Andres Maimiku ja Rain Tolgi teed ristusid Eesti filmimaastikul 2002. aastal, kui esilinastus "Esto TV" esimene film "Welcome to Estonia". Aastaks 2025 on Maimik ja Tolk seda maastikku rikastanud 11 filmi ja kahe telesarjaga. 2025. aastal jõudis Tolgi-Maimiku koostöös kinno isegi kaks täispikka mängufilmi — "Aurora" ja "Jan Uuspõld läheb koju".

Andres Maimikuga alustasime jutuajamist üsna algusest, 1996. aastast, kui ta alustas õppimist Tallinna Pedagoogikaülikoolis filmi ja video erialal Rein Marani käe all. Andrese sõnul polnud tal piisavalt püsivust Tartu Kunstikoolis ja Eesti Humanitaarinstituut andis küll laiapõhjalise humanitaarhariduse, kuid teda köitis rohkem visuaalne eneseväljendus, mida lubasid juba pedagoogikaülikoolis ootavad videokaamerad.

Kas pedas õppides võisid haarata lihtsalt kaamera ja minna linna peale filmima?

Andres Maimik (A. M.): Nii lihtne see polnud, enne pidi ikka lepingu sõlmima ja allkirja andma, siis sai linna peale minna. Ega need kaamerad kvaliteetset pilti tootnud ja parameetrid olid kaunis kesised. Aga midagi me nendega tegime. Juba eneseväljendusnälg oli nii suur, et pidi midagi tegema. Maran kursuse juhendajana lasi meil olla, kuigi kohe kooli alguses luges meile sõnad peale, et kõik seda kooli küll ei lõpeta. Pealegi, selliseid kirkamaid, postmodernsemaid kriite ta üldse vastu ei võtnudki — Mark Raidpere, vist isegi Ene-Liis Semper ning veel mõned väga olulised figuurid tahtsid filmi õppida, aga Maran otsis pigem selliseid nagu ta isegi, looduseinimesi, vaikseid, omaette nokitsejaid. Kuidagi me mingi gängiga sinna sisse saime ja seal roikusime.

Aga huvitav on siinjuures, et sinu filmides on loodusearmastus või mingisugune  naturalismi püüd väga hoomatav. On see Marani koolist või oli see sul juba enne?

A. M.: Mulle ikka meeldib, kui kevad on käes, lehed tärkavad, linnud laulavad ja kalad sulberdavad ja heidavad marja. See on tore aeg, ei ole veel satikad väljas, kes hammustama kipuvad. Näeb mingeid nastikuid siuglemas, saab kala püüda ja üldse on väga tore.

Inimest vaatad siis põhimõtteliselt samamoodi nagu loodust?

A. M.: Ei ütleks. Ega ma ole kummalgi alal mingi superspetsialist. Ei ole ma zooloog ega kirglik linnuvaatleja, ei ole ka väljaõppinud psühholoog, seega mõlemal alal natuke nagu asjaarmastaja. Inimesi vaatan ikka nagu karaktereid ja mind huvitab, kuidas nad omavahel klapivad ja kommunikeerivad ning kuidas üks teist mõjutab. Ma ei ütleks, et suhtun inimestesse ülemäära suure armastusega, aga ma suhtun neisse tohutu uudishimuga. Mulle meeldib vaadelda, milliseid tüüpe meie ümber on, milline on nende väljenduslaad ja mõttemaailm. See kõik on väga põnev. Selles mõttes jah, liigirikkus huvitab.

Ma tooksin loodusvaatleja positsiooni ikkagi siia vestlusesse sisse. Mõnes mõttes vaatad sa ju ka ühiskonda distantseeritult, nagu väikest sipelgapesa, kus igaühel on oma roll. Ja jälgid siis, kes millist palki või mingit asja pessa viib.

A. M.: Nõus, kõige rohkem on mul soont võib-olla ühiskonnateadusele. Humanitaarinstituudis õppisin vahepeal sotsioloogiat, aga muidugi sain ühel hetkel aru, et minust turu-uurijat ei saa. Mul on raskusi numbrite kokkupanemise ja õige tulemuse väljaarvutamisega, ma olen ikka pigem humanitaar. Seevastu mu tütar on matemaatikas väga hea. Tema suudab neid asju kokku panna, tunneb abstraktseid mudeleid.

Siia tuleks lisada ka ühiskondlikud protsessid ja muutused ning nõukogude taak, mis meiega kaasas käib. Sa oled seda püüdnud ka analüüsida, et mis see on, mida me just nagu iseendas veame, ja millal see haihtub. Sellega kaasneb ka teatud alandlikkus ja mõnes mõttes rumaluski.

A. M.: Ma isiklikult küll ei tunne, et mingisugune taak mul järel lohiseks või tohutu palk turjal oleks. Võib-olla pigem seda, et elamine nii erinevatel aegadel ja ühiskondlikes korraldustes on mu elukogemust rikastanud. Võib-olla ütlevad sedasi kõik põlvkonnad, kes on elanud muutlikel aegadel. Eks areng ja muutumine lähegi järjest kiiremaks, aga jah, ma olen tulnud pioneerirätist tehisintellektini ja näinud üsna karme olusid. Mõnes mõttes ka täielikku vabadust ja anarhiat. Sellega on elus opereeritud ja võib-olla mõjutab see kuidagi mu loomingut. Eriti varasemat loomingut, kui alustasime "Esto TVga". Võib-olla siis oli selline vaade ühiskonnale kõige akuutsem. See oli ka kontrakultuuri aeg ja oli põnev mõelda, kuidas ühiskonda muuta ja nõelata, kuidas paljastada või isegi irvitada ja selle läbi ka pöördeid esile kutsuda. Ega seegi ole ju meie leiutis, juba situatsionistid ja veel varem vene konstruktivistid leidsid, et kunst mõjutab elu rohkem kui elu kunsti.

