"Aurora" räägib noorest naisest, kes on üles kasvanud tihedalt seotud, ühtehoidvas, aga ka üksteist jälgivas perekonnas. Kui aga peategelasele tekib metsik salaelu, mis vabastab teda reeglite diktaadi alt, hakkavad kaks maailma – päritolupere ja keelatud armastus – vääramatul kokkupõrkekursil liikuma.

Filmi peategelase Aurorat kehastab Maarja Johanna Mägi. "See on põhimõtteliselt tema lugu, aga on ka mitmeid olulisi kõrvaltegelasi, kelle lugu me näeme – tema abikaasa, üks salapärane võõras, tema isa, võõrasema. Kõigi lood laotuvad laiali," rääkis režissöör Andres Maimik "Terevisioonis".

"Aurora" on valminud karakteripõhise improvisatsiooni meetodi abil, filmi stsenaarium valmis improvisatsiooniliste proovide käigus, kus näitleja elab läbi samu tundeid, mis tema karaktergi ja reageerib tundmatutele olukordadele oma tegelaskuju psüühikast lähtudes.

"Enne kui näitlejad stsenaariumi said rääkisime karakteritest väga põhjalikult: nemad pakkusid välja, meie pakkusime välja, kõigepealt viisime näitlejad karakterisse sisse ja siis hakkasime neile proovide käigus mõnikord isegi üsna dramaatilisi olukordi tekitama, kus nad pidid käituma nagu karakterid, reageerima nagu karakterid, tundma nagu karakterid ja langetama otsuseid karakteris olles. Sedaviisi hakkas draama kuju võtma ja kohandasime stsenaariumit selle järgi, mis tagasisidet me võtteplatsil saime," rääkis Maimik.

Rain Tolk kiitis Maarja Johanna Mägi rollisooritust. "Maarja Johanna lähenemisnurk oli niivõrd erinev sellest, mida me olime ise ette kujutanud. Ta oli nende situatsioonide lahendamisel nii leidlik, et isegi tema partnernäitleja jäi korraks hätta. Pärast esimest proovi temaga polnud enam küsimust."

Maimik usub, et improvisatsioon tuleb igale filmile kasuks. "Stsenaristina on sul peas üks ettekujutus, tulevad teatavad repliigid, mida sa arvad sellele tegelasele sobivat, aga kui sa annad näitlejale rolli ja näitleja annab sellele oma interpretatsiooni, võivad kõik repliigid muutuda. Kui sa oled stsenaristina stsenaariumis kinni nagu käsulauses, hakkab see loo voolavust ja karakteri arendust piirama," märkis ta. "Tõsi küll, see meetod ei võimalda teha teatud tüüpi filme, näiteks komöödia- ja lastefilme. Improvisatsioonis võib ka olla selliseid probleeme, et asi jääb kinni, lugu ei liigu edasi või režissöör ei tea, mida ta saada tahab. Sellisel juhul taskuks minna tuttavat teed pidi."