"Ita Everi puhul nii näitleja kui inimene oli üks," tõdes Ülle Kaljuste ja lisas, et nii elus kui laval põles Ita Ever ereda leegiga. "Ta ei jäänud kunagi millegi osas ükskõikseks ning oli alati väga kohal, kui öelda, et asendamatuid inimesi ei ole, siis tema puhul ma kasutaksin küll seda erandit."

Kaljuste ütles, et kui ta käis veel koolis, siis ta käis kaheksa korda vaatamas Tšehhovi "Kolme õde", kus Ita Ever mängis Mašat. "Mängisime koos ka "Augustikuus", kuigi ma vaatasin, et me ei olegi temaga väga palju koos mänginud, aga me oleme rohkem elus koos olnud ja ühes garderoobis elanud."

"Kuigi ta ei armastanud rääkida, siis ta avas end ikkagi ka inimestele väljaspool teatrilava ja väga delikaatselt, väga taktitundelisel moel, samas end mitte päris kätte andes, aga samas mitte ka eemalolev," tõdes ta ja mainis, et see oli Ita Everil väga tark oskus. "Ma tean, et talle ei meeldinud väljaspool lava endast väga rääkida, aga kui ta ületas endas selle raskuspunkti, et ta peab tegema, siis ta oli väga hingeminev."

"Ta suutis samastuda nende inimestega, kes seal saalis olid, see oli tema suur oskus ja tarkus," kinnitas ta.