(Vestlusega liitub Rain Tolk.)

Õigel ajal liitusid, Rain. Räägime just "Esto TVst" ja ma tahtsin küsida, kas te püüdsite "Esto TVga" ka ühiskonnas mingisuguseid protsesse suunata või toonases üleminekuühiskonna inimeses midagi muuta?

Rain Tolk (R. T.): Alguses kindlasti mitte, "Esto TV" oli ikkagi katse mängulises võtmes lihtsalt punki panna. Hiljem, kui "Esto TV" telesaated hakkasid üha sügavamatele teemadele rõhuma, tekkis sinna juurde võib-olla ka mingit laadi taustamõtteid, et ühiskonnas toimuvaid protsesse kuidagi kommenteerida, olla ühiskonnakriitilisem. Esialgu midagi sellist ei olnud; läksime Keniga, meile usaldatud kaamera käes, kuhugi moeüritustele, rääkisime võlts-läti keeles — seal polnud mingit sügavamat ühiskonnakriitilist fooni. Tegemist oli üksnes mänguga, ent selline tahtmatu mängulisus või seiklushimu võib vahel, kas või kogemata, mingitele valupunktidele vajutada. Aga kindlasti ei lähtunud me mingist filosoofilisest programmist. Manifest tuli hiljem, aga me ei lähtunud sellest. Lähtusime sellest, et saaks pulli.

Mõnes mõttes tegite nagu Tommy Cashi — viskasite mitmeid õngi vette ja mõni andis ka tulemuse.

A. M.: No ütleme nii, et laiemas mõttes on kõik meie ümber kultuur. Seega on ka kõik kultuurilised avaldused mingil moel poliitiline seisukohavõtt. Võtame näiteks elustiilid — kui elad erakuna, on see ühtlasi mingi seisukohavõtt. Või kui oled provokatiivne, teed asju, mida ei tohiks, on see mõnes mõttes ka poliitiline seisukoht. See ei pea tingimata tähendama, et sul on seal taga mingisugune poliitiline platvorm või ideoloogia. Punki ju peetakse poliitiliselt üheks kõige aktiivsemaks noorsooliikumiseks üldse, kuigi nad ise ennast selleks ei pidanud. Nad lihtsalt tahtsid olla kõige vastu. Olla nihilistlikud ja küünilised kõige suhtes.

R.T.: John Lydon kasutab loosungit, et pungil ei ole mingit loosungit.

A. M.: Mis on ka omakorda loosung.

Lydoni elulooraamat kannab nime "Anger is an Energy: My Life Uncensored" (Simon &Schuster, 2014), ehk et "viha annab energiat". Aga kas te praegu ka punki teete või enam mitte? Punk on valmis?

R. T.: No teatud mõttes mänguline provokatiivsus käib ikkagi kaasas. Isegi kui vaadata seda, kuidas me "Aurorat" tegime. Seal oli väga palju provokatsiooni, kas või selles, kuidas me näitlejaid erinevates olukordades proove tehes üllatasime. Ka see sisaldas teatud määral punki. Kui paneme näitlejad mingisse olukorda ja sealjuures improviseerime neile ette mingeid sündmusi, on selles ikkagi see Spiel sees.

Mõned režissöörid püüavad näitleja nutma ajada või teda ehmatada, et vajalik emotsioon kätte saada. Midagi sellist te ju ei teinud?

R. T.: Meil toimub see siiski näitlejatega kooskõlastatult. Nad arvestavad sellega, et mingit laadi provokatiivsed sündmused võivad proovide käigus ette tulla.

A. M.: Mina arvan, et näitlejad, kes tahavad, et neid psüühiliselt terroriseeritaks, kindlasti otsivad ka sellist lavastajat, kes neid siis väntsutab. Ma ise olen selline konformeerunud tüüp — ei taha kedagi kohelda nii, nagu ma ei tahaks, et mind koheldakse. Ja ma tahan, et mind koheldaks hästi ja lugupidavalt ja koostöömeelselt. Mistõttu näitlejate suhtes me mingid punkarid pole.

R. T.: Pigem on see kõnealune punk ikkagi sündmuste loomise kaudu saavutatav nähtus. Need sündmused on punk. Mitte see, et me näitlejaid kiusaks, vaid see, kuidas me nende sündmusteni jõuame.

A. M.: Ma ei usu, et Eestis on selliseid lavastajaid, kes tõeliselt piiri peale või üle selle lähevad. Mujal maailmas küll mõned on, aga eks igaühel ole oma meetod.

Kas reklaamitöö on mässumeelsust teatud määral vähendanud, soodustanud  konformismi, või on lihtsalt vanusega tulnud tunne, et aitab küll, ei pea nii palju möllama?

