Osades Ago Anderson, Liia Kanemägi, Hans Kristian Õis, Liis Haab, Meelis Kubo, Rauno Kaibiainen, Toomas Täht, Riho Rosberg, Ülle Kaljuste, Andres Roosileht, Tõnu Oja.

Agatha Christie põnevuslugu "Ja ei jäänud teda ka" on üks väheseid kriminulle, mille mõrvar pole aja jooksul ära ununenud. Aga rahunege, ma ei kavatse vastukajas lajatada: tapja on… Seda suurem oli jahmatus, kui taas sirvisin 1994. aastal üllitatud romaani "Kümme väikest…" – mnjaa, toda kolmandat pealkirja sõna ei tohi enam mustvalgel mainidagi! – ja avastasin, et tagakaane lühikeses tutvustustekstis on mõrvar ülbe hoolimatusega lugejatele paljastatud.

Mati Undi dramatiseeringut ja Kalju Komissarovi lavastust "Kümme neegrit" (Noorsooteater 1976) mäletan elavalt, iseäranis finaali, aga ka Olav Ehala laulu Juhan Viidingu tekstile. Osatäitjatest on eredalt meeles Milvi Jürgenson, Lembit Ulfsak, Tõnu Mikiver. Tollases lavastuses oli rohkesti sarkastilist huumorit, mis minu meelest ei tee krimižanris kunagi kahju, pigem vastupidi.

Vahur Keller seevastu kruvib trillerit üha sünkjamaks ja ei ole põhjust väita, et selline lahendus poleks algteose äreva õhustikuga kongeniaalne. Pinevust võimendab mängupaik: Viinistu katlamaja kõle avarus ja saatanlik hämarus, mida toonitab Rene Topolevi valguskujundus. Britt Urbla-Kelleri parasjagu nihestatud ja matusehõnguga tumedais toonides kostüümid annavad salapärale vunki juurde. Vaimukaid nüansse pakub grimmikunstnik Evelin Sulg, et selgemini näha grimmi ja miimika koosmõju, oleks ehk olnud huvitav vaadata veidi lähemalt. Ent mine tea, liiga ligidalt oleksid muutunud ülemäära jõuliseks mängulaadi teatraalsed paisutused, mis pikapeale hakkasidki kurnama. Siin võis olla oma osa esietenduse kammitseval lavanärvil.

Ei oska vaagida, kuivõrd sõltub häälekasutus mänguruumist, ent mõnigi võtmehetk hägustus hooletu diktsiooni tõttu ja mõnest tekstikohast sõideti üle, lõdva lobeduse või varjunditeta intensiivsusega. Mõrvajadas ülioluline laul "Kümme väikest…", antud juhul väikest sõdurpoissi Sõdurisaarel, on ontlikult kirjas kavalehel, aga ka lavalt tahaks selgesti kuulda Laur Lomperi vabatõlke rütmistatust, erinevate salmide sõnastuse lusti.

Kristina Paškevičiuse koreograafia vallandub traagilise paatosega finaalis: kümme põrgulist tõmblemas efektses apokalüptilises agoonias. Ent ka varasemates süü ja eneseõigustuse piruettides on liikumisjoonisel oma osa. Agatha Christiel on romaanis tore kirjeldus, teose teises pooles, mil kümnest ohvrist elus veel pooled: "Ja ühtäkki paistis, nagu oleks nad kõik kaotanud midagi oma inimlikkusest. Loomalikum tüüp lõi nendes taas välja."

Kellerteatri püsitruppi on laiendatud külalisnäitlejatega. Isevärki loomalikkust, veidrust kiirgab kõige ehedamalt teenripaarist: Ago Andresoni vaimuka inglasliku väärikusega etendatud Rogers väntsutab, koolutab, allutab oma naist – Liia Kanemägi põnevalt kostümeeritud proua Rogersina sooritab kentsakaid piruette, tema kärme purjujäämine on vahva. Suisa kahju, et proua nõnda kähku mängust välja kantakse, teda oleks täitsa lahe näha hiljemgi kummitusena ringi tantsisklemas! Teenripaar kannab oma pahelist saladust groteskse mängulaadi kaudu ja see mõjub värskendavalt. Küllap lisandub krutskeid veel igasse rolli, kuigi ka dramaatilisem hingeelu pole tingimata kurjast. Nii mõjub värskelt Riho Rosbergi kindral MacKenzie hulluse ja selguse tasakaal. Ülle Kaljuste üdini võimuka Emily Brenti rolli igatseks veel mõnda distantsivimkat. Liis Haab jätkab Vera Claythorne'ina sõgeneva meelega leedi variatsioone; Meelis Kubo mõjub elumeheliku Philip Lombardi rollis igati orgaaniliselt. Oma mõnusad kiiksud lisavad ansamblisse Rauno Kaibiainen – bravuurikas uljaspea Anthony Marston ja Toomas Täht – konspiratiivse maneeriga William Blore.

Tõnu Ojal doktor Armstrongina on stiilseid žeste ja suhtumisi, mida annab veelgi lihvida;  korraks tekkis kummaline paralleel arsti süütundega Tšehhovi "Pianoolas". Aiman, et ka Andres Roosileht vana kohtuniku Wargrave'i osas muutub nüansitäpsemaks, temal läks kohati teksti kaotsi. Üllatav ja mänguline on lavastuse viimne dialoog, mida varasemates variantides pole kohanud.

Katlamaja kui mängupaik ja finaali julm põrgus põlemise kujund on teravmeelne, halastuseta hüüumärk. Kellerteater aga jätkab ka talvehooajal uljalt Agatha Christiega: novembrikuus kultuurikeskuses Kaja esietenduva "Hiirelõksu" piletimüük on juba alanud. Veel üks krimka, kus mõrvar unepealt meeles!