"Mul on selline tunne, et ma olen viimased 21 aastat enam-vähem samu asju teinud ja üsnagi samal viisi. See on naljakas, et nüüd on sellega kaasnenud mingi tähelepanu äkitselt. Inimesed on hakanud tähele panema ja kuidagi lahedaks pidama neid asju, mida mina ja mind ümbritsevad inimesed on juba tükk aega teinud. Ma tunnen, et minu poolt ei olegi mõnes mõttes midagi muutunud," arutles Käär enda viimase aja esilekerkimise üle.

Käär kasvas üles Hiiumaal, kus juba lapsena valmistas koos õdedega vanematele ette etendusi ja kontserte. Oluline osa oli ka raamatutel ja lugudel. "Mu vanemad lugesid meile palju ette väiksena, lugu oli nii väärt ja oodatud hetk päevast. Lugu oli nii väärtuslik asi, et mind pidi väiksena ikka raamatutest välja kiskuma. Ma võisin lugeda nii, et ma ei pannud midagi tähele, mis mu ümber toimus, ma ei kuulnud midagi, sest ma lugesin "Tom Sawyerit" ja sõitsin kuskil jõe peal paadiga oma peas," meenutas noor luuletaja.

Enda esimesi kirjutamisi peab Käär pigem improvisatsioonideks. Oma esimese luuletuse mõtles ta enda sõnul 3-aastasena Kärdla kultuurimajas jõulupeol jõuluvanale esinedes välja. "Peale seda ma hakkasin mingil põhjusel Juhan Liivi luuletusi lugema, kui ma olin viie-kuue-aastane ja mõtlesin, et see ongi see, kuidas luuletusi kirjutatakse. Siis ma kirjutasin selliseid kurbi armastuse- ja sõjateemalisi luuletusi, selliseid juhanliivilikke. Kui sa praegu neid vaataks, siis sa mõtleks, et see on selline kurva 30-aastase kirjutatud luuletus," muigas Käär.

Visuaaltekstide poolest mõjutas lapsena Kääri enda sõnul väga tugevalt joonisfilm "Kolmanda planeedi saladus". "See maailm, kus see toimus, oli minu jaoks täpselt see, kuidas ma tunnetasin, milline maailm on, nii põnevusastme kui ka ohtlikusastme poolest. Need värvid ja see muusika said kuidagi osaks minu mõtlemisest."

Mis maailm jääb nooremale põlvkonnale tulevikus alles? "Ma arvan, et maailm on märkamatult otsa saanud ja me pole veel selle sabast kinni saanud. Selle peale on paljud targad inimesed juba mõelnud, aga mulle ütles seda üks mu õpetaja, et siis läks kõik allamäge, kui põllumajandus leiutati ja inimesed paikseks jäid. Siis oli juba hilja," rääkis Käär. "Võib küll öelda, et kõik on nagu hukka läinud ja mingit lootust pole, aga samas, millal see viimati teistmoodi oli? Kõik on kogu aeg läbi olnud ja ma arvan, et sellest ei tohiks end heidutada lasta, vaid tuleks selle materjaliga töötada, mis meil on," jätkas ta.

"Ma olen nagu toigas, mis on keset jõge torgatud ja jõgi toob igasugust prügi. Mõnes mõttes ma tunnen, et ma seisangi keset kõiki neid liikuvaid asju ja lihtsalt püüan neid kinni," selgitas Käär, miks ta kirjutab. Hetkel käivad tema loomingust läbi sõja- ja hakkamasaamise teemad. "Mitte nii väga ühiskondlikul tasandil, sest sa võid valitseda linna, aga kas sa suudad valitseda iseennast? Ma arvan, et see on palju olulisem küsimus," sõnas ta.

Lugemissoovitus: Andris Kalnozolsi "Kalender on mu nimi" (tõlkinud Contra). "Osad raamatud on sellised, et sa loed neid ja saad midagi kardinaalselt uut teada, et sa pole kunagi maailma nii näinud. Teised on aga sellised, mille puhul sa sa saad aru, et keegi mõtleb samamoodi kui mina. See oli küll selline raamat, mille puhul ma mõtlesin, et mul on nii hea meel, et keegi oskab kuidagi sõnastada sellist kogemust, mida ma olen oodanud, et keegi võiks öelda," sõnas Käär.