R. T.: Eks reklaamitööde käigus ole muidugi igasuguseid veidrusi ette tulnud. Üle kümne aasta tagasi tegime mängufilmi "Umbkotid" (2012), mis käsitles reklaamitööstust satiirilises võtmes. Arvasime, et kui tulla välja eneseiroonilise filmiga, kus on palju nii-öelda reaalsuses kõrgendatud stseene elust enesest, saame kõvasti reklaamitööd juurde ja äri hakkab hästi minema. Läks aga nii, et ühes suures agentuuris vaadati seda filmi ühiselt, lootusega, et nüüd hakkab kõvasti pulli saama, aga pärast filmi lõppu valitses haudvaikus. Nii et hiljem me tööd ei saanud. Lootus uusi kliente võita oli määratud täielikule luhtumisele, aga sellise riski me võtsime.

A. M.: Iseenesest on reklaamimaailm selline, mis toidab ära ja on meile ikkagi väga palju isiklikku heaolu pakkunud. Samas ei oska me selle maailma esteetika ja sõnumitega siiski lõpuni samastuda või entusiastlikult kaasa minna. Eks see ole ikkagi üks amet, mida sa teed nii-öelda professionaalselt, külma kõhuga. Mõtled lugusid välja, dramatiseerid neid valitud stilistikas, nii, nagu klient neid näha tahab, ja proovid piisavalt hästi teostada, jõuda võimalikult konsensuslikule tulemusele. Ega me ju lõpuni, sügavalt ei tea, mis turundusmaailmas müüb ja mis mitte.

R. T.: Seda ei tea vist keegi.

A. M.: Vahel näed, et müüb mingi täielik ogarus. Vahetevahel saab selles võttestikus ka päris toredaid lugusid jutustada. Aga ikkagi pole see töö, kuhu sa paned oma südame ja hinge. Samas ei ole me ka mingisugused vasakpoolse reklaami eitajad. Üks minu lemmikuid on inglise koomik David Mitchell. Teda süüdistati sitcom'is "Peep Show" (2003–2015, Channel Four) reklaami tegemise eest Apple'ile. Et müüsid oma hinge mammonale. Mitchell ütles vastuseks, et ei näe siin mingit probleemi, et nad said selle tootepaigutuse eest rohkem raha kui terve show eest kokku. Ja kui ma usun kapitalismi, siis kompuutrite müümises ei ole ju midagi halba, see pole midagi sellist, nagu peksaks kedagi haamriga näkku.

Kas olete oma õnnestunumad reklaamid ka kuhugi kokku kogunud? Hea meelega vaataks, mida te ise paremateks peate. Saan aru, et mõne asja üle olete ikka uhked ka?

A. M.: On olnud neid jaburamaid reklaame.

R. T.: Aastaid tagasi toimus komöödiafestival "Luige nokk" (2018, Kiili), kuhu kogusime kõige jaburamaid artefakte sellest, mida ise oleme teinud. Muu hulgas oli seal üks väga tore seeria, mis keelati ära, kuna sellest tekkis suuremat sorti skandaal. See tekkis siis, kui Eesti kui e-riigi imet tutvustav reklaamiseeria meie kätte usaldati.

Ja seda ei olegi kusagil näidatud?

R. T.: Seda on näidatud mitmetel kontrakultuuri sündmustel ja samuti seal "Luige nokal". Kogemata läks internetti tsenseerimata versioon, millest haarasid kinni konkurendid, kes samuti selle kampaania läbiviimiseks EASilt raha taotlesid. Neile oli see võimaluseks töö endale võita. Andres pidi käima lausa EASis vaibal, andma aru, et mis jama me korda saatsime. Need stsenaariumid kirjutas osaliselt Taavi Eelmaa, nii et seal oli koos tõeline dream-team. Need klipid peaksid siiani kusagil alles olema.

Reklaamid on tellimustööd, kas ka film võib tellimustöö olla? Kui arvestada näiteks ühiskonnas toimuvaid muutusi ja ootusi või filmi rahastajaid?

A. M.: Päris palju tehakse filme, mis on nagu tellimustööd. Enamik filme ongi juba sellised, kui maailmaareenil ringi vaadata. Aga ka mitmete eesti filmide puhul tundub, et need on tehtud nagu mingisugusele ootusele vastates. Ka filmipoliitika juba dikteerib: et kui sa saad nii vähe teha, siis pead kuidagi neid ootusi täitma. Kes tahab komöödiat, kes rahvuslikku draamat, kes tahab näha lihtsalt armastatud näitlejaid ja kes kõrget kunsti. Ja eks tellimus ole ka selline hoiak, et noh, nüüd oleks aeg kellelgi, kes on mainekas, mingi autorifilm välja lasta.

Kas olete tundnud, et mingi filmi järele oleks just nagu tellimus?

A. M.: Me ei ole filmipoliitikaga seotud inimesed. Pigem oleme selles mõttes oportunistid, et kui mingisugune võimalus tekib, tuleb sellest kinni haarata. Eks neid projekte ole ka, mis oma aega ootavad. Aga kuna ma filmivaldkonda tunnen, on alati ka teadmine, et tööd on elu lõpuni. Oled justkui lootustandev, mitte väga noor, aga ikka veel lootustandev. Samas ei saa arvata, et teed ühe filmi ära ja hakkad kohe järgmist tegema. Enne peab uurima, kustpoolt tuul puhub.

