Pesti nentis, et eelmist teatriaastat on raske ühe märksõnaga kokku võtta. "See aasta oli küll mitmete huvitavate töödega, aga sellist üht suurteost ei oskaks välja tuua," täheldas ta.

"Sellist üldiselt suurt silmapaistvat teatrisündmust eelmisel aastal ei olnud," nõustus Allik. "Nüüd on hea võrdlus käesoleva aastaga, kus "Macbeth" tuli ja justkui võitis kohe aasta alguses ära – inimesed kuulutasid, et see ongi aasta lavastus ja teatrisündmus. Eelmine aasta midagi sellist ei olnud," tõi ta välja.

Teatrikriitikud täheldasid, et küll aga hakati möödunud aastal taas suure hooga klassikat lavale tooma.

"Praegu on mingi Shakespeare'i buum," nentis Pesti. "Eks see klassika, mille alla Shakespeare kuulub, peegeldab mingit publiku soovi mingitesse ajastutesse põgeneda. Kuigi ei saaks öelda, et mõned Shakespeare'id ei ole väga täpselt meie ajas."

Kuigi loomingut puudutavate auhindade jagamine on paratamatult subjektiivne, ei oleks Alliku sõnul mõeldav ka nende mittejagamine.

"Minu meelest ei peagi seal taga ajama tohutut objektiivsust, sest see on nagunii saavutamatu. Võiks tagada, et need otsused on kuidagi argumenteeritud ja läbi mõeldud," arutles ta.

"See ei ole ka kuidagi mõeldav, et me otsustame, et me ei anna auhindu sellepärast, et osa inimesi jääb ju alati auhindadest ilma. Ikkagi oleks mõistlik mingitele inimestele, kui nad on seda väärt, see tunnustus anda," leidis ta.

"Iga auhind ja nominatsioon, mille me anname, on ka sõnum, mille me saadame, et kirjeldada seda teatripilti, mis meil praegu on, ning mida kriitikud ja teatriprofessionaalid tahaksid Eesti teatris rohkem näha," märkis Allik.