Agatha Christie 1939. aastal kirjutatud geniaalne romaan "Ja ei jäänud teda ka", mida tollal avaldati tänapäeval sobimatu pealkirjaga, avaldas mulle 13-aastase lugejana sügavat muljet. Tunnen siiani närvikõdi ja pinevust, kui mõtlen loo sisule: kümme inimest meelitatakse Sõdurisaarele U.N. Oweni majja, kus neid kõiki süüdistatakse kuritegudes.

Mõrvar hakkab majas viibijaid ükshaaval kõrvaldama, tapja inspiratsiooniallikaks on Frank Greeni lasteluuletus, milles 10 väikest sõdurpoissi ühekaupa kaovad. Laur Lomper on küll luuletuse mänglevalt lavastuse tarbeks ära tõlkinud, kuid tema vabatõlget peab kohati mitu korda lugema, et aru saada, mis sõdurpoisiga täpsemalt juhtub. 2008. aastal ilmunud Mart Aru tõlge on löövam, autoritruum ning annab efektiivsemalt edasi romaanis peituvat julmust.

"Ja ei jäänud teda ka" romaanis on mitu ootamatut pööret ja palju erinevaid nüansse, millele sai 2015. aastal ekraanile jõudnud BBC minitelesari suurepäraselt pihta. Nimelt pole "Ja ei jäänud teda ka" mitte ainult triller, vaid ka sügav narratiiv süütundest ja hirmudest. Nendele nüanssidele on pihta saanud ka Vahur Keller. Kuku raadiole antud intervjuus¹ ütles Keller, et suhtub Christie teksti nagu Shakespeare`i, mis näitab lavastaja austust algmaterjali suhtes. 

Agatha Christie parimaks teoseks arvatud raamat on uuslavastuses keeratud müstilisse ja grotesksesse võtmesse, Tuuli Põhjakas on oma arvustuses² nimetatud seda põnevalt "gootilikuks stiiliks". Tegelased on riietatud tumedasse, surm justkui tiirleks nende ümber juba enne Sõdurisaarele saabumist.

Kristina Paškeviciuse koreograafia rõhutab laval toimuva süngust. Näitlejate kehakeel on kummastavalt nõtke ning tegelaste surmaagoonia on lahendatud efektselt. Rene Topolevi valguskujundus lisab lavapilti hämarust. Viinistu katlamaja kõledust on proovitud lavastuse tarbeks igati ära kasutada.

Agatha Christie teostele on loodud sadu adaptatsioone, nii näidendite kui ekraniseeringute näol. Kellerteatri uuslavastust vaadates tuli meelde 2006. aastal valminud "Miss Marple`i" episood, milles Christie vähetuntud romaani "Sittafordi saladust" ekraanile kohandati. Antud lavastus on sama tugev kui "Sittafordi saladuse" ekraniseering, ent mõlemad adaptatsioonid ei taba romaani nii hästi kui võiks.

Kuigi "Ja ei jäänud teda ka" raamatus on väga oluline pingeline atmosfäär, siis Viinistu katlamajas seda ei teki. Lavastus pakub küll kõhedaid momente, ent jõhkra mõrvari kohalolu oli Agatha Christie`l algusest peale tunda. Jäi tunne, nagu Kellerteater võtaks pinge loomiseks tapvalt kaua aega. Kui see lõpuks luuakse, on natuke liiga hilja ning igavus-rammestus on juba kontidesse jõudnud.

Tegelased mõjuvad laval üheplaaniliselt, justkui kujudena, mis antud krimiloos ükshaaval kaduma hakkavad. Toomas Tähe veidi ülepakutud William Blore'i, Liis Haava võrgutavat Vera Claythorne'i ja Tõnu Oja tagasihoidlikus kehastuses Dr.Armstrongi olen näinud ekraanilt palju huvitavama ning mitmekesisemana. Rauno Kaibiaineni egoistist Anthony Marstoni puhul jäi puudu Marstoni destruktiivse käitumise selgest välja joonistamisest.

Riho Rosbergi tegelane Kindral Mackenzie hullub saarel aset leidvast, ent seda on liiga järsult esitatud. Jääb selgusetuks, kuidas jõudis Mackenzie saarel viibides olekust A olekusse B. Danzumees pakub oma nauditavas arvustuses³, et kindralit vaevavad esimese maailmasõja sündmused. Romaani lugedes ilmneb Kindrali suitsidiaalsus ning süütunne, mida antud uuslavastuses vaevu puudutatakse. 

Vahur Kelleri suupärane tõlge lähtub Christie kirjapandust, aga nõustun siinkohal Pille-Riin Purjega⁴: alati pole teksti kosta. Andres Roosilehel on oluline stseen, milles saab aru, milline tähendus leidub kümmet inimest saarele kutsunud mehe nimes. Antud hetk läks aga halva kuuldavuse tõttu lihtsalt kaotsi. 

Eesti teatrimaastikul mängitakse Agatha Christie't kriminaalselt vähe. Kellerteatri soov Christie lugu lavale tuua on ääretult sümpaatne, aga teatri plaan on jäänud liiga ambitsioonikaks. Tulemuseks on pisut mannetu ja välja joonistamata tegelastega kriminull.

13-aastane nooruk, kellena ennast vahel tunnen ning kes ootusärevalt teatrisse läks, tuli saalist välja ja mõtles: Christie ajatu tekst pakub puhast närvidemängu kümne põneva tegelasega, Kellerteater aga närvidemängu pelgalt kümne kujuga.

¹ https://kuku.pleier.ee/podcast/kuku-parastlouna/162026?fbclid=IwAR2MuSZ-ZfyNtY71KuBMQ7BxgrYgWVOSEy6uEX-o1dJo2cJ3y1MizlAolyo 

² https://kultuur.postimees.ee/7817070/arvustus-kumme-vaikest-sodurpoissi-surevad-kaljusaarel 

³ https://epl.delfi.ee/artikkel/120215542/arvustus-ilu-ja-hirm-kasikaes-etendusel-tulevad-hirmujudinad-selgroogu-kulastama-kull 

⁴ https://kultuur.err.ee/1609032104/arvustus-kumne-vaikse-porgulise-tomblused-katlamajas