Maikuus lõpetasid oma tee kaks lavastust. Kuressaare Teater mängis viimast korda Juhan Smuuli draamat "Lea", Sven Karja dramatiseeringus, lavastaja Elar Vahter.

Vahepealsete dispuukide (see sõna vupsas mällu Madis Kõivu näitemängust!) taustal oli kuidagi rahustav vaadelda teatrilaval Juhanit, kuulatada mõtlikult tema luulet. Näitleja Tanel Ting püsis Smuuli osas sümpaatne, ehk veidi minoorsem kui esietendusel, kirjaniku 100. sünniaastapäeva elevuses.

Lavastus "Lea" mõtiskles targalt ja kujundlikult, millised üldse on inimlapse valikud murranguaegadel…

Ugalas aga jõudis uhkelt, kolme viimase etenduse justkui stiilipuhta kolmikhüppega lõpule lavastus "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". Esietendusega avas Viljandi Ugala teater aastal 2019 oma sajanda hooaja.

Tegu oli teatrisündmusega: Jonas Jonassoni romaani erakordselt õnnestunud lavaversioon Priit Põldmalt; Ringo Ramuli mastaapne, hoogne, musikaalne lavastus, Aarne Soro meisterlikkus nimiosalise – saja-aastase Allan Karlssonina.

Kolme viimase etenduse rõõmus publik koges kordumatuid vallatusi, laval pulbitses improvisatsioonilust, kiirgas partnerluse sära ja kogu ansambli mängurõõm. Ka see pöörane lugu pajatab ju ajast, kohanemisest hullumeelse sajandi vältel. Nagu teatri puhul aina ja alati, lisab ümbritsev aeg oma tähendusmahu: ainuüksi Oleg Titovi vägev Stalini-stseen on kogunud juurde nii teravat karikatuursust kui õudu. 

Ent ennekõike annab… Ei, nüüd juba minevikus: andis "Saja-aastane..." võimaluse vabalt ja südamest naerda sõgeda maailma üle, kus võib-olla ainus eluterveks jäämise loosung ongi Allani elu moto: "On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb!". 

Teatritele jääb soovida tahet ja tarkust, muidugi ka võimalust hoida oma olulisi lavastusi pikaealistena, et näitlejad ja publik saaksid üheskoos kasvada, areneda, süveneda. Ainult nii saavad viimased etendused olla sündmuslikud – hea õnne, töö, ande ja aja koosmõjus tunduvalt olulisemad kui esietendus.