R. T.: Päris mitmed projektid on nõudnud mingit laadi konformismi. Kas või taas "Aurorast" rääkides — oli tunda, et on ootus kaasaegse loo järele, mis kõlaks kuidagi vastu. Kui hakkasime raha taotlema, oli just alanud Ukraina sõda. Tajusime, et peaks kuidagi neid globaalseid tõmbetuuli peegeldama, ja nii kirjutasimegi ühe stsenaariumi versiooni, kus võis mõelda, et filmi antikangelane, isa tegelaskuju, on nagu mingi autoritaarne juht. See meenutaks autoritaarseid režiime, kas või Putinit, toimiks teatud metafoorina. Hiljem, kui seda tööd reaalselt teostama hakkasime, muutsime kõik ära. Aga jah, selline teatud konformistlik trikitamine käis korraks asja juurde.

A. M.: Pealegi oli juba päris palju selliseid lugusid, kus lapsed elavad oma võimsa ja mittearmastava või ainult ennast armastava autoritaarse isa varjus. Sellele on üles ehitatud ka terve telesari "Succession" (2018–2023, HBO). Me tundsime, et "Auroras" pigem ei tahaks sellise stereotüpiseerimisega kaasa minna, parem tuua sellesse perre inimlikku ja soojemat poolt, et võib-olla mõjuvad siis filmis tehtavad valikud veel valusamalt.

Mulle meenub, et tahtsime kord ühele telekanalile pakkuda sarja projekti. Kohtusime programmijuhiga, kelle nime ma siin praegu ei nimeta. Pakkusime oma idee välja, eriti ta selle peale särama ei löönud, ja küsisime siis, et mida üldse televisioonis  tahetakse, mida sealt vaadatakse. Tahtsime teada, mida siis tegema peaks. Ja tema ütleb, palun väga, soft crime, seda on alati tarvis.

R. T.: Midagi sellist nagu "Kättemaksukontor" (2009–…, TV3) või "Midsomeri mõrvad" (1997–…, ITV1), kus traagika on mõrvaloost üsna kaugele jäetud. Verd ei ole, on mingid vanamutid ja detektiivid, kes midagi lahendavad.

A. M.: Mingid vahvad karakterid uurivad asja, siis leitakse mõrvar üles ja sellel on tavaliselt üsna prosta põhjus, et kes ja miks. On see siis kättemaks või tahab ta mingit pärandust ja… lähme eluga edasi. Siis hakkasimegi mõtlema, et kui rahval on kustumatu janu krimkade järele, võib-olla peaksime ka ise selles žanris kätt proovima. Aga see nõuab hoopis teistsugust loogikat, seal peab alustama mingist skeemist ja struktuurist. Siiani oleme töötanud rohkem karakteritest või žanrireeglitest lähtudes, aga krimka kokkupanekuga töötab hoopis teine ajupiirkond.

R. T.: Seega võib öelda, et õpime praegu uut ametit, oleme endiselt noored ja lootustandvad.

Te olete oma suhtumises inimestesse üsna soojad. Seda võib isegi "Esto TVst" hoomata. Kui hakkaksite kriminaalfilmi tegema, peaks seal olema ikka mingi räige ja kole karakter, kellesse vist huumoriga suhtuda ei saa.

A. M.: Tegelikult on ju ka krimikomöödia allžanrina täiesti olemas. Kas või "Killing Eve" (2018–2022, BBC America), kus peategelaseks on sotsiopaadist naismõrvar, aga seal saab ka palju nalja.

Tõsi, "Breaking Bad" (2008–2013, AMC) on ka päris naljakas, vaatamata sündmustiku ja kartakterite traagikale.

R. T.: Eks see žanr võibki sisaldada sellist tumedamat, paradoksaalsemat huumorit.

A. M.: Ma ei ütleks, et "Breaking Bad" oli ülemäära soe. Selle jätkuosa, "Better Call Saul" (2015–2022, AMC), oli oluliselt soojem ja seal oli täitsa nunnusid inimsuhteid.

R. T.: Kurb armastus kahe peategelase vahel oli midagi, mille najal see väga hästi püsis. Midagi sellist.

A. M.: Tegelikult on ju nii, et kui vaatad, mis "Breaking Badi" peamise karakteri, Walter White'i taga on, millised on motiivid, siis tema mõtted olid ju ilusad ja õilsad. Ta oli keemiaõpetaja, kellel oli tuge vajav poeg, tal oli ka vähk ja ta sai aru, et elupäevi on vähe alles jäänud. Ja ta otsis väljapääsu, kuidas oma pere toetada. Kuna ta oli professionaalselt väga täpne ja andekas, siis miks mitte oma võimeid rakendada.

Ma arvan, et paljud telesarjade kirjutajad on kadedad sellise karakteri peale, kelle Vince Gilligan ja Peter Gould välja mõtlesid. Te olete ka telesarju teinud ("Hakkab jälle pihta", 2013–2014, ETV; "Sassis", 2021–2022, Telia Eesti (Inspira+), Kanal 2). Kui palju telesarjad teile tegijana pinget pakuvad?

R. T.: Kuna meile mõlemale meeldib telesarju vaadata — enamasti kodus vaid neid vaatamegi — ja nende üle pärast arutada, siis on see žanr ikkagi südamelähedane. Selles vallas on palju head kraami ja huvitavaid võimalusi jutustada lugusid pikemalt, süüvida põhjalikumalt karakteritesse ja neid arendada.

