Mõtled mõnikord mõnest erilisest, heast ja andekast inimesest, et tema on küll igavene. Ja siis, muidugi, meenub Tammsaare "Tõe ja õiguse" teine osa.

Ainuüksi nimes Ita Ever on igavik säravalt ja vaimukalt sees.

Mäletan, kuidas Ita Ever mängis viimast korda Eesti Draamateatri suurel laval Anton Tšehhovi – Uku Uusbergi "Ivanovis" oma vaimustavat igipõlist tegelast, kes Everi kordumatu, kirjeldamatu, alatiseks mällu sööbiva häälega väitis, kuidas tema oma vanust ei mäleta…

See kuupäev oli 6. märts 2020. Siis varsti algasidki need imelikud ajad, mil ka teatrite uksed vahepeal suleti.      

Aga ikka oli 1. aprill Ita Everi sünnipäev: elurõõmu ja huumoriga laetud, otsekui tema jaoks valitud kuupäev.

Ja ikka püsis tunne, et Ita Ever mängib oma koduteatri laval edasi. Kes siis veel!

Et Ever saabub jälle lavale, mahutab rolli sisse koomika ja traagika, krutskid ja karjed, ahastuse ja armastuse – just niimoodi üheskoos ja segiläbi, niisuguse vinge maksimalismiga, nagu ei oska mitte keegi teine. Nii et pöörab sul saalis hinge pahupidi.

Ja siis tuleb Ita Ever kummardama, energiliselt ja uljalt, silmad pilluvad naerusädemeid, ütleb partneritele midagi muigamisi. Võtab lillesülemi vastu… Ja naerustes silmades on korraga hardus. 

Saalitäis publikut tõuseb püsti. Mitte moepärast, vaid sügavast sisemisest tänutundest.