima ja korralikult istuma. Just see, et kogu aeg mõeldakse publikule, teiste arvamusele. Aga meie laividel inimesed lihtsalt... on, teevad asju, mis neile pähe tulevad. Ja mul on tunne, vähemalt enda puhul, et skeene on koht, kus ei pea nii palju kõige väliste vormidega arvestama.

Kas midagi käib närvidele ka?

Põhiline kitsaskoht, mis pole küll selle skeene probleem, vaid on üldine, on see, et kui sa oled naine ja teed midagi avalikult, siis paljud inimesed käituvad, nagu sa oleksid neile ka teist sorti tähelepanu võlgu. Nii palju, kui ma olen rääkinud meestega sellest, siis nad on alati väga üllatunud, kui paljudele sõnumitele tuleb näiteks peale laive vastata. Rääkimata koridoris, õues ja lava taga saadavast tähelepanust. Mis on tore, selles mõttes, et hea, kui meeldib, isegi väga hea, aga sageli läheb inimeste huvi loomingust kaugemale, ja see tundub neile hästi... loomulik.

See on asi, millest ma olen ka teiste tüdrukutega rääkinud, et naisena ei ole kunagi ainult nii, et sa laulad oma laulu ära ja asi ants, vaid alati on nagu... et sa laulad oma laulu ära ja sind kutsutakse kohvikusse. Räägitakse sulle oma suurim saladus. Kirjutatakse pikk ja segane kiri. Mida iganes. See käib kuidagi paratamatult käsikäes, et sa oled inimestele võlgu ka mingi sotsiaalse poole lisaks oma loomingule. Inimestele see tundub hästi loogiline, et kui sa teed midagi avalikult, siis sa tahad olla ka isiklikult avalikult kättesaadav.

Kuigi eks ma ütlen ise ka, et looming ja elu pole tegelikult eraldatavad, vähemalt minu puhul, aga mingi hea maitse piir ikkagi on. Selles mõttes, et kui sa ei käituks suvalise inimesega tänavalt nii, siis naljakas, et suvalise inimesega lavalt on normaalne nii käituda. Võib-olla on see mu oma viga ka, eks ma kipun võib-olla ülemäära kena olema inimeste vastu. Lihtsalt huvitav, kui paratamatu see on.

Ütlesid enne, et sul on publikus palju tüdrukuid, sest nad saavad pungiskeenes olla need, kes nad tahavad olla. Kas sulle tundub, et mujal ühiskonnas ei saa tüdrukud ikka veel olla need, kes nad tegelikult tahavad?

Mujal ühiskonnas on hästi palju ühe vormiga lõikamist ikkagi. Et ollakse väga palju rohkem ühtemoodi ja võib-olla mitte nii väga enda jaoks, vaid mingisuguse kujuteldava publiku jaoks. Mul on tunne, et mujal on ka igasuguse üleilmastumise ja interneti mõju oluliselt rohkem kui pungis, meil on palju rohkem iseseisvuse toetamist. Meil peetakse oluliseks ikkagi seda, mis siin ja praegu toimub, mitte ei mõelda nii palju sellele, mida Ameerika filmidest on näha.

Ühel Avemaria kontserdil oli taustaks video sinu ja su sõpruskonna matkast Balti keti radadel. Miks te selle matka tegite?

Tõtt-öelda see matk polnud päris Balti keti trajektooril, sest jõudsime ainult Riiga. Meil ei olnud kahjuks rohkem aega. Väga raske on suvest kaks nädalat leida, mis viiele inimesele korraga sobiks. Aga jah, 2023. aasta suvel hakkasime sõpradega Tallinnast sõitma, läbi Soomaa ja siis läbi ühe Läti rahvuspargi Riiga välja. Kuus päeva, 420 kilomeetrit.

Miks me seda matka tegime, oli see, et Eesti on lahe, Eesti ajalugu on lahe, kultuur on lahe, loodus on lahe. Meeldib. Baltimaad on väga lahedad. Tegelikult ei ole vaja üldse kuskile kaugele minna selleks, et väga-väga lahedaid asju näha ja kogeda. Üldiselt on see oli väga hea ja odav reis, mida teha.