A. M.: Paraku on Eesti telemaastik olnud sedavõrd konservatiivne, alalhoidlik, ennast säästev ja vaatajareitingute pärast ärevil, et kui tekibki tunne, et tahaks sinna midagi värsket tuua, siis nähes otsustajate nägusid, saad aru, et soov novaatorlikumat televisiooni teha jääb neist valgusaastate kaugusele. "Esto TV" ajad on selles mõttes pöördumatult möödas.

R. T.: On muidugi ka voogedastusplatvormid. Sinna on koondunud ka eksperimentaalsem pool, selline, mis kõnetaks vaatajaid ka väljaspool Eestit.

A. M.: Samas, ikkagi on rahast puudu, et midagi korralikult teha.

R. T: Jah, see odavus tuleb muidugi esile.

A. M.: See on meil valdkonna häda, nii filmide kui videote tootmisel. Tohutu sumin käib ümber raha, mida ei ole kunagi piisavalt ja mida kõik tahavad endale sikutada. Ja isegi kui üritad end mingisuguse tulemüüriga ümbritseda, et see kuradi rahajutt sinuni ei jõuaks, siis kokkuvõttes tuleb ikka keegi vinguma või halisema, või on sul kuklas, et "see peab seal lõunapausi saama ja seda stseeni me täna filmida ei saa…". Ühesõnaga, võtetega tuleb kohe sada häda kaasa ja noh, televisioon on võrreldes kinoga veel eriline vaestemaja. Kinoga lähed mõnikord võtteplatsile ja kohale tuuakse suured veokid, millest ehitatakse majad. Platsile tuleb tohutul hulgal inimesi, mingeid telke, igasugust tootmiseks vajalikku kraami… On näha, et osatakse seda raha paigutada. Televisioonis seevastu toodeti sarju alles mõni aeg tagasi nii, et hüppad autost välja, kaamera juba käib, proovi teha ei jõua, näitlejatele grimmi ei tehta, produtsent toob lõunasöögiks kõigile pitsad…

R. T.: Ja mitte kunagi ei vaadata ühtegi duublit üle. Duubleid ei tehta rohkem kui kaks. See on selline madalama otsa kommertstelevisiooni seriaali tootmise argipäev.

A. M.: Tambet Tuisk ütles, et kui ta tegi "Armukelmi" (2025, Elisa), oli neil täpselt sama õhkkond — võeti kaks kaamerat, tehti kiiresti, mingit järelemõtlemisaega polnud.

See kõik ei ole teie endi kogemus, vaid see, mida teile on räägitud?

R. T.: Jah, aga me oleme mõnikord ka eraldi mõningaid väiksemaid teleotsi teinud, selles mõttes on kogemus olemas. Mõned aastad tagasi tegin isegi koos Marianne Kõrveriga doksarja "Saladused" (2008–2011, Kanal 2). Marianne ilmselt tahaks sellest pigem vaikida, aga tema nimi on seal siiski endiselt kirjas. "Saladuste" tegemine oli omaette fantastiline kogemus — teed 20 lokatsiooni ja 25 stseeni ühe päevaga. See annab üsna tugeva kooli; sa õpid hästi kiiresti otsustama ja see tuleb edaspidistes töödes kasuks, et sul aju töötab nagu turbo peal. Võtteplatsil ei saa molutada, pead olema kiire, terav ja täpne. Aga mis puudutab meie seriaale, nagu näiteks "Sassis", siis õnnestus meil neid teiste seriaalidega võrreldes vist isegi professionaalsemalt teha. Kuidagi suutsime neid ise produtseerida ning korraldada sobiv võttemeeskond ja võtteplats. Meil õnnestus teha ka duubleid ja neid üle vaadata, saime teha proove ja kaasata peaosatäitja ka stsenaariumi kujundamisse.

"Sassis" oli eetris mõned aastad tagasi. Kas praegu on sarjade rahastus veelgi kehvemaks jäänud?

A. M.: Me pole praegu selles vallas kaks aastat aktiivselt kaasa teinud. Tundub, et midagi siiski kombineeritakse — voogplatvormide rahastus, veidi antakse mõnele ambitsioonikale sarjale ka filmiinstituudi raha ja kuskilt tuleb ka välisrahastust. Aga suuremat rahvusvahelist koostööd, nagu mujal edendatakse, Eestisse siiski eriti ei satu.

R. T.: "Von Fock" (2025, ETV) läks selles suunas.

A. M.: Ja oli ka "Kes tappis Otto Mülleri?" (2022, Viaplay).

R. T.: Kuid tuleb tunnistada, et "Müller" oli ikkagi ka põlve otsas tehtud.

Aga mida peaks muutma, kas otsustusprotsessi või rahastusskeemi? On teil mingeid ettepanekuid?

R. T.: Peamine on siiski lugu, mis kõnetaks vaatajaid ka väljaspool Eestit. See eeldaks tahes-tahtmata ka, et sündmustik hargneb mitmel pool maailmas, mitte ainult siin.

A. M.: Sa arvad, et baltisaksa parun, kes kusagil mingeid mõrvalugusid uurib, on väga originaalne idee? Mulle tundub, et pigem peaks seal taga olema mingi hea produtsent, selline, kes oskab neid lugusid müüa ja isuäratavaks teha.

R. T.: Need lood peaksid olema sellised, mis kõnetaksid laiemalt, mis ei ole ainult Eesti-kesksed. Need peaks kõnetama inimesi, kellel on mingi ühine mentaliteet, sõltumata rahvusest. See oleks suure rahvusvahelise produktsiooni võimalus. Ainuüksi Eesti teleturu vahenditega ei ole võimalik midagi sellist toota. Siin pole isegi nii suurt reklaamiturgu.

