Teisipäevases "Kultuuristuudio. Kirjandusministri juures" olid Mart Juure külalisteks stsenaristid ja režissöörid Rain Tolk ja Andres Maimik, kelle koostöös on valminud näiteks filmid "Jan Uuspõld läheb Tartusse", "Kormoranid" ning teleseriaal "Sassis". Samuti ootab ilmavalgust nende uus film "Aurora".

Meeste koostöö alguses tuleb Rain Tolgi sõnul süüdistada Juhan Ulfsaki. "Juhan viis meid kokku ja pani tegema punki noortesaadet nimega "Friday Night Live", mis oli täielik läbikukkumine. See oli vist kolm korda eetris üldse," ütles Tolk.

"Mina ei käsitleks meid paarisrakendina. Me oleme ikkagi kolleegid. Nagu peainsener ja müügijuht," iseloomustas Maimik koostööd Tolgiga.

Erilised tülitsejad mehed ei ole. "Võtteplatsil võib tekkida momente, kus me vaidleme. Naljaga pooleks võib öelda, et viimase filmi puhul läks lahknevus sealt, et üks meist, mina, tahtis teha sümbolistlikku seisundifilmi, kus vesi tilgub tassis, ja teine tahtis teha "Simpsoneid"," selgitas Tolk.

"Filmitegijatena jääb meid saatma ikkagi selline probleem, et me oleme oportunistid. Pehmemalt öeldes hobirežissöörid. Ma ei tea, et Eestis oleks ühtegi kutselist režissööri, kes ainult filmide tegemisest ennast ära elatab," tõdes Maimik.

Maimik leiab, et hea stsenaariumi kirjutab stsenarist, kes on hingega asja kallal. "Stsenaristi amet on nagu iga teine amet. Kuskilt peab alustama. Oled noor ja vihane mees, väga kirjutada ei oska, aga suur tunne on sees. Siis astud kooli, õpid natukene käsitöökunsti."

"Mõned üksikud jäävad alles. Teised lähevad tootvale tööle üle. Siis tuleb ennast kogu aeg arendada. Tuleb elukogemust koguda ja seda lahti kirjutada. Mõned asjad lähevad untsu, mõned tulevad välja ja mõnest üksikust saab film. Niipidi saab oma kinokeelt arendada ja seda kasutama õppida. Kui stsenarist ei saa seda teha, teeb põhiliselt mingit muud tööd ja vahel hobikorras kirjutab mõne stsenaariumi, siis tal lihtsalt ei kujune välja võimekust kirjutada löövaid lugusid, mis ka vaatajaid emotsionaalselt kaasaks," selgitas Maimik.

Stsenaristiks hakkamiseks väga selget retsepti ei ole. "Eesti Filmi Instituut vahel korraldab stsenaariumikonkursse ja vahel sealt midagi ka sünnib. Üldiselt saadavad stsenaristid produktsioonifirmadele, ka meile, erinevaid lugusid. Viskame pilgu peale, aga meil endalgi neid lugusid pajatäis," ütles Maimik.

Uste avamiseks on vaja leida õiged inimesed. "Tuleb mõnele heale produtsendile külje alla ujuda. Enesekindlalt ja karismaatiliselt esineda ja kirjutada löövaid sünopsiseid. Kui on geniaalne idee, siis see äratab ka poole lehekülje pealt tähelepanu" selgitas Maimik.

"Tuleb õigetele inimestele pugeda," lisas Tolk.

Nali ja iroonia käivad meestega "Esto TV" ajast siiani kaasas. "See käivitab alati. See võibki olla meie loomingulise tandemi aluseks. Me naerame tihtipeale samade asjade peale ja naerame kohutavalt palju," rääkis Tolk.

""Esto TV" oli ühekordne projekt. Ta sobis sellesse aega, selle aja vaimu, nende tegelastega, kes siis ruulisid, nende poliitikutega, kelle kaitsekiht oli tol ajal palju õhem ja kes peatusid, ning kui viisakalt pöörduti, siis ikka hakkasid inimesega rääkima," seletas Maimik.

"Rääkisid ja rääkisid ennast sisse ja üpris totakasse olukorda. Mõni vihastas, mis oli eriti magus pala. Kuid umbes poole aasta jooksul nad õppisid ära, et sellised pärdikud käivad ringi, kes küsivad õigete inimeste käest valesid küsimusi ja valede inimeste käest õigeid küsimusi," meenutas Maimik.

"Res Publicale tehti isegi koolitus, et mida teha, kui Esto TV tuleb," ütles Maimik. "Suurt kasu sellest polnud," naeris Tolk.

"See kuvand on ajapikku ära kadunud, et need on need tele-psühhohuligaanid. Oleme pehmenenud ja ümardunud. Saame ilma selleta hakkama. Aga hauakivile laseks kindlasti panna, et Esto TV liige," ütles Maimik.

Andres Maimik on diplomeeritud dokumentaalfilmide lavastaja ja alustas dokumentalistikarjääri veidi enne "Esto TV-d". "Hiljem tegime Andresega mõned Eesti Lood. Kalev Rajangust ja Margus Lepast. Portreteerisime selliseid vastuolulisi tegelasi. Need olid juba "Esto TV-st" märksa erinevamad," selgitas Tolk.

Dokumentaalfilmidelt mindi mängufilmidele üle peamiselt mugavusest. "Dokfilmidega on selline asi, et jube mõnus oleks istuda kamina ees, jalg üle põlve, filosofeerida, juua head punast veini. Miks peab ilmtingimata läbi vileda vihma alla agulisse minema, kaamera kaenlas, teadmata, et kas saad mingi materjali kätte või mitte," ütles Maimik.

"Võtad elust igasugused sündmused ja rekonstrueerid need. Selle asemel, et passida kuskil nurgas ja loota, et järsku hakkab kaamera ees midagi toimuma," ütles Maimik.

"Selles mõttes ei ole jah dokumentalistika meid päris maha jätnud, et filmid ja seriaalid, mis me viimasel ajal oleme teinud, kasutavad väga palju võtteid elust. Näiteks viimane mängufilm "Aurora", mille võtted alles läbi said, on valminud suures osas improvisatsiooni pinnalt. Võtame näitlejad, paiskame nad teatud olukordadesse, aga ise sama ajal kontrollime dramaturgiat," lisas Tolk.