Mul on tunne, et üks oluline koht, kus peale folgi-rahva on tegelikult keskmisest rohkem Eesti kultuuri väärtustamist, hästi mitte-rahvuskonservatiivsel moel, on punkskeene. Ma usun, et ma tunnen neist ringkondadest päris mitut inimest, kellest tulevastes kirjanduse, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpikutes kirjutatakse. Heas mõttes.

Sa mainisid ka, et sinu ringkonda tõmbab rahvuslus, aga mitte rahvuskonservatiivsel moel. Milline rahvuslus teile peale läheb?

See on ikka see üleilmastumisele ja maailma monoliitseks muutumisele vastandumine. Arusaam, et see on väga väärtuslik, kui erinevad asjad ja kohad on maailmas. Jah, väga palju loetakse tegelikult eesti kirjandust ja kirjutatakse eesti keeles, see on väga oluline osa inimeste elust.

See on mõnes mõttes selline... võib-olla Lennart Meri moodi arusaam rahvusest. Ega ma muidugi temast päriselt midagi ei mäleta, olin liiga väike, kui ta asju ajas, aga olen peaaegu kõiki ta raamatuid lugenud - ja see, kuidas ta seal räägib eesti rahvusest, on tore: et ühest küljest see on väga muust maailmast erinev, eriline ja väärtuslik. Et on väga tähtis, et see on olemas ja  on hästi hea meel, et see on olemas.

Aga samamoodi saab ta väga hästi aru, et me oleme seotud absoluutselt kõigega, mis on meie ümber. Et oleme osa väga suurest võrgustikust ja et samamoodi on väga tore ja väärtuslik, et ungarlased on olemas. Ja väga lahe, et sakslased on olemas. Ja väga hea, et araablased on olemas. Kõik on üksteisest lahutamatud, ühte ei oleks ilma teiseta olemas. Ennast saadki ju piiritleda teisega, teiseta ei olekski ju sind, sina algad seal, kus teine lõppeb. Sellepärast tuleb ka arvestada sellega, mis meie ümber toimub.

Et selline natuke romantiline rahvuslus on noorte hulgas praegu levinud?

Ma ei tea, kas kõikide noorte hulgas, ja ma ei tea, kui romantiline see on, aga minu sõprade hulgas küll vist, jaa. Just selline ühise kultuuritausta-rõõm. Nii hea on ju, kui  saad rääkida asjadest selleta, et peaks kogu aeg konteksti selgitama.

Et on olemas mingi ühine kogum raamatuid või filme, mida on loetud-nähtud. Nii palju lihtsam on leida ühist keelt inimestega, kellega sul on see jagatud kogum.

Asi ei ole nii väga riigis või rahvuses, vaid otsuses ja rõõmus töötada materjaliga, mis meile kätte antud on, selle asemel et seda kuskilt mujalt importida. Asi on rohkem sõpruskondade või mingite... kultuuriliikumiste tasandil. Näiteks mina ja mitmed mu sõbrad oleme väga suured "Esto TV" ja muu sellise fännid, mis kõik on tehtud enne seda, kui me olime sündinud. Oleme need lihtsalt kuidagi tagantjärele leidnud. Aga need asjad piiritlevad meie gruppi, et ahaa, kui meil ei ole millestki rääkida, siis me saame alati rääkida "Esto TV"-st, sest meil on see jagatud kogemus.

Ühesõnaga, eks jah, meile on muidugi oluline Eesti kultuuri väärtustamine, kõige muu kõrval, sest Eestis on nii palju lahedaid asju tehtud. Ja need on täiesti võrreldavad muu maailma lahedate asjadega. Mul ei ole küll mingit isu selle järele, et Eesti muutuks kuidagi ameerikapäraseks või lääneeuroopalikult suureks, päris-Euroopaks. Need väiksed asjad, mis meil siin on, on väga-väga head.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.