A. M.: Mulle tundub, et maailmas tehakse palju audiovisuaalset värki, millest 90 protsenti on lihtsalt rämps. See on nagu hoomamatu galaktika, praktiliselt kõik on kuskil olemas. Need mudelid, kuidas välismaale saada, on pigem tugev müügitöö, mingisugune populistlik, mitmesse kohta ulatuv sisu. Võib-olla annaks tulemust see, kui proovida kaasata erinevate maade tegijaid ja ka sündmustikku eri kohtade vahel jaotada. Aga ka see ei pruugi olla õnne valem.

R. T.: Ma julgen kahelda, kas baltisaksa paruni detektiivitöö kuhugi väga kaugele jõuab.

A. M.: Ega me inglise komöödiaturgu ei võida inglise tüüpi huumoriga. See on nagu Tuulasse samovaride eksportimine.

Võib-olla ei peagi teiste eest mõtlema. Äkki peaksime ajama hoopis oma pisikest ugrimugri rida ja vaatama iseennast, vaatama, kuidas me selles maailmas käitume, ja siis selle põhjal lugusid tegema?

A. M.: Ega ma ei tea, mis see ugrimugri rida täpselt on. "Savvusanna sõsarad" (2023, režissöör Anna Hints) võib-olla oli näide, kuidas neile klahvidele vajutada.

Ka "Kirsitubakal" (2014, režissöörid Andres Maimik ja Katrin Maimik) oli sellist vurfi juures ja ma ütleksin, et võib-olla isegi "Auroral".

A. M.: Ilusad tüdrukud mängisid seal armunud inimesi, muidugi, mis siin siis meeldima ei peaks. Jaapanlased saatsid ilusaid käsitsi kirjutatud manuskripte, kuidas neile Maris Nõlvak "Kirsitubakas" meeldis. Muidugi ka maastik ja õhustik. Nii mõjuski suurte silmade ja blondi peaga Maris jaapanlastele ilmselt nagu mõni mangategelane.

R. T.: Võib-olla peaks "Auroragi" Jaapanisse suunama?

A. M.: Jah, ma arvan, et see võiks seal minna.

Kuidas "Auroral" praegu läinud on? Kas olete asjade käiguga rahul?

A. M.: Alati võiks paremini minna. Sõidame nüüd "Auroraga" Transilvaaniasse, vaatame, kas vampiiridele meeldib.

R. T.: See on, jah, esimene festival, kuhu me sellega sõidame, aga meil on ka oma müügiagent, Eesti ettevõte, kes üritab väga entusiastlikult balti filme levitada. Nende silmis põleb veel optimismituluke. Eks lähiaegadel paista, kuhu me sellega jõuame.

A. M.: Eks ka kinofilmide puhul ole määravad asjaolud. Esmalt peab sul olema superprodutsent, kes tunneb kõiki, kellel on sidemeid, kes oskab müüa ja näeb sädelev välja. Ja film peaks sisaldama mingit rahvusliku identiteediga segatud hullust või midagi sellist, mis tekitab nii-öelda etnograafilist uudishimu. Meil ei ole siin paraku sõjakollet, mida me saaksime dramatiseerida. Krimilugusid ja komöödiaid on terve maailm täis, samuti ka igat sorti draamasid — pere- ja põlvkonna- ja armudraamasid. Seega pead müüma mingit autentsust või ülimat originaalsust või siis noorust. Lihtsalt sellest, et teed hea filmi, ei aita, et rahvusvaheliselt kuulsaks saada.

R. T.: Ega peale animafilmi "Vooluga kaasa" (2024, Gints Zilbalodis) pole vist endistest Nõukogude Liidu maadest tulnudki sedavõrd suurt edulugu.

A. M.: Siin on ka see moment, et igal filmil on mingisugune oma väiksem sihtgrupp. Ka filmifestivalid on sedaviisi jagunenud — fantaasia-, õudus- ja armufilmifestivalid ja eksperimentaalfilmi festivalid —, kõik on kuidagi lahknenud ja igaühel on oma vaatajaskond. Animefännid ei pruugi näiteks muid filme üldse vaadatagi. Nii et igal juhul peab kuidagi jala ukse vahele saama ja turundama hakkama, võtame või näiteks meie hiljutise õuduskomöödia "Mootorsaed laulsid" (2024), mida Sander Maran tegi põlve otsas kümme aastat. See lendab hästi, sest oma spetsiifilises nišis on ta splatter, samas ka muusikal ja komöödia.

"Jan Uuspõld läheb koju" (2025) on samuti komöödia. Kas see oli mõeldud ainult koduturule?

R. T.: Jah, kindlasti. See oli kindlalt Eesti turule mõeldud, nii nagu Uno Turhapuro filmid olid mõeldud ainult Soome turule, aga neid vaatasid ka friikidest eestlased üle lahe. Turhapuro oli omaette komöödiafenomen, mida kõik kriitikud jälestasid, aga mida väikese raha eest ikka massiivselt toodeti.

A. M.: Spede Pasanen, kes Turhapuro filme produtseeris, käis igale filmile ka Soome filmiinstituudist raha küsimas, ja alati, kui selgusid tulemused ja ta jäi ilma, nähti teda filmiinstituudi taga jalaga prügikasti peksmas. Ta ikka lootis.

Kas Jan Uuspõllust oleks võinud mingil ajal saada ka meie Uno Turhapuro?

R. T.: Ma arvan, et jah, eks ta olegi, inimesed väga armastavad teda. Tal pole küll sellist muusikalist talenti, aga ta on populaarne, ja ta on ka armukunstnik, kes vahendab oma kogemusi näitlemis- ja elukunstist.

A. M.: Nüüd on ta ka Evar Anvelti uues tumedas draamafilmis "Midagi tõelist". Aga seoses Uuspõlluga tuleb meelde, kuidas ta arutles oma imidži üle. Me käisime prillipoes, kust ta pidi prillid saama, tegemist oli mingi sponsorlepinguga. Siis ta vaatas neid prille ja arutles umbes nii: need on natuke liiga intellektuaali prillid, minu fännid ei taha intellektuaali. Nad tahavad, et ma oleksin nagu üks nende hulgast. Niisugune, kelle isa on autojuht ja ema raamatupidaja. Niisugune tavaline jorss. Muidugi, tavaline jorss ei ütle enda kohta, et ma olen tavaline jorss, ta teab, mida sihtida, ja lisaks on ta väga soe ja meeldiv ja tähelepanelik. Ta naeratab, räägib anekdoote, võtab nii-öelda ruumi üle ja paljud armuvad temasse. Muidugi on ta alati natuke hädas, aga see tekitab ka kaastunnet.

Esimene Jan Uuspõllu film ("Jan Uuspõld läheb Tartusse", 2007, režissöörid Andres Maimik ja Rain Tolk) oli oma järjest tunduvalt dünaamilisem. Nauditav seiklus, teekonnafilm oma ajastu märkidega. Uuspõllu kojumineku lugu enam nii kenasti ei jooksnud. Uus film on  Apollo produtseeritud ja paigutub seega riiulile, kus on teisedki Apollo uusversioonid eesti filmidest ja kirjandusklassikast. Kas see väljavaade teid natuke ei pelutanud?

A. M.: Ma soovitan seda filmi uuesti vaadata, seal on väga palju varjatud sõnumeid ja asju, mida ühe korraga ei leia üles. Tegemist on sellise kodeeritud tekstiga. Ega pole vahet, mis riiulile ta asetatakse.

R. T.: Ma ei oska nende riiulite kohta midagi öelda. Kui olime sellest ideest rääkinud, siis Apollo ühel hetkel tundis huvi ja lõi kampa. See ei olnud otseselt Apollo algatus. Algatus tuli erainvestoritelt.

A. M.: Ants Eskola on öelnud, et näitleja on ajastu lühikroonika. Kui panna rõhk sõnale "kroonika", siis hakkab see film ehk 20 aastat hiljem elama samamoodi nagu eelminegi. Siis on sellest saanud juba retro. Kui tegime "Jan Uuspõld läheb Tartusse", siis samamoodi kirtsutati nina, et mis asi see on.

Mida kriitika üldse teile on tähendanud? Kas loete, mida teie filmidest kirjutatakse?

R. T.: Enam mitte väga. Enam-vähem oskan juba ka ette ennustada, mida kirjutatakse ja kes mida arvata võiks, olenevalt sellest, mis tüüpi filmi ma teen. Ma loodan, et oleme seda tüüpi režissöörid, kes on oma valikutes mõnevõrra ootamatud. Iga film ei ole järgmise peegel. Me ei tee eluaeg ühte ja sama filmi, vaid liigume erinevatesse suundadesse. Kui neis erinevates suundades olevatele filmidele kirjutatud kriitikat vaatan, siis üllatusi see eriti ei paku.

Kas kriitikat on meil üldse piisavalt? On see piisavalt professionaalne, et filmitegijad sellega arvestada võiksid?

R. T.: Ei. Me ei tee ju filme mingile Õhtulehe kriitikule või mis iganes kriitikule, me teeme filme, mis meie enda arvates töötavad, toimivad. Meil pole stsenaariumi kirjutades ega lugu arendades peas ühegi kriitiku nägu, mõtleme ikka sellest, mis meie enda närve kõditab.

A. M.: Selles ökosüsteemis on ilmselt paratamatu, et on olemas mingid maitsekuraatorid, kes on filmi ja auditooriumi vahel ja teevad selektsiooni ning annavad hinnanguid. Eks ise ka vaatan vahel, et mitu tärni miski on saanud. Viskan pilgu peale, aga samas on tunne, et see ei ole päris see, millega arvestada. Vahetevahel on hea ennast mitte kursis hoida sellega, mida arvatakse. Kui tahad millelegi keskenduda, siis ei pea tegelema pideva eneseimetluse või enesehaletsusega. Need mõlemad segavad. Kui sinu film on kuidagi kriitika fookuses, siis paratamatult tuleb ühel või teisel moel mingi võnge sisse.

R. T.: See on mõneti võrreldav tundega, kui sulle langeb kaela võõras inimene, kes kiidab sind taevani, või mingisugune internetitroll, kes arvab, et sa peaksid surema.

A. M.: Natuke nii, nagu läheks reede õhtul kell 12 Tartu kõrtsi, näiteks Naiivi, ja siis tulevad mingisugused vennad, kes ripuvad sul küljes. Nad kas mölisevad sinuga või tahavad sõprust sobitada. Mõlemal juhul proovid leida viisakat võimalust nad maha raputada ja kuhugi oma nurka pugeda.

