X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Teatripäeva läkitus: me kasutame kunsti valgust selleks, et trotsida ignorantsuse ja ekstremismi pimedust

Teatrisaal
Teatrisaal Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

27. märtsil tähistatakse rahvusvahelist teatripäeva ning seekordse teatripäeva läkituse kirjutas Egiptuse näitlejanna Samiha Ayoub. Kultuuriportaalist saab lugeda täispikka läkitust, mille tõlkis eesti keelde Anu Lamp.

Kirjutan rahvusvahelise teatripäeva läkitust ja ehkki ma olen äärmiselt õnnelik selle võimaluse üle teie poole pöörduda, väriseb iga mu närvikiud raskusest, mis meid kõiki – teatriinimesi ja teisi kunstnikke – maailma praeguse olukorra painava pinge ja segaste tunnete tõttu rõhub. Ebastabiilsus on otsene tagajärg sellele, mida meie maailm konfliktide, sõdade ja looduskatastroofide näol läbi elab. Sellel kõigel on laastav mõju mitte ainult meie materiaalsele maailmale, vaid ka meie vaimuilmale ja hingelisele rahule.

Kõnelen teiega tänasel päeval tundega, et kogu maailm on muutunud justkui eraldi saarteks või uduhämus silmapiiril põgenevateks laevadeks, mis seilavad heisatud purjedega, ilma juhita, nägemata horisondil ühtki orientiiri, aga sellele vaatamata jätkavad purjetamist lootuses jõuda pärast pikka ekslemist mühaval merel turvalisse sadamasse, mis seda teetähist endas peidab.

Me pole kunagi varem olnud üksteisega nii vahetus ühenduses nagu praegu, aga samas pole meie maailm olnud kunagi varem nii teravates lahkhelides ja üksteisest kaugemal kui nüüd. Siin peitub dramaatiline paradoks, mille tänapäeva maailm meile peale sunnib. Vaatamata infoleviku ringlusele ja kaasaegse suhtluse lähenemisele, mille tunnistajateks me kõik oleme ja mis on purustanud kõigi geograafiliste barjääride piirid, on konfliktid ja pinged, millega maailm silmitsi seisab, ületanud loogilise taju raamid ning loonud keset seda näilist lähedust põhimõttelise lahknevuse, mis viib meid kaugemale inimsuse tõelisest olemusest selle kõige lihtsamal kujul.

Teater on oma algselt sisult puhtalt inimlik akt, mis põhineb inimkonna tõelisel olemusel, milleks on elu. Suur teerajaja Konstantin Stanislavski on öelnud: "Ärge tulge kunagi teatrisse poriste jalgadega. Jätke oma rämps ja sopp õue. Jätke oma väikesed mured, nääklused, tühised raskused – kõik see, mis rikub teie elu ja kisub tähelepanu eemale teie kunstilt – koos üleriietega ukse taha." Kui me astume lavale, siis kehastame seal üksnes ühe inimolendi ühtainukest elu. Aga sellel elul on suurepärane võime jaguneda ja paljuneda, peegeldada paljusid elusid, mida meie näitlejatena siin maailmas levitame, et need elustuksid ja tekitaksid inimestes assotsiatsioone.

Meie kõik – näitekirjanikud, lavastajad, näitlejad, teatrikunstnikud, poeedid, muusikud ja tehnilised töötajad – meie kõik ilma ühegi erandita tegeleme teatris elu loomise aktiga. Elu, mida ei eksisteeri enne, kui me astume lavale. See elu väärib hoolitsevat ja hoidvat kätt, armastavat ja hella hinge, lahket ja mõistvat südant ning kainet mõistust, mis tagab selle jätkumiseks ja kestmiseks vajalikud põhjused.

Ma ei liialda, kui ütlen, et me tegeleme laval elu endaga ja loome seda eimillestki. Me oleme nagu hõõguvad söed, mis kiiskavad pimeduses, valgustades öö pilkasust ja soojendades selle külmust. Meie anname elule hiilguse. Meie anname elule väljenduse. Meie anname elule jõu ja tähendusrikkuse. Ja meie kanname hoolt selle eest, et loodut mõistetaks. Me kasutame kunsti valgust selleks, et trotsida ignorantsuse ja ekstremismi pimedust. Me tunnustame elu doktriini, et külvata maailma elu. Selleks rakendame oma jõudu, aega, higi, pisaraid, verd ja närve – kõike, mida vaja, et edastada seda üllast sõnumit, kaitstes tõe, headuse ja ilu aardeid ning uskudes, et elu on elamist väärt.

Ma pöördun teie poole täna mitte selleks, et kõneleda, ega isegi mitte selleks, et ülistada kõikide kunstide isa – teatrit – tema rahvusvahelisel päeval. Pigem kutsun meid kõiki üles seisma koos, käsikäes, õlg õla kõrval, et kisendada täiel häälel, nagu me oleme harjunud seda tegema lavalaudadel, nii et meie sõnad ärataksid kogu maailma südametunnistuse ja aitaksid otsida kadumaläinud inimlikkuse tuuma. Vaba, salliva, armastava, sümpaatse, õrna ja mõistva inimlikkuse, mis on suuteline mõistma hukka brutaalsuse, rassismi, veriste konfliktide, üheülbalise mõtlemise ja ekstremismi jälgi kuvandi. Inimesed on kõndinud selle maa peal ja selle taeva all tuhandeid aastaid, ja nad jätkavad kõndi. Nii et astuge välja sõdade ja veriste konfliktide mülkast, kus te jalgupidi olete, ja jätke oma saapad lavauste taha! Võib-olla saab siis meie kahtluse alla pandud inimlikkus taas kord kindlaks kantsiks, mis annab meile põhjuse tunda uhkust selle üle, et me oleme inimesed ning vennad ja õed inimkonnas.

Alates esimese näitleja esimesest ilmumisest esimesele lavale on meie, näitekirjanike – tuletungalde kandjate – missiooniks olnud seista eesliinil kõige vastu, mis on nurjatu, verine ja ebainimlik. Me seame sellele vastu kõik, mis on ilus, ehe ja inimlik. Meil ja mitte kellelgi teisel on võime külvata elu. Külvame siis koos seda elu ainulise maailma ja ainulise inimlikkuse nimel.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: