Pille-Riin Purje teatrikommentaar: kellelt näpatakse sinel?
Kui meil on teatripreemiatel etenduskunstide erižürii ja kui seda dubleerib ühisžürii, siis kas poleks aeg moodustada vähemasti psühholoogilise teatri eriauhind, küsib Pille-Riin Purje teatrikommentaaris.
Esmaspäeval on kevade alguse päev ja noore vaataja teatri päev. Algab Eesti Noorsooteatri sünnipäevanädal. Kestab teatrikuu, läheneb rahvusvaheline teatripäev.
Laupäeval on Raadioteatri saatesarja "Sõna on laval" külaline Noorsooteatri näitleja Taavi Tõnisson. Ei, mu eesmärk ei ole reklaamida saadet. Tahan puudutada lavastust, mis saatesse ei mahtunud. Selleks on Nikolai Gogoli jutustusel "Sinel" põhinev Daniil Zandbergi sõnadeta visuaalteatrilavastus täiskasvanutele, kus Taavi Tõnisson mängib tundliku tragikoomikaga titulaarnõunik Akaki Akakievitš Bašmatškinit, kellelt varastatakse tema uhiuus sinel. Selge sõjavastase laenguga lavastus on hämmastavalt Gogoli-truu. Sõnadeta lavaelust, näitleja kehakeelest ja miimikast on väljaloetav katkematu psühholoogiline sisemonoloog.
Miks ma sellest räägin? Kommentaari ei mahu huvitava lavastuse analüüs, ent "Sinel" sobib tabavaks näiteks etenduskunsti piiride suhtelisusest.
Kui kuulutati välja tänavused teatri aastaauhindade nominendid, kogesin teatritundlike inimeste poolt üht korduvat reaktsiooni. Olgu täpsustatud, et loomulikult ma ei sea kahtluse alla nominente, küll aga on alati kohane kritiseerida žüriide tegevust – ka iseennast, sest kuulusin sõnalavastuste žüriisse, ent mitte lavastajaauhinda määravasse teatriliigiülesesse ühisžüriisse, kelle töökoormust ei kadesta.
Ja see korduv väide, probleem, ohukoht peitub tõigas, et nemad kipuvad... Vabandust, et meie kipume olema etenduskunstide poole kaldu. Sama nendib Aare Toikka Postimehe intervjuus teatrite kurikuulsa ebatäiusliku rahastamismudeli teemal arutledes. Nõustun Toikkaga, et sirgjoonelist vastandumist "klassikaline sõnateater versus kaasaegne etenduskunst" ei ole olemas. Kummatigi süveneb tunne, et – kujundlikult väljendudes – "professionaalsed sinelivargad" teotsevad innukamalt just nimelt klassikalise teatri kallal. Et järjekindlalt kahaneb oskus lugeda, tõlgendada, väärtustada andeka psühholoogilise teatri ammendamatut kujundikeelt. Kui meil on etenduskunstide erižürii ja kui seda dubleerib ühisžürii, siis kas poleks aeg moodustada vähemasti psühholoogilise teatri eriauhind?
Selline esmapilgul õrritav, aga siiras küsimus meile teatripäeva lävel.
Toimetaja: Kaspar Viilup