R. T.: Need asjad võivad käia ka paralleelselt — ülistamine ja jälestamine on tihti ühe mündi kaks külge.

A. M.: Jah, säärasele inimesele on tema enda arvamus sageli olulisem sellest, kellele ta seda arvamust edastab.

Praegu on väga muutlikud ja ärevad ajad. Kas filmitegijad peaksid mõtlema rahva meele lahutamisele, rahustamisele või on just nüüd parim aeg tuua välja mingid teravad karakterid, vastuolud, nagu te olete varemgi teinud?

R. T.: Ega iga päev ju ei taha ühte ja sama žanrit vaadata. Peab olema vaheldust. Seda ka hoolimata aegadest. Vähemalt mina tahaksin, et kultuur või meelelahutus, mida ma tarbin, oleks üllatav ja erinev. Ma ei vaata iga päev karmimat sorti inglise komöödiaid, kuigi ma neid väga armastan. Mõni päev vaatan lihtsalt mingit täiesti suvalist rämpsu, mis aga ka kuidagi hinge kõditab. Ja mõni päev võin lugeda Kafkat või vaadata koos pojaga seitsmetunnist Bela Tarri filmi. Asi pole selles, millal millist kultuuri tarbida, vaid kuidas ise oma elu võimalikult mitmekesiseks muuta.

A. M.: Loomulikult oleks huvitav, kui oleks dokumentaliste, kes teeksid reportaaže näiteks Kaja Kallasest mingisugusel kriisikohtumisel või sõjakorrespondentidest, kes käivad pingekolletes, või sellest, mida teevad meie venelased 9. mail. Ma vaataksin hea meelega sellist asja, aga ma ei tea, kas ise viitsiksin praegu sellega tegelda. Meie sotsiaalse tundlikkuse kõrgaeg oli võib-olla siis, kui tegime "Vali korda" (2004, režissöör Andres Maimik) ja teisi dokumentaalfilme tolleaegsetest poliitilistest pingetest. Praegu tundub, et inimesed on huvitavad ilma sellise poliitilise kontekstita. Vestluse alguses rääkisime, et igasugune asi võib olla poliitika, ka suhtelugu võib olla poliitiline seisukohavõtt, muidugi mitte nii otseselt. Ma tean, et Eesti dokumentalistid üritavad dokumentaalfilmide turul samuti jalga ukse vahele saada, aga see on keeruline. Käimas on Palestiina konflikt, Ukraina sõda, siis veel Donald Trump laamendab ringi… Nii et kuhu sellele pildile siis väike Eesti mahub? Mis meil on see "meie"? Ikkagi "Savvu­sanna" lõpuks.

R. T.: Nojah, kui varsti sõda siia tuleb, siis saab ka häid dokke teha.

A. M.: Siis on meil uus amet ja oleme rindekorrespondendid.

No loodame, et nii ei lähe. Täna oli huvitav uudis ka see, et Nõmme Raadio vahetab omanikku, seal hakkab nüüd tegutsema Genka.

R. T.: See pole esimene aprill? See on küll fantastiline uudis. Ma kahtlustan, et kuulajaskond väheneb.

A. M.: Nõmme raadiost tegime ka filmi nimega "Radikaal" (2009, režissöörid Andres Maimik ja Rain Tolk). Selle filmi eest saime ka riielda, kui see välja tuli.

R. T.: Ma pole vist ühegi teise filmi eest nii palju riielda saanud. Moodustus tõeline ühisrinne, kus ühel pool olid päris natsid ja teisel pool vana kooli kriitikud, kellest enamikku enam meie keskel pole.

A. M.: Ma ei mäleta, mida nad täpselt ette heitsid. Ilmselt seda, et see ei ole päris dokk, et see on nagu mingi mängudokk. Kritiseeriti seda, et mingisugune kehkadivei käib ringi ja räägib meie armastatud komödiandi ja saatejuhiga.

R. T.: Jah, see oli aeg, kui me veel lugesime arvustusi.

"Eesti lood" on selle poolest tänuväärt sari, et käsitleb jooksvalt ajalugu. Ja ega selliseid tegelasi nagu Margus Lepa pole vist enne ega ka pärast portreteeritud.

A. M.: Minu arvates on hea žanr reportaaž. Nagu kas või Andres Söödi film Felix Leedist. Meil on kuulsusrikkaid reportereid olnud läbi aegade. Mingil põhjusel arvati ühel hetkel, et ainuke dokumentaalžanr, mis justkui millekski kvalifitseerub, on kunstiline dokumentaal. Kas siis vaatlusfilm või mingi poeetiline dokumentaalfilm. Lihtsalt mingisugune sümbolistlik olelemine. Aga kui seal ei ole draamat, siis reportaaž on võimalus draama ise välja kutsuda, ise hakata seda karakterit, tema keskkonda, tema mõttemaailma avama. Tekitada konfrontatsioon ja vaadata siis, kuhu lugu viib. Aga noh, üritasime mis me üritasime, üksikuteks katsetusteks need jäidki.

Ka "Esto TV" filmid on ajaloolised ja siiani kõnekad. Neid on väga põnev vaadata ja au muidugi Rainile, et ta selliseid asju ette võttis, otse võtte käigus. Tänan vestluse eest!